Nummõr' 183
Piimäkuu 16. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Avida vanno asjo otsi
  • Uudissõ
     
  • «Keväjä lätt iks puul palka maa sisse!»
  •  
  • Karula käsitüü plaat
  • Elo
     
  • Egäl lipul uma lugu
  •  
  • Vikadi tsagamisõ jaos oll´ vanast eräle pink
  • Märgotus
     
  • Lõbu Ragner: vanno palkmaio pästvä naasõ
  •  
  • Kogukond – kon taa om?
  • Ruitlasõ jutt
    Perämine külg
     
    Kas maal saava vahtsõsttulõja ja paigalpüsüjä kokku kassu?
    Kogukond – kon taa om?
     
      
     
    Saarõ Evar, kõrvaltkaeja 
      
    Puulpäävä nätäl tagasi käve ma katõn paigan, kon aeti kultuuri jaos tähtsät asja. Päivä sai oltus Karilatsin, kokkutulõkil, midä kõrrald’ Eesti ökokogukondõ ütisüs. Õdagu käve Võrun Kubijal, kon peeti Võru maakunna laulu- ja tandsupitu. Noist katõst käümisest naksi mõttõ pään liikma.

    Ökokogukondõ laagrilõ sai mintüs pinnalidsõ ettevalmistusõga – mõtli edimält, et sääl tulõ juttu kogukondõst eesti keele hariligun tähendüsen, minkastki küläkogukonna muudu as’ast. Muiduki tege murõt, et mu kodupaigan Liinamäel om kogukond är laonu ja mitte midägi inämb ei tetäki. 15 aastat tagasi olli viil rahvamajan pidu, 25 aastat tagasi oll’ kino, 40 aasta iist oll’ puhkpilliorkõstri.

    Elu om kõikaig rikkambas lännü, a sotsiaalnõ puul om täl vaesõmbas jäänü. Mõnõki noist inemisist, kelle juurõ Liinamäel olõ-i väega sügäväl, omma lännü Kurõnurmõ küläseltsi – tõnõ kant külh, a vähämbält saa Kurõnurmõ naisiga lavva ümbre istu, kohvi juvva ja ilmaasju aruta.

    Karilatsin olnul kokkutulõkil es kõnõlda sukugi kogukondõ aktiviirmisest ega ütenhaardmisõst ega muist euroraha lajaslüümise märksõnnust. Ökokogukondõ ütisüsen omma kokku saanu inemise, kiä ei läpe uuta, nikani ku läänelik elulaad uma vastutusõst vaba suhtumisõ ja laristamisõga periselt sainani jõud, nõna vasta saina är lüü, põlvildõ satas ja aoluu lainidõga minemä uhetas.

    Nimä uskva, et mõtsa käändnü ütiskunna sisse saa luvva planeedi ressurssi mõistligult pruukva ja tõisilõ iinkujus olõja kogukonna. Tuu om sõs tuu ökokogukond vai ökokülä, inglüse keelen community. A hindästmõista ei taha Eestin kiäki sõnna «kommuun» pruuki: sääl, kon om kommuun, või olla lähkün ka kommunism ja sääl, kon om kommunism, ei olõ üttegi muud lõppu ku Tsiber, ku koolipapa Maurusõ sõnnu miilde tulõta, midä tä Indrekulõ pääle kärät’. A rahuligult võtta omma ökokülä iks üte muudsa ao kommuuni, kon päämädses mõttõs om ellä nii, et maakeräle võimaligult veidü haigõt tetä.

    Esiasi om tuu, et eestläne, olkõ vai ökoloogilidsõlt heränü, ei taha ellä suurõn ökokülän pää-jala kuun tõisiga. Eestläsele om tähtsä, et olõssi uma talu, kost jõvvat jalaga vai jalgrattaga naabridõ manu.

    Kõgõ parõmb, ku naabritõs omma su parõmba sõbra, kiä kah liinast är omma tulnu, sõs mõni keemigu haridusõga skeptik-maailmatark, mõni bioloog, kiä kõiki kasvõ ja tsirkõ tund, mõni mongoli hiusõkrunniga pendlimiis, kiä näütäs tiid hindä sisse, ku sul müstilidse värgi pääle tuju tulõ, sõs mõni küläfilosoof, kinkalõ võit küllä minnä, ku pendlimiis su aju väega är om vaivanu, mõni tehnigamiis, kink sälgruuds om kül nelläkümne numbri terässest, a kiä su autu külmäl talvõhummugul käümä pand, paar mahetalumiist, kink käest saat väikese verevä katrult ja speltanissu jne.

    Andku ökokülälise mullõ andis, ku ma no veidükese paksult värvi panni. Mul tegünes lihtsäle sääne küsümine, et kas liinast viländ saanu tagasitulõja ja vana kogukonna varõmidõ pääl elunõva paigalpüsüjä saava ütes kogukonnas kokku kassu?

    Paigalpüsüjä puult kaiõn om tuu küländki rassõ küsümine: mis säändsil viga ellä, ku suurõn liinan suur varandus kokku om aetu!

    Mõistusõga perrä märkin piässi selge olõma, et tegüsist inemisist õnnõ kõgõ kimmämbä omma viimädse viietõistkümne aasta joosul maalõ pidämä jäänü. Suurõ liina tegüsist inemisist omma jäl kõgõ julgõmba nuu, kiä julgusõ periselt maalõ elämä tulla.

    Istsõ sõs õdagu Kubijal, kai suurõ laulupidu programmi keskmäst mudõlit (kõgõ vähämb oll’ joba paari nädäli iist valla laulupääväl ette näüdät) ja märkse, et mis mõtõ liit kokku rahvast mu ümbre.

    Paigalõjääjä (inämbüs) uutva kultuurilist ärtundmist, a tuud pakuti seo kõrd veidü. Esiki üttegi võrokeelist laulu es tetä. Paar vanna massinat oll’, süämepõks tehnikamiihi jaos, a tuu vikur oll’ mul joba Mõtsavelle talun är nättü.

    Lõpus jääs iks luutus, et vast jakkus võrokõisist paigalõjääjil üten ku tõsõn paigan kannatust, et maalõ tulõjilõ ökokülälisile käsi anda. Ku ommaki paiguldõ eluvõõra, mis tuust. Ku inemine ei pelgä tüüd ja taht kõiki nippe oppi, midä su vanavanaesä viil tekk', a minkast sa esi inämb suurt midägi ei tiiä, sõs om iks kavalamb üteldä, et jajah, muiduki ma tiiä, ma õnnõ ei olõ kavva aigu säänestmuudu pruuvnu.

    Vastatasus saat hindäle vahtsit sõpru, kink man om huvitav õdagu kas jalaga vai jalgrattaga külän kävvü.


     
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!