Nummõr' 183 Piimäkuu 16. päiv 2009 TOIMÕNDUS UMA LEHE TEL´MINE ARHIIV PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)     Pääleht   Avida vanno asjo otsi Uudissõ   «Keväjä lätt iks puul palka maa sisse!»   Karula käsitüü plaat Elo   Egäl lipul uma lugu   Vikadi tsagamisõ jaos oll´ vanast eräle pink Märgotus   Lõbu Ragner: vanno palkmaio pästvä naasõ   Kogukond – kon taa om? Ruitlasõ jutt Perämine külg   Egäl lipul uma lugu   Seo kuu 4. pääväl sai mi Eesti lipp 125aastadsõs. Lipu sünnüpääväpito peeti mitmõl puul väega uhkõlõ, kaemalda rassõlõ aolõ. Inemise omma alalõ hoitnu mitmit vanno lippõ, millel om põnnõv lugu. Otsõmi mõnõ sändse luu vällä.     Kääri lipulõ sisse         Looritsa Eha käkse eesti lippu terve pikä Vinne ao       Looritsa Ehal Vahtsõst Roosast om alalõ hoiõt eestiaignõ lipp. Eha om alasi tiidnü, et lipp om timäga umbõs sama vana: nii 75 aasta kanti. Poodivillanõ lipp om ostõt Mõnistõ poodist ja tuu ollõv ollu tuukõrd viimäne. Lipu ost’ timä esä, kiä oll’ Roosa mõtskunna mõtsavaht. Ku Eha väikene oll’, miildü tälle iks kaia, kuis esä lippu vardalõ tõmmas’. Õnnõ lipupäivi oll’ tuukõrd väega veidü, 24. radokuu vast õnnõ oll’gi. Umõtõgi jäti nuu päävä latsõlõ kistumalda hää mälestüse. Ehal om meelen, et Saksa aol võisõ Eesti lippu üles tõmmada üten Saksa lipuga. Edesi tulli hirmu täüs segädse ao. 1945. aastal läts’ esä mõtsa ja lipp panti puukarbi sisse. Karbikõnõ käkiti korsnajala ala, kost üts kivi är käve. Õkva 1949. aasta kiudutamisõ üüse otsõ esä lipu vällä ja lõigas’ kolmõs jupis: sinitses, mustas ja valgõs. Lõpus hoituva nuu jupikõsõ alalõ mõsu vahelõ käkitült. Ku Eha tütär Anneli oll’ väikene, löüdse tä üte rõivajupi kapist üles ja tahtsõ tuust pupilõ rõivit ummõlda. A mamma sai pääle ja kiildse kõvastõ är, et ei tohe, tuust rõivast ei tohe. 1987. aastal, ku ao lätsi jälki vabambas, ku julõti jälki Eesti asjust kõnõlda, otsõ Eha kolm lipu rõõvast kapist vällä ja lassõ nuu kaonu Luiga Endlal jälki kokku ummõlda. Niimuudu sai lipp vahtsõ elu: oll’ platsin egäl eestimeelitsel üritüsel, käve Balti ketin, sünnüpäivil ja muial. Nika ku 1998. aastal tull’ Mõtsavelle talu perremehel Mõttusõ Meelisel plaan, et egä Vahtsõ Roosa maja küllen piät tähtsil päivil olõma sini-must-valgõ lipp. Nii sündügi. Vabariigi aastapääväl tulli päävä nõsõmisõ aigu kõiki tallõ perremehe vai pernaasõ Mõtsavelle poodi manu, vahtsõnõ lipp käen, ja opõtaja õnnist’ kõiki lipu är. Õnnistusõ sai ka Eha vana lipp. Päält tuu sai talu ka vahtsõ lipu. Niimuudu sis omgi, et täämbädsel pääväl tõmmatas vardalõ vahtsõnõ lipp, a vanna näüdätäs ja hoiõtas niisama. Eha märk, et ku timä ütskõrd siist ilmast är lätt, võissi tä uma ausalõ är elänü lipu anda mõnõlõ muusõumilõ. Fastrõ Mariko   Kaitsõliidu lipu pikk tii         Läbi Toronto Võrolõ tagasi jõudnu kaitsõliidu Eesti lipp       Võromaa kaitsõliidu malõva maja tõsõ kõrra pääl om tarõ, kon kappõ seen pall’o karikit. Õgal karikal om sääl uma võidulugu, a tähtsämb om tuu, et kapi kõrval om lipp, millel om õigõ kirriv elolugu. Ku Tõsõ ilmasõa aigu naksi vinläse Võrro sisse tulõma, löüdü üts julgõ miis, ülembleitnant Johari Arvo, Umakaitsõ Võromaa malõva adjutant, kiä viimätsel minotil läts’ ja võtt’ Võromaa umakaitsõ malõva maja päält Eesti lipu maaha ja pagõsi seoga är. «Timä oll’ kolmõ viimädse inemise siän, kiä Võrost minemä saiva. Järgmädsel pääväl oll’ vinläne siin joba,» kõnõl’ aoluu-uurja ja vabahusvõitlõja Raudvasara Valdur. Raudvasara Valdur oll’ Johari Arvoga ka viis aastat kirävahetusõn, a tuus aos oll’ lipu pästnü miis joba pall’o vana, et esi ummi mälehtüisi üles märki. Arvo pästet Eesti lipp joudsõ otsaga Kanadahe Toronto liina võrolaisi kuundisõ kätte. Valdur arvas, et lipp tull’ vällä teno toolõ, et eestläse naksi võõral maal ummi ütisüisi tegemä. «Nii nakas’ki õgasugutsit huvitavit Eesti asju vällä tulõma,» selet’ tä. Toronto võrokõnõ Pähnä Heli kinkse seo lipu 1995. vai 1996. aastal vahtsõst Võromaa kaitsõliidu malõvalõ. «Tegeligult olli kõik tsipakõnõ pettäsaanu olõkiga, ku lipp vallalõ rulliti. Arvati kõik aig, et taa om iks lipp, millel om Kaitsõväe märk pääl, a seo oll’ harilik sini-must-valgõ lipp,» jutust’ Valdur. Peedosaarõ Kaisa   Räpinä lippõ luu: kats oodi 60 aastakka tarõ pääl, üts vahetõdi söögi vasta   Räpinä miis, kodoluu-uurja Ainelo Ago (84) kõnõl’ är uma luu ummi sini-must-valgidõ lippõ saatusõst. «Ku 1940. aastal vinläse sisse tulliva, sis käkemi mi uma perekunnaga kats lippu üles tarõ pääle är,» selet’ tä. «Neo lipu sai ma tagasi viil 5–6 aastakka tagasi. Lipu omma alalõ: üts üteh kotoh Tartoh ja tõnõ tõsõh kotoh Räpinäl,» kõnõl’ vanaherr. Tõnõ huvitav lipu-lugu tull’ Agol miilde kiudutamisõga köüdüssen. «1941. aastal, ku kiudutama tulti, sis lubati üteh võtta õnnõ neo as’a, mis olli kalitori kummutih. Sääl oll’ ka üts suur eesti lipp. Imä võtsõ sis tollõ kah iks üteh. Peräh, ku nälg tull’ ja meile, kiudutõduilõ, süvvä es jakku, ummõl’ imä seostsamast lipust kolm pluusõt. Üte sinidse, tõsõ musta ja kolmanda valgõ. Möimi naa hammõ maaha ja saimi tuu raha iist kardokit osta,» jutust’ Ago taad luku, nigu seo olõs juhtunu eelä. Peedosaarõ Kaisa       Uma Internetin   Võro-Eesti sõnaraamat!!!