| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | Tütrikkõga sannan | | | | Kuusõ Villu | | | | | | Tuukõrd elli vanaimä, mu imä ja tädi Nogo (Rõugu) Daalbergi majan. Tuu maja um kolmõ tii risti veeren Haani poolõ. Sann um üle tii nurmõ veeren, nüüt külh joba mõtsa veeren.
Vanaimä sõsar oll’ sis viil mehele minemäldä.
Kes tuu kolmas tütrik sääl Daalbergi majan oll’ – olõ-i inämb meelen, ega tuu no tähtsä kah olõ-i. Üte sõnaga sääl oll’ sannankäüjit viis naist.
Imä ja tädi tei ummõlustüüd. Tuun majan oll’ tuukõrd puut kah olnu – nii et sääl rahvast käve. Kõrd kõnõlnu inemise, et Taudsa külä poisi lubanu Daalbergi tütärlatsilõ sanna tulla.
Poissõl oll’ muidugi sääne arvaminõ, et ku nä sanna tulõva, sis tütrigu alastõ üle tii tarõ manu pagõsõ – tuud hää naarda. A tütrigu otsusti külälise kõrraligult nigu kõrd ja kohus vasta võtta.
Sääl sannan oll’ ahu iin haud olnu, kohe ahust inne kütmist tuhk vällä tõmmati, et perän vällä visada. Nüüt jäteti tuhk tuhkhauda.
Sanna minnen oll’ sinnä paar pangi vett valõt ja paar vihakandsu likku pant. Nii uutnu tütrigu mitu puulpäivä küläliisi. Viimäte sis ütel puulpääväl, ku vanõmba naasõ tarõ manu är lätsi ja noorõ kolmõkõsõ sanna jäi, oll’gi sanna takan sammu ja jutukõmmin kuulda olnu.
Vanõmba tütrigu haardnu tuhkhavvast viha ja lännü ussõ taadõ. Imä ku kõgõ noorõmb saadõtu ahu taadõ lõunõt hiitmä.
Poisi tulnu sanna. Kõrraga es näe kedägi. Umas õnnõtusõs touganu ussõ kah kinni.
Tuu uss’ oll’ olnu sääne, et tuud seestpuult inämb vallalõ es saa. Kõrd olli tütärlatsõ esi kogõmalda ussõ kinni touganu, sis oll’ imä ku kõgõ vähämb aknõst vällä roninu ja ussõ väläst vallalõ tennü. No pandnu poisi hinnäst esi kinni.
Imä oll’ kipiga lõunõt uhtnu ja tõsõ olli vihakandsõga küläliisi vihtnu. Tuu ropsmisõ pääle oll’ tattnõna, mis sanna valgust and’, är kistunu.
Kõgõ otsa oll’ kerisest nakanu kuuma vett läbi ahu tuhkhauda juuskma. Poisi olli pruuvnu külh tütrikkõ kinni püüdä, a nuu olli pall’a ja nilbõ nigu lutsu. Proovi pümmen kätte saia, ku kuuma tuhadsõ vihakandsuga kõik aig vasta vahtmist saat.
Mis tuust nal’ast lõpus olõs saanu: poissõ õnnõs oll’ üts näist vällä jäänü. Tuu oll’ viimäte pümmen väläst ussõ vallalõ saanu.
Sis olli sannalidsõ säändse rutuga kaonu, et sanna oll’ jäänü õnnõ üts lömmi sõkut ja tuhanõ kaap. Kuis nä kotun pühäpäävärõiva tuhast puhtas sai, tiidvä nä esi. Kerge tuu näil egäljuhul es olõ.
Tütrigil olõ õs muud ku imä, kes ahu takan kõgõ puhtambas jäi, ai kleidi sälgä. Tõi tarõ mant paar pangi lämmind vett, minka tuhk, siip ja higi maaha uhõti. Poissõl oll’ näide hindä jutu perrä elusaos naisiga sanna minegi isu är kaonu.
Tuu sannakõnõ um nüütki viil sääl tii veeren alalõ, ja egä kõrd ku täst müüdä lää vai sõida, tulõ imä jutt miilde, kuis tä Taudsa külä poissõga sannan käve. Kõik taa juhtu 20-nda aastagasaa algusõn.
| | Peotäüs piipõ | | | Edimädse Eesti vabariigi aigu üts Haani miis möi Võrol laadu aigu umatettüisi piipõ. Täl oll’ näid terve kastitäüs ja rahvas ümbre vahtmah.
Mu vanaesä Pressi Keskkülä Piitre tahtsõ kah piipu osta, a Haani miis ütel’, õt üteviisi tä ei müü. «Pitsität silmä kinni ja võtat kastist piipõ peoga: ku om paarilda arv piipõ, sis massat kõik piibu kinni. A ku om paariharv, sis saat kõik piibu ilma rahalda hindäle!» ütel’ Haani miis.
Mu vanaesä oll’ suur miis ja kämmälgi oll’ lagja nigu leevälapju. Vanaesä pitsit’ sis silmä kinni ja võtsõ kastist hää peotävve piipõ.
Loeti sis üle ja löüti, õt peotävveh oll’ 22 piipu. Tähend’, õt paariharv ja vanaesä sai kõik nuu piibu ilma rahalda hindäle.
Nuid piipõ sai täl hulgas aastis kuluta ja mõnõ viil sõbrulõ kah kinki.
Pressi Einar
| | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | | Mille saa-i Haanin hernest külbä | | | Mitukümmend aastat tagasi elli Haanin Kusta-nimeline vanamiis. Timäle miildü haussjuttõ aia. Nigu mõni võõras külä pääle ilmu, oll’ Kusta kah platsin.
Tull’ Haanihe rajoonilehe praktikant, pääliina preilikene. Ku praktikant üten brikatiiriga nurmõ viirde kaema lätsi, sääd’ Kusta näile hindä kah handa. Tütrik märk’ hoolõga üles, mis kolhoosinurmi pääle om kasuma pant. Tä kai sis tuu kirotõt jutu üle ja pand’ tähele, et brikatiir hernest es olõ nimmanu. Mille nii, tund’ tulõvanõ aokiränik huvvi.
«Hernest ei saa Haanih kuigimuudu külbä. Tah om pall’o mäki. A hernes om höörik ja vöörüs mäe ala unikuhe,» tsusas’ Kusta jutu sekkä.
Tütrik kirot’ tuu jutu üles, brikatiir muias’. Lehte Kusta «tarkus» es jõvva. No nii pall’o üts aoleht kah võlssi es tohe!
| Latsiga poodin
Seto naanõ tull’ uma nelä latsõga puuti. Tuu puut es olõ näide külä puut. Latsõ kõnõli kõvva ja pruuvsõ kõkkõ käega kumpi.
Sääne asi ai müüjä väega närvi. Tä tsähväs’ latsi imäle: «Tõnõkõrd võisi poolõ latsõ kodo jättä!» «A nii ma õkva tei: mul om katõsa last!» kitt’ seto naanõ uhkõlõ vasta
| | Hüvä nõu | | | Rabarbrikuuk
4 munna
1 klaas tsukõrd
Väiku pakk hapund kuurt
Soodat
3 klaasi jahhu
1-2 klaasi rabarbritükke
Sekä muna tsukruga är, panõ manu sooda, jahu ja kuur.
Tainas panõ ohkõsõlt plaadi pääle ja puista pääle rabarbritükü.
Küdsä är.
Kruusamäe Maimu
|
|
|
|
