| | | Maas’ka rikkust tarrõ ei tuu | | | | Peedosaarõ Kaisa |
| | | Tetäs Teppo lõõdsamuusõum | | | | Peedosaarõ Kaisa |
| | | | | | Monica del Norte kujond’ 22. «Mino Võromaa» kogomigu | | | | |
| | | Perimüslaagri Kaika Laine häie suuvõga | | | | Peedosaarõ Kaisa |
| | | Kardok lätt kaubas | | | | Peedosaarõ Kaisa |
|
|
|
| | | | | | Rüütli Egle esitettü sõbaga | | | | |
Kanepi valla Koorastõ külä tütärlats Rüütli Egle (18) tekk’ kooli kunstioppusõ lõputüüs valmis uhkõ sõba ja jää-i hättä ka muiõ rahvarõiva-asjo tegemisega.
«Tull’ tetä tarbõkunsti: üts tekk’ lapiteki, poisi teivä riiulit, ma sis mõtli, et võissi tetä rahvarõividõ mano sõba,» kõnõlõs Rüütli Egle. Oppaja Kõivu Ele soovit’ tetä seo vasõliidsiga:seo rõividõ ilostamisõ viis om peri muinasaost. Villändi kultuuriakadeemiä opilasõ omma tennü näide kotsilõ põh’aligu uurmistüü ja käsitüü-aokirän oll’ tegemise oppus olõman.
«Aigu läts’ rohkõmb, ku ma arvsi,» tunnistas Egle. «Kõgõpäält oodi rõivast – seo om kah käsilde koet, oppaja es taha, et osta lihtsä rõiva –, vasõliidsi pääle kuluti är 36 miitret traati. Pandsõ sukavarda akutrelli külge, käändse traadi spiraalis. Sis tull’ seo spiraal 1,4 sentimiitre pikkuisis jupõs lõiku ja narmilõ otsa panda. Kõlapail viirde ja valmis.» Eglel kullu taa tüü jaos üle kümne tunni.
Eglel om koton raamat Kanepi, Põlva ja Räpinä rahvarõividõ kotsilõ ja säält tä kai pilte, määne piät sõba vällä nägemä. Tä om ka muido suur rahvakunstihuvilinõ.
Härgütänü om tedä oppaja Kõivu Ele, kelle kotsilõ ütles Egle, et hää om kaia, kuis oppajal silmä helkämä löövä, ku mõni opilanõ timä mano lätt umma valmissaanut tüüd näütämä. Kõivu Ele kitt Eglet vasta: «Tä om sündümisest saadik rahvakunstihuvilinõ, väega hää joonistaja ja ettevõtlik viil kah!»
Rahvarõivit om Egle ka varramba tennü: et tä käü üten klassisõsaraga rahvatandsu tandsman, sis umbliva nä ütel aastal esi hindäle hammõ. «Läts’ pall’o rohkõmb aigu ku taa sõbaga, a väega ilosa saiva ja prõllatsõs omma nii är kantu, et piässi nakkama vahtsõt tegemä,» seletäs Egle.
Katõ aasta iist tull’ Eglel tetä kooli majandusoppusõ tüüs uma opilasfirma. «Piili pääl teimi väiku nardsuvaiba ja noist umblimi koti,» kõnõlõs Egle uma firma toodangust.
«Saimi kävvü Rumeenian riikevaihõlidsõl opilasfirmadõ laadal. Sääl läts’ häste ja Eesti rahvakultuur pakk egäl puul huvvi: sügüse, ku käve Slovakkian riikevaihõlidsõl nuurivahetusõl, ollimi kultuurõ õdagul sõbrannaga rahvusligun stiilin rõivin. Külh sääl tetti pilti, kõgõ inämb huvvi paki tsuvva.»
Päält käsitüü tegemise tands Egle rahvatandsu Kagu Kabujalakõisin ja om ka uma kooli opilasesindüsen. Egle meelest olõs hallõ, ku Kanepist keskkuul är kaos ja tä ei tiiä kedägi, kiä tahassi kohegi kavvõmbahe kuuli kävvü.
Koorastõn elämise man miildüs Eglele vaikus: «Ku olli Tal’nan tandsupidol, sis üüse oll’ sääl kah kõva larm ja uulidsalamp paistu silmä. Siin inemise ei käü müüdä ja saat hindäette olla.» Koorastõ om timä meelest perädü illos kotus. «Hummogu, ku kuuli lää, sis sakõst mõtlõ tuu pääle, et kuis õnnõ pilti tetä – nii illos om välän!»
Egle vanaimäl om kümme last ja egä suvi omma Egle kodo man suguvõsa kokkotulõgi: kokko tulõva vanaimä latsõ ja latsõlatsõ.
«Ma olõ 18. latsõlats, kõgõ noorõmb,» seletäs Egle ja ütles, et egä kõrd om iks üle 50 inemise paiga pääle tulnu.
Midä Egle edesi oppi taht, tuud tä viil vällä ei reklaami, kahjatsõs õnnõ, et timahava saa-i Villändihe rahvuslikku käsitüüd opma minnä. Tedä huvitas geograafia ja reismine, saman taht tä umaette nokitsa, a mitte puutri takan.
| | |
|
|
|
