| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | Ruitlasõ imäga keväjädsen aian | | | | Valpri Liina |
| | | | | | Ruitlasõ Laine uman keväjädsen lilliaian | | | | |
Umal Lehel om kommõ tetä inne imäpäivä külänkäük mõnõ tunnõt mehe imäle. Seokõrd valõmi vällä Ruitlasõ Laine (64), kirämehe Ruitlasõ Olavi (39) imä.
Ilosal pääväpaistõlidsõl keväjähummogul as’atas Ruitlasõ Laine muiduki uman aian Võru bussijaama lähkül. Aid om täl õkva maja takan, sääl om ka väiku kasvumaja.
Tollõ säädse sinnä üleminevä aasta üles poig Olavi üten elokaaslasõ Moonikaga.
«Aid om ütest külest aoviites. Tõsõst külest saa lillimüügiga lisakopiga,» seletäs Laine. Timä silmä helkäse pään, ku tä lugõ üles kõik roosisordi, miä täl aian kasusõ.
Kasvumajan omma kasvukõsõ ilosahe mustõ pottõ seen rian – uutva mulda pistmist. Aia-värk om Ruitlasõ Laine suur kirg.
Latsi om Lainel kolm:Anneli, Olavi ja Marju. Latsõlatsi om kuus.
Koton imä man ei elä kiäki, egäüts om uma elo pääl. Vanõmb tütär om Sõmmõrpalu vallan, Olavi Võõpsun ja noorõmb tütär Tal’nan. Kõiki näid olõs imä meelest illos tsipa avita.
«Hää imä, mis muud,» ütles Laine kotsilõ poig Olavi. «Avitas kuis jõud. Ku vaia ei olõ, sõs kah avitas!»
|
Suurõ jao elost värmse autit
Laine om Võro liina tütrik, sündünü ja kasunu Karja (tuul aol Leegeni) uulitsal.
Edimäne tüükotus oll’ nahavabrikun, kon olli tüül ka timä esä ja imä. Ku mehele läts’, elli jupp aigu Tartu liinan. Tartun sündü Anneli ja Olavi. A abielo es klapi ja Laine tull’ latsiga vanõmbidõ mano tagasi.
Keskkoolin opsõ Laine maalri ammõdi, a suurõmba jao umast tüüelost värmse tä Võro autoteenindüsen autit. Pall’o kundõ mäletäse tedä täämbädse pääväni. Kihvtidse tüü päält sai Laine viis aastat inne pensi pääle.
«Tüü naas’ tervüse pääle muidoki, a palk oll’ kolmõ latsõ kasvatamisõs kõrralik.
Rohkõmb, ku olõs kongi kontorin saanu,» märk Laine.
Poig oll’ häätahtlik ja vigurinõ
Küsü Laine käest, määne lats’ oll’ Olavi poiskõsõn. «Väega häätahtlik ja vigurinõ,» kost kiränigu imä naarulidsõlt vasta.
Latsi aoviidüs om telekast latsisaatidõ kaeminõ. Ütskõrd näüdäti multikat, kon nõid luvvaga linnas’. Ku Laine tüült tull’, näkk’ tä Olavit uulidsa pääl luvva sälän. Olavi kaivas’, et timä luud ei lääki lindu.
Vanaesä trüüst’ tütrepoiga: «Nõid lask’ vilet, tuuperäst nõssi õhku. Sa mõista-i vilistä.» Sis naas’ Olavi hoolõga vilistämist opma, naard Laine takkaperrä.
Ku Olavi oll’ tsillokõnõ poiskõnõ, taht’ tä väega latskõnõ olla: kleit sälän ja pail hiussin. A ku kasvi, oll’ nigu poiskõnõ piät olõma. Ummi unistuisi ja viguridõga.
Kooliaol tull’ ette ka tõisi poiskõisiga nagistamist, mõnigi kõrd pidi imä uma poja õigusõ iist saisma.
Joba poiskõsõpõlvõn oll’ Olavi kõva kalamiis, mõnikõrd and’ Tamula järve pääl vannulõ miihilegi silmä ette. Tartust tä peräkõrd vanalõ Võrumaalõ, Võõpsu, tagasi elämä tull’gi:kalakõisilõ lähembäle.
«Olavi ei olõ mullõ üttegi halva sõnna ülnü, ei latsõaol ega parhilla,» kitt Ruitlasõ Laine uma poja hääd süänt.
Imäle lätt poja kirätüü kõrda
«Kirotamisõ-annõ om Olavil perit esä Ilmari käest. Ku tuu Võru tehnikumin opsõ, kirot’ tä suhvlihe,» kõnõlõs Laine.
A Olavi suhvlihe ei piä kirotama, timäst om saanu tunnõt kiränik. Luulõtusõ, jutu, näütemängu, telesaatõ jaos kirotõdu jutu ni leheluu: kõik tuu näütäs kirämiist mitmõst kandist. «Vanast lõigi lehest kõik Olavi artikli vällä, nüüt ei jõvva,» tunnistas Laine.
Kõgõ rohkõmb kuulsust om kor’anu Ruitlasõ Olavi 2004. aasta romaanivõistlusõl tõsõ avvuhinna saanu romaan «Kroonu», miä jutustas elust vinne sõaväen.
Romaanin om juttu ka tuust, kuis päätegeläse Piitre imä käve sõakommissariaadin ja pallõl’, et poig rutõmb sõaväkke võetas – sääl saa täst miis.
«Niimuudu oll’ jah,» ei vaidlõ Laine vasta, et taa lõik om osalidsõlt elost maaha kirotõt. «Ma esi tunnisti tuu käümise Olavilõ üles. Olavi ütel’: «Nigunii olõs minek olnu...» Raamatun om tsipa tõistmuudu.»
Uma Lehe tagakülg Ruitlasõ jutulda olõs nigu supp soolalda. Noidõ juttõ kotsilõ om mitund muudu arvat. Laine ütles, et tällegi om nõna pääle visat poja ropõndamist.
«Ma olõ sis ülnü, et tuu om timä umaperä. Sitt jääs sitas, kiroda kuis tahat!» arvas Laine. Om ka tõistsugutsit arvamiisi. «Üts nuur tohtri ütel’ jäl mullõ, et timäle mu poja leheluu väega miildüse,» tund kiränigu imä häädmiilt.
Kiränik om avaligu elu tegeläne, tuuperäst omma laembalt tiidä ka timä elu kõvõra käügi.
Olõ-i Olavigi aokirändüse hambist päsnü egä kohtukulli küüdsist kah.
Halvust as’ust imäga mi pall’o ei kõnõlõ. Õigõ kah, suur miis tiid esi.
Ruitlasõ Laine poig Olavi saa hainakuu edimädsel pääväl 40aastadsõs, Olavi poig Kaarli tuulsamal kuul kümneaastadsõs. Mis Laine pojapojast saa, tuud näütäs aig.
Imäpäävä puhul egäle imäle ja vanaimäle rõõmu ja süämerahhu!
| | |
|
|
|
