Nummõr' 178
Mahlakuu 7. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Opilasmallõv siski tulõ
  • Uudissõ
     
  • Rõugõ maatiatripääväl võisõ hinnäst ullis naarda
  •  
  • Laultas tulõvadsõ Uma Pido laulõ
  •  
  • Laulu-tandsuõdak Pikäkannun
  •  
  • Luulõvõistlus Adsoni avvos
  • Elo
     
  • Majandusprofessor säädse Suu kooli aoluu kaasi vaihõlõ
  •  
  • Naasõ opva koto kaitsma
  • Märgotus
     
  • Mino Räpinä
  •  
  • Tammeoro Ülo: pensionisammas kasugu iks uma tüüga!
  • Ruitlasõ jutt
    Kirä Kaasanist
    Üts küsümüs
    Perämine külg
     
     
    Kuulja peräh käük
     
    Ämariku Volli
     
    Ma joudsõ Kasahstani 1955. aastaga keväjä komsomoli saatmisõ kiräga, õkva keväjädsest vilä külbmise aost. Nigu rongi päält maaha, nii ka otsaga steppi villä külbmä.

    Sügüseni käve kõva põllutüü, sõs pidimi eis käe külge lüümä, et talvõs lämmähe tarrõ saia. Korssimi kamba kokko ja naksimi hindäle elokotust ehitämä.

    Meil kuuli veiga äkki haigõmajja är keskiäline sovhoosi raamadupidäjä. Oll’ vaia nellä inemist, kiä sõidasi rajooniliina kuuljalõ perrä. Nigu ti esiki arvo saati, oll’ sääl uudismaal päämidselt nuur rahvas, kiä kuuljaga joht tegemist tetä õs taha. Üts inemine pidi kimmähe olõma sääne, kiä timmä tundsõ, näütüsest mina õs olõ timmä kunagi nännü. Inne süküst ja ehitämä tulõkit ma õs olõ jalagagi keskustõ saanu. Stepist oll’ sinnä 47 kilomiitret.

    Kats inemist oll’ olõmah, autojuht ja puutüüliidsi brikatiir, kiä tundsõ ka raamadupidäjät. Tuusama brikatiir tull’gi mi ehitüse mano. Tä vidi kõik jutu nii, õt jutu seeh tull’ esihindäst vällä, kiä pelgäs kuuljat, kiä õi pelgä.

    Õt ma olli tuu hirmu vasta kõgõ ütskõiksõmb, sis pidigi mina kolmandas minemä. Neländäst löüti üts ukrainlanõ. Võtimi üteh kuulja jaost parõmba rõiva ja puutüümiihi tettü kirstu, miä oll’ mustast värmit. Sõit läts’ki vallalõ, sõita oll’ vaia üle saa kilomiitre.

    Ku mi ütskõrd peräle joudsõmi, kisk’ joba pümmest. Sääl tulõ pümme kuigi veiga äkki ja üü ommava kottpümme. Nii kavva ku mi ütskõrd paprõ kõrda aimi ja surnukuuri poolõ lätsimi, oll’ joba peris pümme.

    Tuu haigõmaja oll’ liina veereh, korgõ müür ümbre. Haigõmaja trepi kotsil oll’ külh elektripirn, a surnukuurini tuu valgus höste õs küünü. Sanitar ütel’, õt surnukuurih om uma tuli, timä läts’ iih, mi lätsimi kirstuga takah. Ma näütsi viil patareiga tuld. Ku surnukuurini joudsõmi, pannimi kirstu maaha ja ma lasi valgusõ peris ussõ taba pääle.

    Ku sanitar taba iist är võtt’ ja ma ussõ vallalõ tõmbsi, oll’ hiitümine suur. Mu jala kasvi nigu maa külge, tundsõ, õt ka süä lei kuigi jõnksukaupa, tahtsõ rüüki, a helü vällä õs tulõ.

    Oh issäkene, sääl ussõmulgu pääl saisõ üts kogoni pal’as ja veiga karvanõ must miis. Mu silmä lätsi kuigimuudu kõrraga mehe jalgu pääle, ma vist mõtli, õt jalgu asõmõl kabja ommava. Ma mõtli, õt tuu om põrguvürst esi, a põrguvürstil ommava jo labajalgu asõmõl kabja.

    Äkki tuu must miis klõpsas’ surnukuurih tulõ palama ja nakas’ mino poolõ tulõma suurõ vänge vinnekeelidse vannõngiga. Ütel’ viil paar vänget sõnna, ku mino käest suitsu küsse.

    Ma õs saa liiguta õga midägi, timä otsõ esi mu karmanist suidsu vällä. Tä kopsas’ minno olgapiteh ja käsk’ mul kedägi haigõmajast kutsu, kink käest timä uma rõiva kätte saasi. Tuu vaenõ miis oll’ pääle langõtõpõ var’osurmah olnu, inne ku tä sinnä surnukuuri sai.

    Suurõ vaivaga sai ma lõpust ümbre kaia, kõik tõõsõ olliva kohegi är kaonu. Must miis naard’, õt nimä kaki minemä nigu sitapurujutt. Timmä huvit’, mille mina õs pakõ? Ma sai joba kergele muiada. Ma kanni õks viil meremehe vormi, sis timä kitt’ esi: «Kõrraga nätä, õt meremiis, merekaro säänest väikeist asja joba õi hiitü!»

    Ma lei uhkusõst pää sälgä nigu kalkun ja naksi haigõmaja poolõ minemä. A haigõmajah, kohe sanitar oll’ paenu, vaiu timä suurõst hirmust kokko. Arsti õs saa arvo, mis sanitariga juhtu, inne ku ma as’a är seledi.

    Mi saimi uma kuulnu õks kätte, pannimi rõivihe ja sõidutimi sovhoosi. Õnnõ tõsõ palsiva minno, õt ma ei kõnõlõsi sovhoosih, kuis nimä pagõsiva. Ausalõ üldä, ma õs näeki näide pagõmist. Nimä esi tsusõva ütstõist, kuis nä ilma redelildä üle katõ miitre korgusõ müüri pagõsiva. Ma olõsi vast kõgõ iih pagõnu, ku mu jala õs olnu maa külge kasunu. Toda ma õs tunnista kellelegi, õt ka mina edimält är hiitü. Hüä oll’ kangõlanõ – julgõ miis olla.

    Matusõpääväl, ku mi neläkese pidimi kirstu nakkama hauda laskma, pand’ ukrainlanõ suurõ helüga naardma ja pagõsi matussiltki minemä.

    Õnnõ sis sai ma teedä, õt raamadupidäjä oll’ ka ukrainlanõ. Vanõmba inemise halõtsiva nuurmiist ja ütlivä: «Näet kull’a pujakõist, timäl nakas’ õks kaasmaalasõst nii hallõ, õt läts’ segi.» Tollõ jutu pääle tükke ka meil kolmõl naar, a kuigimuudu joudsõmi tuud kinni hoita.

    Peräh pikäpääle nimä esi kõnõliva kõik tuu salahusõ viinapääga vällä. Toda aigu olliva ka uudismaalõ tekkünü viinaga salakauplõja. Riik uudismaal viinaga õs kauplõ. Määne viinaspekulant kätte saadi, tuu ka pokri pisteti.

     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Vargajant koolin

    1950. aastidõ algusõn oll’ Võro keskkoolin ammõtin nuuri oppajit. Umavaihõl sai nä häste läbi. A es olõ ka harva nuu kõrra, ku ütstõõsõlõ mõni vimka visati. Kõgõ suurõmb vigurimiis oll’ nuur vallalinõ füüsigaoppaja.

    Ütskõrd ku tunni olli läbi ja oppaja säi kodo minemä, kutsõ direktri füüsigaoppaja umma ammõditarrõ. Õkva kodominegi pääl oll’ ka algklassioppaja, pioneerijuhil oll’ viil majan asja.

    Noorõ naasõ panni tähele, et oppajidõ lavva kõrval oll’ füüsigaoppaja portvel. Tuu tull’ kipõlt är käkki! Aigu kulutamalda tsusksi nä portveli füüsigaoppaja hindä kappi. Kapiuss kääneti viil lukku kah, selle et võti oll’ kapiussõl iin.

    Ku füüsik direktri mant tagasi tull’, es olõ oppajidõ tarõn üttegi hingelist. Suurõ hiitümisega näkk’ miis, et kaonu oll’ ka timä portvel. Tä and’ vargusõst teedä miilitsäle, kiä tull’ asja kotussõ pääle uurma.

    Portvelli otsiti katõ mehega, a es löüdä. Füüsigaoppaja oll’ väega murrõn, selle et portvelin oll’ täl kats tuhat ruublit.

    «Võiolla panniti umma kappi?» arvas’ miilidsämiis. «Kas arvati, et ma olõ hull?» nähväs’ kuulmeistri vasta.

    A miilits läts’ rahuligult kapi mano ja käänd’ ussõ vallalõ. Portvel oll’gi sääl! Miilits oll’ väega kuri ja ähvärd’ võlss-välläkutsmisõ iist trahvi tetä. Õnnõs jätt’ õks tegemäldä.

    Tuud vargajanti koolimajan arodi oppaja hindävahel viil mitu aigu. Mõtõldi ütte ja tõist, õnnõ õigidõ käkjide pääle es mõtlõ kiäki. Nuu olli jo nii ontligu noorõ naasõ...

     
    Hüvä nõu
     
    Kesväjahu kohopiimäkarask

    100 g kohopiimä
    1 muna
    200 ml piimä
    1 sl suula
    1 sl tsukõrd
    50 g võidu
    175 g kesväjahhu
    0,5 tl soodat

    Sekä kohopiim muna, piimä, soola ja tsukrõga. Panõ manu sulatõt võid ja soodaga segätü kesväjahu. Sekä tainas ja panõ plaadi pääle. Küdsä 175 kraadi man 30–40 min.

    Perämine Ene
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!