| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | Lehekuul kuts «Teeme Ära! Minu Eesti» märkmä, midä uman kodokandin parõmbahe tetä | | | | Mino Räpinä |
| | | | | | Sultsmanni Miia, Räpinä haigõmaja juhataja | | | | |
Taa «Mino Räpinä» võissi mu meelest veidikese laemb olla ku õnnõ liin, haarda tervet Räpinä valda vai eski tervet kihlkunda.
Kellel omma juurõ siin ja omma harinu mõtlõma kihlkunna, valla vai külä pääle, mõtlõsõ üttemuudu. A omma ka tõsõ, kellel olõ-i köüdüst taa kotussõga.
Ku ma mõtlõ tuu pääle, määne elokõrraldus mu kodokandih hää olnu, sis mu meelest siiä veeremaalõ väega suurõ ettevõttõ ei sünnü, naa võiva olla kongi sääl Tal’na küle all.
Linten om üts hää ettevõtõ Bellus: sinnä tüüle käüdäs eski Mehikuurmast. A sändsit ettevõttit saa-i pall’o olla – inemiisi ei jakku. Siin piässi olõma väikomba ettevõttõ.
Pall’o mikandi ettevõttõ muidoki ommaki väiko, näütüses mi põllumehe. A väiko talo saa-i jäl tuuta nii pall’o, et kõikaig naid suuri poodikette süütä. Naha küläst käü õnnõ üts talomiis Tal’nahe.
A ka väiko talomehe võissi rohkõmbki müvvä, ku nä möövä: üts kurgikasvataja lupa sis, ku leping kokkoostjaga saasõ täüs, perrä jäänü kurgi ilma rahalda är viiä.
Ma olõ tohtrist inemine ja tuuperäst tege rahva tervüs mullõ kah murõt. Taha-i külh kellelegi moraali lukõ, a piä ütlemä, et taad viinavõtmist om mi kandih iks väega pall’o.
Hää külh, naa keskiälidse ja vanõmba inemise, nuu tiidvä esi, midä nä tegevä, a noorõ! Nä joova jo uma mõistusõ maaha!
Ma ei kujoda ette kah, kuis näile tuud selges tetä.
Viin om tarku inemiisi juuk, a ku sääl koolilatsõ –12, 14, 16 – joova nii, et pilti iin ei olõ, sis om midägi väega võlssi.
Kõik nakkas kotost pääle. Eks naa omma naa väärtüshinnangu.
Midägi om väega võlssi ja ma arva, et taa asi naas’ pääle 1940. aastil. Koidula juttõst saa lukõ aost inne tuud, ku nii mõnigi sai peremehest, inemiisil oll’ peremehe- ja uma as’a edesiviimise tunnõt.
Külä kai sis kah joodikidõ pääle vähä tõistmuudu: tuu oll’ iks ull, kes viina võtt’, es olõ täl õigõt elämist egä midägi. Peremiis mõtõl’ iks tõistmuudu.
Mullõ tunnus, et tuud peremehe-tunnõt olõ-i nuuri sisse kasvatõt. Seol moraalil lei jala alt är tuu aig, ku talo lakja lüüdi ja kolhoosi tetti. Ja tuud paranda om väega rassõ.
A ku midägi hääd üteldä, sis Räpinä om joba peris illos liin, ku tuu tiiparandusõ-ullus ütskõrd är lõpõs.
Vanast, ku ma Räpinäga naksi läbi käümä, oll’ Räpinä kuulsa ilosidõ aidu poolõst, midä aviti kujonda aianduskooli oppaja. Tuu aig tulõ vast tagasi.
Selveri man olõssi vaia plats kõrda tetä. Küläsildi võisi vällä panda, ka noidõ külli kotsilõ, mis omma joba kaonu.
Sändse tahvli võisi olla tii veeren, kost saa lukõ, määne külä om olnu, ku kavva ja kiä sääl omma elänü.
No mu kodoküläh Nahal om kah mõni kotus, et kõgõpäält kutsu metallikokkoostja kohalõ ja sis mine võsalõikajaga kallalõ. A ma väega looda, et pikäpääle saava neo kotussõ kah kõrda.
Pall’o saa är tetä väega lihtsähe: niidä moro är, korja praht är, võta võsu maaha. Ku ei viisi ja ei taha tuud lillipinnärd tetä, är tekku sis!
Ku jalgrattatii Võõpso poolõ kõrda saa, talvõl suusaraa tetäs, sis tuu piässi mi inemiisi Räpinäga ütte köütmä. Tähtsä om jo tuu, et inemiisil siin hää olõssi.
Ma esi Räpinä liinan siski es elänü, tahassi inämb hindäette, kits aian ja suukurg aia takan. Ja mullõ väega miildüse vana ristpalkhuunõ.
Mõnda inemist viä-i hobõsõga kah maalõ elämä, a mullõ passis. Määnegi osa om tollõn ka mu mehel, kes oll’ uma kodokandi patrioot.
| | |
|
|
|
