| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Naasõ opva koto kaitsma | | | | Peedosaarõ Kaisa |
| | | | | | Naiskodokaitsja ärarvamisõ-oppusõl: miä seo koti seen või olla? | | | | |
Ku naanõ taht oppi umma koto kaitsma, sis saa tä tuud tetä Naiskodokaitsõn, mille Võro osakunnan om parhilla 65 naist. Ma esi olõ kah üts näist ja käve 13.-15. urbõkuul üten tõisi naisiga Võro lahingukoolin vahtsit tarkuisi teedä saaman.
Mille oppi püssä laskma, kaartõ kaema, mõtsan toimõ tulõma, ku võissi tuu asõmõl koton telekat vahti vai pidol tandsman kävvü? Ma esi märgi niimuudu, et tiiä-i, midä tulõvik Eestile tuu ja kuna või tulla vaia püssä perrä haarda. Ku midägi juhtus, sis om hindäl määnegi kimmüs, ku mõistat püssäga ümbre kävvü.
A uursõ ka kolmõ tõsõ Võromaa naasõ käest, mille nimä naiskodokaitsjas naksi. «Tundsõ, et mul om vaia midägi, minka ma kokko sünnü pääle pliidi ja pottõ takah olõmisõ,» põhjõndas Vahtsõliina naanõ Jõgeva Anu (39), kiä opp Räpinä aianduskoolin keskkunnateedüst. Kaseoro Kadri (31) Võrolt om Kaitsõliidu Võro malõvan referent ja tuuperäst om timä seletüs lihtsä: «Lätsi Kaitsõliitu tüüle ja sis tundsõ, et olnu viisakas olla ka Kaitsõliidu mõnõ organisatsiooni liigõ.Valisi tuus Naiskodokaitsõ.» Mõtsa Helina (20) Antslast om parhilla uma väiku pojaga koton, naiskodokaitsjas naas’ tä tädi kutsmisõ pääle: «Kolm vai neli aastat tagasi tädi kutsõ minno, et tulõ kah. No ma sis kulssi tädi sõnna ja lätsigi. Nüüt olõ Antsla jaoskunna esinaanõ.»
Anu om peris vahtsõnõ naiskodokaitsja, kolm kuud olnu, Kadril saa suvõl aasta täüs ja ma olõ kah timäga üten «paadin».
Miildüse vorm ja püss
Ütegi naasõ kododsõ olõ-i tuu vasta, et naasõ sändse militaarsõ omma. «Tiiäti esi kah jo, mändse na mehe esi ommava!» ütles Helina muhedalõ. Anu kõnõlõs jäl, et tälle om joba aastit sõaväe-teema miildünü ja parhilla astsõ õnnõ tuu sammu är, et naas’ vormi kandma. Viil tund Anu, et ku om naiskodokaitsjidõ siän, sis täl tõtõstõ om midägi säänest, minka tä häste kokko sünnüs. «Võit jo kävvü laulman ja tandsman, a tuu olõ-i iks tuu,» arvas tä. Helinaga oll’ lugu inämb-vähämb säänesama: «Miildüse säändse sõaväeas’a nigu vorm ja püss!»
Mul hindäl olõ-i kah naiskodokaitsõ peräst koton mänestki hätä: üts vormikandja om nigunii kõgõ ümbre tolknõman. Hää teedä kah, määnest ello mi sõamehe eläse ja vormin ollõn püssä kanda om muidoki peris hää kimmäs tunnõ kah.
Võro lahingukoolin opsõmi staabiassistendi tüüd. Staabiassistent om ohvitseeri «hää käsi»: avitas kaartõ kaia, kaes, kas kõik paprõ kõrran omma ja pruum ka kõgõ kehvembän saisun hääd tujjo üllen hoita. Püssega mõtsa juuskma meid inämb ei aeta – kiä iks säändsit välläopnuisi naisi sis hukka saat!
Anu, Kadri ja Helina jaos oll’ seo kursus edimäne. «Seoga nakkas mi sõaväeline karjäär pääle!» naardva naasõ. Anul om koton uutman neli last. Kats väikumbat ja kats suurõmbat. «Suurõmb tütrik tahas’ ka tulla naiskodokaitsjas, a ma saa-i tuud viil lupa: kiä sis vähämbit hoit,» ütles tä. Kadril om kümneaastanõ poig ja Helina väiku poig om katõaastanõ.
| | |
|
|
|
