| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Majandusprofessor säädse Suu kooli aoluu kaasi vaihõlõ | | | Harju Ülle
ylle@umaleht.ee |
| | | | | | Kallas Kaido uurõ Võrosuu kooli aoluku puultõist aastakka | | | | |
Mu juurõ omma siin, põhjõndas Võrosuu miis, emeriitprofessor Kallas Kaido (70) tuud, mille tä tull’ viie aastaga iist tagasi esäkodo ja kor’as’ puultõist aastakka matõrjaali, et vällä anda raamat uma kooli, minevaasta kinni pant Võrosuu põhikooli kotsilõ.
Juurõ omma Kaidol tõtõst pikä: pia puul aastasata pääliinan elämist, korgõ ammõdikotussõ Tal’na tehnigaülikoolin ja rahandusministeeriumin es tii timäst suurliinamiist. Päält pensi pääle jäämist jätt’ tä uma provva liina ja tull’ är Kubijalõ esämajja.
Kaido silmä löövä helkämä sis, ku tä ots vällä uma vagivahtsõ raamadu Võrosuu kooli kotsilõ. Nii kõrraligult kõrda säetüt ja selgele kirotõdut kooli-luku olõ-i ma viil inne käen hoitnu. A ütski tõnõ kooli-lugu olõ-i ka jo inne paprõ pääle jõudmist majandusprofesri pää seen olõvast korgõ kvaliteediga sortmisõ-massinast läbi käünü!
«Tahtminõ taad raamatut tetä tull’ 2007. aastal, ku mul sai Võro keskooli lõpõtamisõst 50 aastat. Oll’ kokkotulõk, 101 inemisest oll’ meid kokko tulnu 52 pluss kolm oppajat,» seletäs Kaido. «Järgmäne nätäl lätsi liina ja näi paari algkooli klassivelle. Olli väke täüs ja ütli, noh, kuna mi sis kokko saami? Meid, 1953. aastal lõpõtanuid, om viil küländ pall’o elon. Saimiki katõ nädäli peräst mu puul kokko – 12 opilast ja klassijuhataja Ella Uibo-Kübar ja Ellen Randaru-Üksik.»
Tuul kokkosaamisõl oll’ kõvva vana-ao heietämist: kuis iks pääle sõta oll’, kuis ulluisi tetti (noid tetti Kaido sõnno perrä väega hulga) jne.
Vällä otsiti vana tunnistusõ ja pildi. Päält tuud kokkosaamist oll’ Kaidol selge, et kõik tuu piässi paprõ pääle pandma.
Parhilla joba manalan oppaja Ellen otsõ vällä kooli kroonigaraamadu kümne aasta kotsilõ. Kaido märgot’ vällä teema ja küsümüse, midä võissi kunagidsõ opilasõ uma kooli kotsilõ miilde tulõta. Avald’ küsümüstigu maakunnalehen kah.
«Edimäne helistäjä oll’ 88aastanõ,» ütles Kaido. «Timä sõsar oll’ 92 ja kah edimädse Eesti aigu Suu koolin, tuuaigu Liivahavva koolin käünü.» Kokko om raamatun 72 inemise mälehtüse umast koolist. Suu kooli om lõpõtanu päält katõ tuhandõ inemise.
Hindä pääle võtsõ Kaido kooli vanõmba ao uurmisõ: 1925. aastagast 1953. aastagani, ku tä esi kooli lõpõt’. Tuudaigu tüüt’ kuul ka Kaido esä ehitedün majan (1933–36).
Päält sõta aig, ku Kaido koolin käve, oll’ väega rassõ. «Ma lätsi kuuli 1946. Kõik oll’ talongõ pääl. Päält tõist tunni oll’ suur vaheaig, lätsimi Suu puuti ja võtsõmi järekõrra är. Ku liinast sis tuu vatinõ leib tuudi – tuu olõ õs määne leib – oll’ joba pümme välän,» mäletäs Kaido. «Kõgõ suurõmbat puudust tundsõmi magusast:tsukrut es olõ. Seo kandi elo pästse tuu, et egän perren peeti lehmä, tsiapõrsast, kannu. Raamatun om tuust väega pall’o kirotõt.»
Kiudutamisõst pässi Kaido nii, et oll’ uma perrega Võlsi pääl kraavin kats üüd-päivä. Säält tä näkk’, kuis kiudutajidõ rongi lätsivä. Ka tuust hallõst aost om raamatun juttu.
Kaido käve Eesti riigiarhiivin, otsõ säält kah teedüst uma kooli kotsilõ. Nõna oll’ täl niipall’o hää, et löüdse egäsugust põnõvat kraami. Tä sai ümbre tougada lajalt teedä tiidmise, nigu olõssi Suu kuul tüüd alostanu Kirepil: «Võrusuu kuul om kõikaig olnu kas Liivahavva kooli näol Kosõ tiil, mu esä majan ja säält edesi Suu pääl. Kirepil olli õnnõ kats-kolm aastat viies ja kuvvõs klass,» seletäs tä.
Ku raamadu kokkosäädmine joba tävve huuga käve, tull’ Kaidolõ küllä päält 80aastanõ inneskine Tarto ülikooli inglüse keele oppõjõud Laanõ Hella. Võtt’ plekk-karbi vallalõ ja säält seest vällä üte rulli käänedü paprõnutsagu.
Härgüt’ Kaidot, et kae, kae! «Sääl oll’ lehest vällä lõigat artikli, mille ma kimmäle pandsõ raamatulõ sisse: «Pulm Tamula kaldal». Lugu vahtsõ liinaosa Võrosuu liinaga üttepandmisõst. Vanan kirän,» om Kaido helü uhkõ. «Seo oll’ mullõ väega tähtsä, et ma sai täpsele teedä, kuna ja kuis asi käve.»
Kaido jaos oll’ põnnõv tuhni ka oppajidõ elolukõn. «Kõgõ tähtsämb omgi tuu, et tiiät, kes om oppaja suurõ algustähega ja kes mitte,» ütles tä. «Ku oppaja Vanda Pettai-Marits kirot’ 1925. aastal uman avaldusõn saia koolioppajas, et tä või opada latsi kas saksa, eest vai vinne keelen, tähendäs tuu tollõaigsõ oppaja perädüsuurt intelligentsi ja haridustasõt!»
Parhillanõ Võro liinapää Kõosaarõ Kersti om kah olnu Suu kooli oppaja. Kas timä om Kaido meelest suurõ vai väiku algustähega oppaja? «Ma ei olõ timä all opnu, no comments, ma ütlesi tuu pääle,» hiil Kaido vastussõst kõrvalõ. «Ma ütle niipall’o, et aolugu kõrdas hinnäst – seod koolimajja om tahet kinni panda 1929.–1936. aastil kah. Ummõhtõ jäi seo sis ello. Mille tä sis nüüt kinni panti? Kas kiäki tuu pääle mõtlõs, kuis väiku unidsõ jumbukõsõ hummogu liina läävä?
Võro liinan mu meelest koolibuss ei käü! Puigalõ külh käü. Soomõn veetäs latsi mikrobussõga kuuli, Ameerigast kõnõlõmalda.»
Võro liin es toeta ka Võrosuu kooli raamadu välläandmist. Ainukõnõ tugõja oll’ Võro vald (Suu kuul oll’ jo inne Rõugõ kihlkunna Kasaritsa valla all). Puudu jäänü raha võtsõ Kaido umast karmanist ja luut, et Suu kooli inneskidse opilasõ taad raamatut ostva.
Raamadu «Võrusoo kool 1925–2004. Ühe kooli lugu» edimäne näütämine tulõ Võromaa keskraamadukogo latsiosakunna Tähesaalin 20. mahlakuu pääväl (20.04) kell 14.30. Huvilidsõ saava raamatut küssü ka tel 53952832 (Tiiu) vai raamat.mrb.ee.
| | |
|
|
|
