| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | Naisipäiv Kulkna saarõ pääl | | | | Ämariku Volli | | | | | | Lüübnitsä küläst paar-kolm kilomiitret om järve seeh Kulkna (Kolpino) saar. Sääl saarõ pääl om kolm kaluriküllä: Medli (Medeli), Kolpino (Kulkna) ja Sartovo (Tsertva). Nüüt om saar jäänü Vinnemaa ala, nigu puul Setomaad. Lüübnitsä kaemistornist võit pikäsilmäga kaia, mis sääl saarõ pääl tetäs. Ku höste vidä, sis näet mõnt sõpragi Medeli külä vaihõl liikmah. Veiga häid sõpru jäi mul sinnä saarõ pääle pall’o.
Tuukõrd, ku ma sinnä saarõ pääle sõidi, olli ma Tsertvahe küllä kutsutu. Ma sai üte sõbraga kokko Lüübnitsä poodi man. Sääl tä mullõ süäme pääle pand’ki, õt ma tulõmalda õs jätnü.
Tuukõrd olliva puhkõpäävä trehvänü naisipääväga, nii õt iih oll’ kolm pidopäivä. Nigu seto naasõ pidävä baabapraasnikku, nii peivä naasõ saarõ pääl naisipäivä. Toda tiidse õga lollgi, õt ku naasõ pito pandva, sis om ka miihil kergemb viina mano päsemine.
Tuukõrd olli ma kohal õigõl aol, nigu viis kopkast kõrdsileti pääl. Pernaanõ pand’ mino tulõki avvost ka pudõli lavva pääle.
Tuu pudõli limpsemi kolmõkõistõ õdagudsõ söögi aigu ka är. Peremiis nakas’ naasõ käest vahtsõt pallõma. Naanõ timmä jutulõ õs võta, läts’ är sängügi.
Ma tõi kotist vällä uma pudõli, midä tahtsõ hoita pääparandusõst. Tuu pudõli man mi löllötimi piaaigu kooni hummoguni vällä.
Järgmäne päiv oll’gi naisipäiv. Ku sõbõr minno sängüst üles raput’, oll’ aig joba koskil pääle lõuna. Timä kõnõl’ mullõ, õt oll’ otsnu terve elämise läbi, a kostkiltki õs lövvä tsilkagi, minka pääd paranda.
Vanja (peremehe nimi) käve ka küläst viina otsmah, a õs anda, selle õt miihil oll’ olnu uma suu ligembäl.
Vanja oll’ käünü ka üte baabuska puul. Kuna pernaasõl oll’ är keeletü Vanjalõ viina andminõ, sis tull’ peremiis ka säält tühält tagasi.
Vanja oll’ ütelnü, õt viina om vaia Volodja (nii kutsuti minno) jaost. Baabuska oll’ vasta ütelnü, õt ku Volodja viina taht, sis piät esi perrä tulõma. Nüüt sis Vanja raput’ki minno, õt läämi ruttu viina perrä, muido võit viil naisi kätte jäiä.
Baabuska poolõ joudsõmi kipõstõ, tä and’ viina ka kipõstõ kätte. Säälsamah parandimi ka pää är, sis naksimi kodo poolõ minemä. Võtimi ka tagavarast viina üteh.
Üte kõrraga näimi suurt naisiparki. Vana Jekim pilliga kõgõ iih. Naasõ panniva meile larmiga vasta juuskma. Vanja röögäht’ mullõ: «Pakõ nüüt!» Nii ma sis hüpli nigu kits üle aidu ja pagõsi kodo.
Läts’ õks jupikõnõ aigu inne ku Vanja kodo ilmu. Timäl õs olõ säläh üttegi rõivahilpu, õnnõ kats pal’ast kätt riista pääl. Timä oll’ lumõ pääl täütsä pallidõ jalguga. Mullõ tä ütel’: «Tubli poiss, õt är joudsõt paeda.»
Vanja vannõ naisi, õt nuu timäl kõik pur’o pääst minemä raputiva. Vanja tundsõ kõrraga huvvi, kas mul viinapudõli alalõ jäivä? Ma rahusti timmä, õt viin om kõik alalõ ja vali tälle topõld pordsu viina.
Vanja jõi viina är, sis istõ veitkene rahuligult ja ütel’: «Nimä olõsi su käest viina ka är võtnu, ku olõs sinno kätte saanu.»
Mul oll’ hüä miil, õt ma är joudsõ paeda, muido olõs ka ma pall’idõ riistuga Tsertva külä vaihõl juusknu, kos tollõ häbü ots olõs olnu?
Ma naksi miilde tulõtama, määndse nuu naasõ vällä näivä. Osa näist oll’ hinnäst miihis tennü, nä olliva jalga tõmmanu miihi püksi.
Püksõ külge olliva ummõldu riista kotsilõ kats kardohkat ja üts põrknas, nõna ala olliva hüstega vundsi joonistõdu, kimmähe oll’ ka piip suuh.
Nuu, kiä hinnäst pruudist olliva tennü, maalõvä hindäle hüdsega veiga pakso musta-musta kulmu ja huulõpulgaga tuliverevä laja huulõ.
A õi tiiä, määne oll’ tuu kunstnik, kiä joonist’ õgalõ pruudilõ paprõ pääle valmist naisiriista, miä oll’ kas sis dressipüksõ vai jupka külge ummõldu.
Oll’ ka pall’o muid «kaunistuisi». Kõkkõ õi olõ miilde jäänü. Vanja ütet’, õt jummal hoia meesterahval naisipääväl koski uulidsa pääl naisi kätte juhtumast.
Naisipääväl piät naisi iist pagõma nigu surma iist. Naasõ omma kuiki terve tuu päävä hindä kätte võidõlnu. Tollõl pääväl piät mehe kotoh püsümä. Näile jäivä jo eläjä süütä, ka latsilõ süük tetä ja muido kodo kõrrah hoita.
Ma küsse Vanja käest, kuis naasõ Jekimi õi putu? Vanja ütel’, õt näile om timmä vaia, selle õt Jekim om pillimiis. Jekimi söödetäs ja joodõtas nigu kuningat.
Viimädsel aol andas tälle viina jaoperäst, õt peris purjo õs jäänü ja naisi muusikast ilma õi jätäsi.
Nüüt naasõ hool’tsõsõ tollõ iist, õt Jekim üts päiv pääle naisipäivä süüsi ja juusi nii pall’o ku kõttu mahas. Mehe kutsva toda päivä Jekimi praasnikust.
Viil naard’ Vanja ka toda, õt küläh ütski naanõ õi mõista pilli mängi. Ku kiäki mõistasi, sis olõsi Jekimil kõrraga lips läbi.
Naasõ olliva kül ümbre Jekimi nii kavva, ku timä hinnäst hannani täüs laatõ, a üttegi miist õs lubata Jekimi kampa võtta.
Jekimi praasnigu aigu parandiva kül naasõ viil pääd, a võim oll’ joba miihi käeh. Naasõ pidivä jälki ummi kohussit täütmä.
| | Tossu Tilda pajatusõ | | | Võlsshambidõ eri. Pääle tuud, ku Uma Leht oll’ är trüknü mu jutu «Võlsshamba kaonu!», sai ma inemiisi käest mitu vahtsõt teedüst õnnõtusist võlsshambidõga. Nii et seokõrd panni kokko terve pundi juttõ.
Võlsshamba pini hambin
Vanaprovvalõ maalt kirot’ hambatohtri vahtsõ võlsshamba. Õdagu pääle süümist pand’ tä nuu lavvanuka pääle, sinnäsamma ka kundi pini jaos.
Provva oll’ jo küländ vana ja es näe inämb häste. Hummogu vei kogõmalda üten kuntõga vällä ka uma võlsshamba. Sis sai arvo, ku pini oll’ nuu hindä hambihe haardnu ja jürämä naanu.
Es jää muud üle ku tull’ jäl proteese peräst liina hambatohtri mano minnä.
Merelainõ pühkse proteesi suust
Herr Võromaalt läts’ lõunamaareisi aigu merre ujoma. Ujosi uhkõlõ, suu vallalõ. Äkki tull’ merelainõ ni pühkse proteesi mehe suust.
Kos sa inämb näid üles lövvät, meri jo suur ja põhi kavvõn!
Juuminõ om halv
Küläpuuti tull’ suurõ ikuga joodik vanamutt. Kõnõl’, et oll’ eelmine päiv tõisiga poodi takan joonu. Koton näkk’: võlsshamba kaonu!
Tull’ hummogu näid otsma, a vahepääl oll’ tuu kotusõ pääl käünü kopamiis ni kaibnu suurõ mulgu. Kõik oll’ segi pööret, hambit es näe koskil!
Vanamutt tõot’ sis, et juuminõ om halv ja ei võta inämb tsilkagi suu sisse...
| | Hüvä nõu | | | Täüdedü peedi
Keedä är ports vähämbit piite. Jahuta keededü peedi külmän viin kipõlt maaha. Lõika peedi poolõs ja tii seest tühäs nigu kausikõsõ. Põhi lõika kah alt är, et piit häste pistü püsüssi.
Täüdä peedi seguga:
Hakit heeringäfilee
Keededü muna
Hapukurk
Perrä jäänü peeditükükese
Sipul (häste piinüs hakki)
Hapund kuurt ja majoneesi
Täüdedü peedi võit tomadi ja sibulaga ilosas tetä, peedile kahvliga mustri pääle tõmmada. Saa illus pidulavvakaunistus.
Kruusamäe Maimu
| | |
|
|
|
