Nummõr' 177
Paastukuu 24. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Kiudutamisõ aastapäiv
  • Uudissõ
     
  • Võrolt viidi är 60 pakõndi-kasti
  •  
  • Põnõva pulga muusõummõ messi päält
  •  
  • Sõmmõrpalo valla muusigamiis
  •  
  • Uma Pido lavastaja om tiatrimiis
  •  
  • Raamat Võro tiatriateljeest
  • Elo
     
  • Ütsäs tiatripäiv Puigal
  •  
  • Harglõ ja Karula kandi rahval om rassõ tohtri mano saia
  • Märgotus
     
  • Ruuda Georg: maamehe klaarva asju nii, nigu inemiisile hää om
  •  
  • Ku aolugu sekäs elämist
  • Kirä Kaasanist
    Kirä
    Perämine külg
    Ruitlasõ jutt
     
    Ku aolugu sekäs elämist
    Muial puul omma vana kalmõ inemiisile uhkusõs ja toova rahha kah sisse
      
     
    Kõivupuu Marju, umakultuuritiidläne 
      
    Ütskõik kohe sa ka ei kae, egält puult vahis aolugu vasta: videles kõrraldõt ja kõrraldamalda papridõ pääl arhiiven, keldrin ja tarõpäälitsin.

    Aolugu om är käkit suuri vai väikeisi kotussidõ nimmi sisse, juusk riigi- ja maakunnapiire piten, talupiirest kõnõlamalda.

    Su umahindä vahmiili aolugu vahis egä jumala hummok vasta su lihatside latsi näost ja lüü vällä näide egäpäävätsen üllenpedämisen.

    Aolugu tulõ küländ sakõstõ vällä maa seest. Tõnikõrd om tuu peris harilik praht, a tõnikõrd midägi rohkõmb: inemise luid, ehteasju ja sõariistu, vannu müüre...

    Mi esämaa om sääne maa, et timä ihon lövvüs armõdu hulga esivanõmbidõ matussõpaiku. Noid, mis tarvitusõl omma, noid kutsumi kalmuaidus. Ja noid, kiä sääl puhkasõ, mi mäletämi esi vai mäletäse mi vanõmba sugulasõ. Lõunõ puul Eestin om kombõs, et surnuaiapühis tulõva elävä inemise kokko, et miilde tulõta noid, kiä lännü ja üle kaia nuu, kiä elon ja kiä aastaga mano tulnu... Kalmuaian üllenpidämise kotsilõ omma uma säädüse ja korgõ hengeharidusõga inemise pidävä nuist vastavaidlõmalda kinni.

    No osa matussõpaiku om pikä ao joosul inemiisil meelest lännü, õnnõ kotussõnimi – Kalmõ vai Kalmõtõmägi – ja tõnõkõrd ka põlvõst põlvõ edesi antu rahvajutu andva tunnistust tuust, et sääl või olla vana matussõpaik. Ja küländ sakõstõ omgi, ku arheoloogi manu uurma laskõ.

    A tuud olõ-i jo koolin opat, mis piät maaumanik tegemä, ku tä maaga kuun saa üten vana matussõpaiga. Koolitõt hengega inemine küsüs kõgõpäält as’atundjidõ käest nõvvu: mis edesi tetä, kuis olla? A ku as’atundja asõmõl om dresseerit ammõtnik, kedä om opat kiildmä ja käskmä, omgi tülü majan. Nigu juhtu Rõugõ-Ruusmäe vaihõl Mustahambal, kon tsiklimehe Kalmõmäe pääl muarallit peivä ja vana kondi mäe seest vällä tulli.

    Sõs otsitaski Munamäe seest munnõ, vanatütrigu kaibva Andsumäe läbi, et külelämmistäjäs Antsu löüdä vai otsitas tuud puuti takan, kon inemise luid kilo kaupa müvväs, et nuid naabri maa pääle sokuta, et sõs om hää kaia, ku naabrimehe äriplaan kõrbõma lätt.

    Aolugu ei sekä elämist, aoluuga tulõ nigu naabrimehega mõista häste läbi saia.

    Veidükese mõtlõmist ja piässi olõma ka Eesti Vabariigin võimalik asju niimuudu aia, et satu aastit tagasi koolnu inemise puhkasõ rahun ja parhillatsil inemiisil om aoligust elost ni umast ettevõtmisõst hää miil.

    Minke sõitkõ näütüses kasvai siiäsamma lähküle Gotlandi saarõ pääle ja kaegõ esi uma silmäga perrä:vana kivikirstkalmõ omma talu huuvõ avvus ja uhkusõs.

    Linnujaama autidõ saismisplatsi pääle mahusõ nä ka är. Ja lambakoplidõ ja suuri teie viirde... egäle poolõ. Ja toova maaumanigulõ viil rahha kah sisse.

     
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!