| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | | | | Patrasoni Ene avitas pensionääre ja pinne ei pelgä | | | | |
Laheda ja Põlva valla postimehel Patrasoni Enel (52) läts’ hing täüs, ku tä näkk’ hädän pensionääre, kiä es tihka pensioni ilma rahalda kodotuumist pallõlda. Tä naas’ vanno iist avalduisi kirotama ja näid härgütämä, pall’o saivaki tuu pääle pensioni ilma rahalda kodotuumisõ tagasi. Vabariigi aastapääväs sai Ene Põlva maavanõmba käest avvokirä.
«Kiroti pensionäärele tuu seletüse valmis ja ütli, et pankõ esi mano. Kõik, kes vahepääl omma avaldusõ tennü, saava nüüt pensioni riigi kulul,» seletäs Ene. «Näil oll’ hää miil, et api saiva ja ütli, et nimä ei olõssi esi joht nakanu taad asja ajama, ku joba edimält ei-vastus är tull’.»
Ene kõnõlõs, et tuud om hallõ kaia, kuis kepiga liikja pensionär piät talvõl nilbõga bussi pääle saama, raha liinast är otsma ja tagasi kodo joudma. «Üts õkvalt peris iksõ, ku mä tälle jaanuarikuun viimäst kõrda pensioni kodo vei,» seletäs Ene. «Esi naksi kah ikma. Ütel’ mullõ, et ma ainukõnõ olli, kes tull’, et sai mõnõ sõnagi kõnõlda.»
Vanakõsõ tahtva muidoki postimehega hirmsahe juttu aia, a Ene saa-i näid pall’o avita. «Ma olõ väikene jutumiis, taha kipõlt är pagõda,» seletäs tä.
Postimeheammõtit om Ene pidänü viimädse viis aastakka, a esä mant om tä seod ammõtit nuhutanu joba 1965.–1966. aastagal:esä Vaali Ernst, kiä elli 88aastadsõs, oll’ umakandi põlinõ postimiis. «Ku tullimi siiä – seo om vanavanõmbidõ kodo – saigi esä kõrraga postimehes. Meil oll’ vana valgõ hopõn. Nii mõnus oll’ hobõsõga kävvü! Ma nii igätse hobõst külh takan, et saasi hindäle hobõsõ!»
Kah’os saa-i seoilmaaigu hobõsõga inämb postitsõõri tetä: ku vanast oll’ tsõõr 20 kilomiitre ümbre, sis Ene sõit päävän vähämbält sada kilomiitret maaha: tsõõr nakkas Põlva küle alt Tännässilmäst ja Kährilt pääle, edesi tulõ puul Laheda valda Ene kodoni, Suurõküläni vällä.
Inne vahtsõst postimehes nakkamist tüüt’ Ene pikki aastit kaubandusõn. Nikani ku grupi pääle jäi. A koton istmisest sai peräkõrd viländ ja vana armastus postimehetüü meelüt’ Ene är.
Küsse Ene käest, et kas timä kah pinne pelgäs – kõgõ jo tulõ sõnomit, et postimiis om jälki kongi pini hambidõ vaihõlõ jäänü. «Inämb ei pelgä. Algusõn üts pini rünnäs’ minno, sis ma es taha jupp aigu pinne nätä kah. Tuu kallalõtulõminõ juhtu ütskõrd, ku pensionni lätsi viimä. Kai, et pinni keti otsan es olõ, kai lauda poolõ, et vast säält tulõ, uss oll’ valla. Mõtli, et lää kipõlt sisse är. A pinil om hää tundminõ: vanakuri tundsõ seen är, lei ussõ valla ja tull’ vällä, ola är kraapsõ, näkko hüpäs’, tükk aigu räsisi.»
Toda Laheda kandi pinni inämb ei olõ ja parhilla om Ene pinnega suur sõbõr. Kodo ülejäägi vidä päämädselt iks võõrilõ pinele. Mõni pini tund timä auto kavvõst är, juusk aiaviirt piten ja ku täst vällä ei tetä, nakkas haukma.
Nigu pinne, om ka inemiisi egäsugutsit. Mõni nurisõs, ku «pahna» postkasti pandas. A Umma Lehte mõni peris pallõs, et tälle postkasti pantasi. «Ku taa leht edimäst kõrda tull’, sis mu esä visas’ taa käest är: häh, taa olõ-i määnegi õigõ võro kiil! A ütskõrd ildampa löüdse, et taa ei olõki nii hull: «Peris häste saat arvo, tan om põnõvit juttõ».»
Hallõ süä ei tulõ postimehele kasus
Mõni inemine taht postimehe hallõt süänd hindä kasus är pruuki. «Ütel ma olli puulsulanõ, joba naarsõ, et ma piät täl joba sälgä kah mõskma nakkama!» seletäs Ene. «Lahel elli üts igäväne hõel vanamiis, kiäki tedä es kannahta. Külh täl oll’ vaia liinan kävvü, süvvä tuvva, telehvonikaarti, ütskõik midä! Sis tä tahtsõ esi üten tulla: kuna sa saat, läämi, käümi! Ku liina lätsimi, sis kolm tunni vähämbält ma timäga är sõitsõ. Mul sai nii viländ! A tä oll’ sääne miis, et vähämbält massõ kõik esi kinni, võlgu es jää kunagi.»
Ene tund uman kandin kõiki inemiisi, seo om jo timä imä sünnükodo. Mäe-Palli talokotus om nii kavva Ene suguvõsa käen olnu, et tä tiiäki-i, ku kavva. Kodo külen om tä kõgõ kinni olnu.
Päält esä kuulmist eläs Ene ütsindä. Vahepääl käü külä pääl rahvatandsu tandsman. Tandsuhimo om imäst peri, umal aol sai kuun eski tandsupidol käütüs.
Noorõst pääst koolnu võrokeelitside luulõtuisi kirotaja Patrasoni Vallo, kelle laulu «Nõnda lauluga ma lähä» laulti Umal Pidol, oll’ Ene lahutõdu mehe veli ja Enega pia ütevana. Vallo imä Lisete viil eläs ja om Ene meelest kistumalda hää inemine: «Säänest ämmä and otsi! Ku tälle pensioni vei, sis täl oll’ kõgõ laud katõtu ja ütel’, et külh ma uutsõ sinno! Nüüt kuts kah sisse, kukki ma tälle inämb rahha ei tuu.»
| | |
|
|
|
