Nummõr' 175
Radokuu 25. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Vastlapäiv vabariigi aastapääväl
  • Uudissõ
     
  • Tunnustus Uma Pido tegijile
  •  
  • Võromaa kingitüse võistlus
  •  
  • Kalapüüdmis-võistlus innekõkkõ nuurilõ
  •  
  • Jututunn Võro latsiraamadukogon
  •  
  • Rõugõlõ tähti kaema
  •  
  • Küläpillimiihi päiv
  •  
  • Puigal tulõ näütemängupäiv
  •  
  • Kor’atas teedüst käsitüümeistride kotsilõ
  • Elo
     
  • 10 aastakka rahvamuusigat As’apuiõga
  •  
  • Jalost! Ma tulõ Sõmmõrpalost!
  • Märgotus
     
  • 24. radokuu 1953
  •  
  • Peebu Valve: pümme armastus om latsõ hukatus!
  • Kirä
    Kirä Kaasanist
    Perämine külg
     
    Avvustagõ joodikut!
     
    Ruitlasõ Olavi, testitü jordo
     
    Võro maakund saa seol aastal tervüseedendämises riigi käest hulga veidemb rahha ku minevä aasta, kirot’ Võrumaa Teataja. Seost huulmada kõrraldõdas timahava süäme- ja veresuunkunnahäti ette är hoitmisõs eräldedüst rahast kats tervüse- ja kepikõnnipäivä.

    Mis nuu kats päivä avitasõ? Pankõ viin hummogu katsast müüki, tuuga hoiat ja ennetät tervüst pall’o rohkõmb... Tuu kepikõnd om niivõrra armõdu ja hallõ, et tuuga ei saaki verd käümä. Ku kell katõssa... vai esiki säidse hummogu lonksu kätte saasi, ennetäsi ja hoiasi kõvastõ süänd kokko.

    Viil inämb: ilda aigu tutvust’ sotsiaalministeeriumi rahvatervüse osakunna as’atundja Tähe Triinu Võromaa tervüse- ja sotsiaaltüüspetsialistele valmis saanut rahvastigu tervüse arõngukavva «Kaua! Tervelt! Üheskoos!» Kokkovõttõs mõistsõ tä üteldä, et om ammu kimmäs tett, et parõmb tervüs om noil, kiä omma mõnõ võrgustigu liikmõ. «Ütesõnaga, laulukuur om tervüsele hää,» tõi tä eräle vällä.

    Kurat, kriisiaig om, ja sotsiaalministeeriumi rahvatervüse osakunna as’atundja Tähe Triinu taht minno laulma panda? No om mõistus? Tüüd ei olõ, massa pangalainu millest tahat ja sõs om sotsiaalministeeriumi puult vällä mõtõld retsept: lasõ laul vallalõ!
    A ma murdnu hää meelega mõnõl pargin kakõrdajal kepikõndjal kepi alt är. Hääd tervüsepäivä! Mille ma piät kõiki sallma, a riik minno vasta ei salli? Ma piät sallma homoseksualisti, niigrit, litsi... A lää ma avalikku kotussõhe, panõ suidsu ette ja minno naatas õkvalt trahvma. Suidsutegijä kiusaminõ om Eesti Vabariigi säädüisiga tävveste lubatu.

    Tei ilda aigu Internetin üte testi. Tuu ütel’, et nii pall’o ühikit, ku mul alkoholli lätt tähendäs, et ma olõ joodik. Kuiki ma ei juu umast arust piaaigu sukugi. Päält tuu ma võlssõ testi teten, periselt lätt mul alkoholli kats kõrda rohkõmb... Õks lätt veidü... A ku ma joodik olõ, sõs ma tahasi hindäle kah sama pall’o õiguisi ku homodõlõ, niigritele ja litsele om antu.

    Ma ei hoia viina koton, selle et tä mullõ väega ei miildü. A ku mul kats-kolm kõrda aastan tedä hummogu inne kellä kümmet vaia om, sõs omma egäsugudsõ kepikõndja, veresuunkunna- ja süäme-ennetäjä timä ostmisõ mullõ är kiildnü.

    Osti Vinne piiri päält täksfriist kolm päivä tagasi Vana Tallina. Kinkmise jaos. Massi pudõli iist 54 kruuni. Sama putõl mass Räpinä poodin 120 kruuni. Vahe om 66 kruuni, millele riik uma karvadsõ käe vahelõ aja. Tuu raha iist võinu joodikulõ veidükese lukupidämist üles näüdädä. Kas vai veidükese... litsi ja niigri jagogi...

     
    Viimäne paraat, ilma muusikalda
     
    Orassoni Rael-Adiina
     
     
    Tuu juhtu sis, ku oll’ viil ENSV.

    Nigu latsil iks, nii ka mu pojal tull’ õdagu koskil kellä ütsä aigu miilde, et hummõn om paraat, oppaja käsk’ valgõ pluusõ ja kõrraligu puhta verevä kaalarätiga kuuli tulla.

    Vahtsõt kaalarätti koton es olõ, pidimi vana kõrda saama. Kaalarätil oll’ sõlm seen, jo poiskõsõ tapliva. Tollõ vallalõ arotaminõ võtt’ joba tükk aigo. Imä olku tuu võlur!

    Kaalaräti olli hääst siidist ja ku tuu lõpus triigitüs sai, läükse tõnõ!

    Pluusõ sai kah mõstus. Suumõsukauss käen, lätsi vällä. Oll’ tsipakõnõ lummõ sadanu, maa es olõki peris valgõ.

    Kuulõ, lehm laudan müüg, kikas kirg! No mis sääl vallalõ om? Iks nigu üü-aig! Ruttu tarrõ, lasi vahtsõst laudatulõ palama, haari võtmõ. Joosuga lauda mano, olõs ma no pinigi üten võtnu! Meil oll’ ALMAVÜn targas opat hundipini Jerri.

    Laut oll’ vanan rehetarõn. Rehealotsõn olli haina eläjile. Tuuperäst oll’gi mitmõkõrdnõ tulõ palamapandminõ. Rehealodsõ ussõ man üts lülit ja laudaussõ man välänpuul tõnõ.

    Kõik ussõ olli ilostõ kinni, tulliga kõik kõrran. A ku ma laudaussõ vallalõ tei… Oi sa mu jummal, mis sääl oll’! Vot tuud oll’ joba rassõ usku!

    Rehetarõ kolmõ saina palgi ja kolmõ laetala veere olli võhlõ täüs. Esihindäst mu silmäle olli nä peris ilosa.

    Innembä (ka kolhoosiaol) kuivati tan villä, sis mustõ palkõ pääl paistu nä peris helle halli, altpuult piaaigu valgõ. Tuli paistu ussõ kotsilt üleväst, rehetarõ ussõ omma madala.

    Kujotagõ hindäle ette, mis tunnõ teküs säänest pilti nätä! Laut võhlõ täüs, a üttegi liikmist ei olõ! Lehmi sälä pääl kah võhlu rian nigu herne.

    Ega nä väega suurõ es olõki, tsipakõnõ suurõmba ku hariligu hiire. Ussõ man kõgõ viirmäne oll’ suur nigu mi kass. Tä es olõki väega sille olõmisõga. Suur ja hall. Väiko olli külh sille.

    Edimäne mõtõ oll’, et võta kinni tuu suurõ võhlu. A sis turgaht päähä, et olõ väiko rõivaga, kaal ja pää pall’a, kindit kah ei olõ käen.

    Täl omma kah jo hamba ja küüdse ja rabõlda jõud kah kõvastõ. Timäga ma toimõ es saanu!

    Vist esiki küünüti kässi, eläjäkene oll’ pää kotsil. Üttegi liikmist es olõ, õnnõ orrõ pääl mõni hand jõnksat’. Paari sammuga olli lehmä man, haari ütte ja tõistõ kätte võhlupoja ja padavai tarõ mano.

    Ussõ pääl tull’ poig vasta ja küsse:«Mis sääl lauda man oll’?» No mis sääl oll’! Nõsti käe üles ja näütsi.

    Lats naas’ naarma: «Imä tege ands’akut nall’a!» Rotipoja hand jõnksat’. Naar olõs nigu poolõs lõigat. Mu vana imä tull’ uma katõ kepiga tõsõst tarõst kah kaema.

    Ütli:«Laut om võhlõ täüs!» Poiskõnõ pand’ õkva ajama, mul läts’ tsipakõnõ aigu, lätsi kah perrä. Imä liibas’ uma katõ kepiga kõgõ takan. Esä olõs tahtnu kah nätä, a tä es jõvva ussõst kavvõmbalõ tulla.

    Lauda man oll’ suur võhl kaonu. Lehmi sälä puhta. Puul lauta võhlõst ka puhas. Rotiria lätsi ütstõsõ takan parra huuga, ilma rüsinäldä, nigu niiti piten talamulkõ poolõ.

    Vahemi õnnõ, ollimi lummidu. Vot määne paraat, õnnõ ilma muusikalda! Lasimi näil rahuligult minnä, ku nuu kats vällä jättä.

    Järgmädsel pääväl oll’ mul tüü man edimäne asi toda uudist kõnõlda.

    Ku jutuga ütele poolõ sai, sõs kõgõ vanõmb, ammu jo pensionär, ütel’: «Oll’ sul kah pää otsan niimuudu lauta juuskõ, sääl olõs võinu jo varga olla! Eläjä rüükvä tuud kah, ku võõra laudan toimõndasõ!»

    Naasõ jäivä kõik vakka, egäüts mõtõl’ ummi mõttit ja päiv oll’ vaiknõ.

    Latsõ käve paraadil är. Järgmädsel pääväl tuusama vana naanõ ütel’: «Mi arotimi taad asja. Tan om tähendüs. Är sa mõtõlgu nii halvastõ, et õnnõ sullõ tähendäs.»

    Ku ma ildampa poodi man kõnõli, sis kaupmiis naarsõ minno umakõrda: «Om sul kah tahtmist suurt võhlu kinni võtta!»

    Miihil oll’ antu käsk poodi man jõusöödäkuur puhtas tetä. Koskilt oll’ suur võhl vällä tulnu. Mi kandi Madis oll’ tahtnu kah suurt võhlu är tappa.

    Tõsõ võhlu olli kallalõ tulnu. Mehe visanu vigla kos sedä ja tõist, kaenu õnnõ, kuis vällä saa. Jo tä vist viglaga virot’ kah, kuis mu laudan võhl muido veidikene rädsit vällä näkk’.

    Kiäki meist es näe ette, et elo nii kipõstõ või muutuda.

    Paraadi jäi eelätsehe. Tulliva rassõ ja keerolidsõ ao, nii mullõ ku meile. Latsõ es lää inämb paraadilõ ja kaalarätti kah inämb kaala es panõ…

    Mille paraat ilma muusikalda? Tuuperäst, et võhlõ paraati kõgõ ei olõ. Egäüts ei näeki säänest asja. Muusikat es olõ ja piuksmist kah es kuulõ. Kõik käve tävveste tassa.

    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Elo allakäük

    Vanamiis läts’ polikliinigumajan vetsu, ai uma as’a är ja naas’ kipõ sammuga välisussõ poolõ astma.

    A tuu miis, kiä vetsumassu korjas, juusk’ täl takan ja hõigas’: «Kats kruuni, kats kruuni!»

    Vanamiis käänd’ ümbre ja põrot’ vihatsõlõ: «Olõ-i hindälgi, kost ma viil sullõ võta!»

    Läts’ edesi, esi porisi nõna ala: «Kae, miä taa elo allakäük inemiisiga tege! Peräkõrd pasva egä nuka pääl sinno sandikõsõ...»

    Vanamiis oll’ maalt ja es tiiä, et liinan om kusõminõ kah massulinõ.


    Unõtablett

    Maanaanõ panti haigõmajja. Tä oll’ elopäävä väega hää unõga olnu. Jo varra õdagu oll’ tä haigõmajangi asõmõ pääl sällüle ja magasi.

    Inne üürahhu kuuld’ tä läbi unõ, kuis valvõõdõ tull’ palatihe ja küsse, kas kinkalgi määndsitki suuvõ kah om. Tuu naanõ oll’ tähele pandu, et päämine asi, midä küstäs, om unõrohi. Tä tekk’ üte silmä vallalõ ja ütel’: «Ku saasi üte unõtableti.»


    Sitta kraami korjaman

    Taa jutt om viil tuust aost, ku suurõtii pääl sõidõti hobõsidõga. Viieaastanõ Elsakõnõ Kasaritsast käve uma kelgu pääle säetühe kastikõistõ taloaia väetämises hobõsõjunnõ korjaman. Lats mõist’ olla kodolõ tarvilik...

    Ütskõrd ku Elsa jäl uma riikesega tiid piten läts’, sõit’ timäst müüda külämiis ja küsse: «Mis kraami sa, lats’kõnõ, tan korjat?»

    «Iks sitta kraami!» oll’ Elsakõsõ julgõ ja ausa vastus.

    Hüvä nõu
     
    Piimäseene võlu
     
    Kohopiimä-taolinõ piimäsiin ei olõ vahtsõnõ asi vast kellelegi, iks teedäs tuud kah, et piimäsiint pruugitas tervüsehäti ravis.

    Siint tulõ egä päiv kimmäl kelläaol kurnada, mõska külmä viiga ja sõs 400 grammi piimä poolõlistõ purki pääle valla.
    Marle kummiga pääle, sis saa siin hingädä.

    Või olla köögin riiuli pääl var’olidsõn kotussõn.

    Ku siint om joba kasunu rohkõmb ku kats tiiluidsatäüt, sõs või vahtsõ pordsu tetä vai siint edesi hääle sõbralõ anda.

    Nii mul naanõ Aili saigi tollõ seene uma hää sõbranna käest.

    Avitas tuu siin egäsugumaidsi häti kõrral. Tuu kurnat seeneliim om nigu keefir, hää juvva.

    Elo om kipõ ja õks unõhtat tõnõ päiv seene vahtsõndamada.

    Juhtugi nii, et nätäl aigu es saa vahtsõndõdus. Toda piimä es kõlba sõs inämb juvva. Väega vänge. Kah’o oll’ minemä kah visada.

    Sõs löüdse naanõ, et tollõl seeneleemel om kõva hapasnik seen, mis piässi häste avitama valutavidõ puusõ määrmises. Naanõ määrse puusõ ja hummogus oll’gi valu kaonu!

    Sai ka edespiten määritüs ja tõtõst avit’. Ma esi kah pruuvsõ naasõ iinkujol haigit kotussit määri. Mitu õdagut. Avit’!

    Nädäline piimä-seeneliim om väega otav rohi.

    Rohopoodõn olõva piaaigu saakroonidsõ salvi omma kah hää määri, a seol vaesõl aol om saisnu piimä liim kah pia sama hää rohi, midä või hukkaminegi iist külmäkapin hoita ja massa-i taa pia midägi.

    Piimäseene võlu om õks suur külh. Pruuvkõ perrä.

    Mandli Sulõv

     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!