| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | Peebu Valve: pümme armastus om latsõ hukatus! | | |
| | | | | | Peebu Valve arvas, et hää latsõ es tohtnu pätte peräst kannata | | | | |
Vahtsõaastakuu lõpun and’ Räpinä vald avvomärgi 50 aastakka oppaja-ammõtit pidänü Naha algkooli direktrile Peebu Valvelõ (68). 2001. aastagal sai kavvaaignõ kuulmeistri ka pääministri käest kodanigupäävä avvomärgi. Kukki Naha koolin käü täämbä õnnõ ütessä last, tege Peebu Valve kõik tuus, et näist inemise kasunu.
Sa ku vana kooli kuulmeistri, ku kaet tast vana Võromaa veere päält, kuis Eesti haridust käänetäs, miä kõgõ edimält vällä üldä tahat?
Kuul piässi mu meelest olõma konsõrvatiivsõmb tõisist eloaladõst. Kuul om väega pikäs aos noorõ inemise kasumisõ kotus ja piässi olõma järepitev.
A viimätsel aol om koolieloh kuigi väega hüplemä nakatu. Haridusministri tahtva kah kõgõ midägi muuta. A mu meelest piät inne tuud tundma opma, midä muuta tahat.
Midä arvat haridusministri mõttõst, et vanalõ Võromaalõ võinu alalõ jäiä õnnõ kats keskkuuli: Põlvalõ ja Võrolõ?
Jälki üts läbimõtlõmalda samm: olõ-i paika pantu nuu as’a, mis tollõlõ sammulõ perrä tulõva. Nuu opilaisikodo, millest kõnõldas, piässi inne olõma valmis ja är proomitu, ku säänest asja tegemä tahetas naada. Kotoh proomit kah inne vahtsõ koogi vai praadi är, ku läät tuud rahvalõ pakma!
Latsõ kistas är kohegi kavvõlõ ja näist saa-i inämb kodo tagasitulõjat. Ku lats joba är piät minemä, mille tä piässi sis minemä Põlvahe vai Võrro? Asi täl sis joba Tartohe minnä! A äkki löüd, et piät Talinahe minemä? Säält edesi mindäs joba lakja ilma.
Uma rahva alalõhoitmisõs olõssi vaia elo veeremaal alalõ hoita. Tuus piässi riigijuhi rahvaga nõvvo pidämä.
Kas erikuuli saatmisõ asõmõl piässi harilik kuul pätipoiskõisi ja -tütärlatsiga toimõ tulõma?
Mi teemi tüüd ka erivajaduisiga latsiga. Mul om üts toimõtulõki-lats ja kats lihtsämbä kavaga last, kedä vanõmba es taha är saata. Õnnõs toimõndasõ Räpinä vallajuhi põhimõttõl: ütessä kõrda mõõda, üts kõrd lõika. Nii om mi kuuli viil alalõ hoitu. Noil latsil om mi väikoh koolih hää ja raholik oppi.
A pätipoiskõisi (vai nigu nimetedäs: käitumishälvetega) hariliguh koolih oppamisõs piät olõma kimmäs abioppaja süsteem, ka egä väikumba, mõnõkümne latsõga kooli man psühholoog, sotsiaalpedagoog, logopeed. A üteldäs, et noidõ jaos rahha ei olõ. A peräh politseinigu jaos om külh rahha, kes piät egä päiv kuuli tulõma, turvamiihi jaos, alaiäliidsi kommisjoni jaos, vangimajjo jaos! Pättest saa-i vallalõ, a vähämb saa näid külh olla.
A nuu ammõtnigu kaesõ õnnõ uma ilosa Tuumpää maja seest üllest alla ja tahaki-i rahva sisse tulla. Kisklõsõ õnnõ sääl ummi kuluhüvitiisi peräst. Mille oppajal ei võissi kah kuluhüvitiisi olla? Ma tahassi kah äkki latsõvanõmbalõ kohvi pakku, ku ma tedä kutsu arõnguvestlust pidämä!
Ilda aigu näüdäti telekan, kuis hindäst vällä viidü tüüoppusõ oppaja läts’ pätipoiskõsõlõ kässiga kallalõ. Midä tuust as’at arvat?
Suurõmb jago latsi saava ütitsist reeglist arvo, a üts liik erivajaduisiga latsi saa-i. Vanastõ panti sändsit arvo saama füüsilidse valuga. Ma ei arva, et tuu hää om, a mu meelest es pidänü tuu ka välistet olõma.
Ku inemine tege tõisilõ hallu, piät tä määndselgi määräl ka tuud esi tunda saama, et arvo saia, midä tõsõ tundva.
Mä ei mõista tuud miisoppajat hukka. Mi piässi hoobis tedä tunnustama, et tä julõs’ minnä sändse üllehpidämise vasta. Ma piä väega lubamatus, et koolih käü füüsiline vägivald ja tõsõ latsõ piät kannatama. Ma saada uma kõrraligu latsõ kuuli, hoolitsõ kõgõ iist, oppa, et nii ja naa ei tohe tetä, a sis om sääl tõnõ, kes tohes kõkkõ tetä!
Kõnõldas politseist – politsei ei jõvva kohalõgi nikani ku tõnõ lats maaha lüvväs! Ku suur inemine näge, et tõsõlõ latsõlõ mindäs kallalõ, kasvai sis ubinidõga, sis tulõ vahelõ astu ja tetä kõik, et konflikt saasi lahendusõ, olku tuu sis kasvai füüsiline vahelõsegämine.
Ku üteh klassih om üts sääne paharet, sis saa viil kuigi, a ku näid om joba kats, sis näil om suur jõud – ma näe tuud joba ummi erivajaduisiga latsi pääl.
Olõ tah esi 50 aasta joosul ütte-tõist nännü. Oll’ hulga aastit tagasi üts juhus, ku poiskõsõ sõksõ vanainemise katust ja mi pahandi naidõga. Järgmädsel pääväl tull’ imä kuuli ja sõimas’ meid matsi muudu läbi. Nuu vele saivaki pätis, lätsivä vangi. Imä iist es hoolitsõ kumbki poig. Kuuli räbälih ja ütsindä.
Tõnõ imä vidi ainukõist poiga kavvõst kuuli kelguga. Eski neländäh klassih viil. Ku imä vanah iäh väega haigõs jäi, es tuu poig tälle ütte leeväpätsi kah.
Pümme armastus om latsõ hukatus! Kuna ja kuis täst sis inemine saa?
Mille tuu hää om, et väiku kooli oppaja tund häste ekä last ja timä peret?
Tuu om hää asi. Ku om tark oppaja, püüd tä latsõ murrist arvo saia ja lahenduisi otsi.
Määndside Naha kooli vilistläisi üle uhkust tunnõt?
Näid om väega pall’o! Ma piä väega suurõs väärtüses, ku latsõst saa tüü- ja perreinemine ja tä vii mi ütiskunda edesi.
Seo kooli sainu vaihõlt om vällä kasunu Parksepä Valdur, kes om aastakümnit Elva muusikakooli akordioni oppõjõud olnu. Täl om vana haigõ imä siin ja tä käü egä nädälivahe siin ja koolivaheao kah. Külärahvalõ tege tä häädmiilt tuuga, et mäng küläpidol, juht õdakit ja tege jõuluvanna.
Naha kuuli om pall’o avitanu Ziugovi Jaak, kes tõi umal aol kuuli arvutit ja om jäänü kooli patrioodis seoniaoni. Kooli lipuvarras om Jaagu kingit. Naha külävanõmbast Liiva Kaidost om häämiil, ma olli timä edimäne oppaja. Laululats Saksingu Liina opp ülikoolih luudustiidüisi, egäl kooli juubõlipidol tulõ tä iks laulma.
Küsse Harju Ülle
| | |
|
|
|
