Nummõr' 175
Radokuu 25. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Vastlapäiv vabariigi aastapääväl
  • Uudissõ
     
  • Tunnustus Uma Pido tegijile
  •  
  • Võromaa kingitüse võistlus
  •  
  • Kalapüüdmis-võistlus innekõkkõ nuurilõ
  •  
  • Jututunn Võro latsiraamadukogon
  •  
  • Rõugõlõ tähti kaema
  •  
  • Küläpillimiihi päiv
  •  
  • Puigal tulõ näütemängupäiv
  •  
  • Kor’atas teedüst käsitüümeistride kotsilõ
  • Elo
     
  • 10 aastakka rahvamuusigat As’apuiõga
  •  
  • Jalost! Ma tulõ Sõmmõrpalost!
  • Märgotus
     
  • 24. radokuu 1953
  •  
  • Peebu Valve: pümme armastus om latsõ hukatus!
  • Kirä
    Kirä Kaasanist
    Perämine külg
     
    24. radokuu 1953
    Sõbra esä rulsõ valgõ rõiva seest sini-must-valgõ Eesti Vabariigi lipu vällä
      
     
    Sika Aavo, inneskine ravvatüükooli poiss 
      
    Pääle suurkiudutamist 1949. aasta keväjä nakas’ rahvas vabatahtligul sunniviisil hirmsa rutuga kolhoosi tükmä: esäkene Stalin ütel’, et kolhoositii om ainukõnõ õigõ tii. Mul, poisiohtu nuurmehel, sai selges, et kolhoosi ma ei jää ja et tulõ oppi määnegi tõõnõ ammõt.

    Nii ma sõs saisi ütel 1952. aasta viimädse põimukuu päävä pääväpaistõlidsõl hummogul Varstun suurõ pedäjä all, säläkotin suitsutõt «lambaviiul», saksa soldani supikatalokin häste paksus keedet tsukrupeedi siirupit liitri jagu, päts koduküdsetüt leibä ja karmanin kolm ruublit, meelen viil imä sõna, et «panõ pluusõtasku nöps ilustõ kinni, muidu kaos raha är». Rahapaprõ olli kõik üteruublidsõ, et olõsi autojuhilõ anda üts ruubli, tõõnõ ruubli jääs tagasisõidus ja üte ruubli iist saasi osta leibä ku kodunõ otsa saa.

    Koski poolõ päävä paiku nakas’ Ritsikä palu puult hürinät kostma ja palgikuurmaga Zis nakas’ kah paistma. Ma nõsti käe üles ja massin nakas’ tuurõ maaha võtma. Sõitsõ sis tuu umaperädse, puutossu päält tüütävä massina palgikuurma otsan (kabiin oll’ joba inne rahvast täüs) Võru liina.

    Pääle paaritunnist vinnümist pidi sohvri Võru surnuaia man massina kinni, hõigas’, et hüppä maaha, liina ei tohe kuurma otsan sõita.

    Naksi liina poolõ astma. Koidula 6 hoovin oll’ hää suur unik ilusiid kõllatsiid rüäolgi.

    Säält käsk’ tehnikumi komandant Puuni Juula aluskoti ilusalõ täüs toppi ja egäle mehele sai raudsängü kotus väikun katõ tarõga koolimajan. Üten tarõn oll’ viil laud ja tõsõn tarõn ahu ja pliidikene söögi tegemise jaos. Vüürüsen tabureti pääl oll’ suumõsukauss ja hoovi pääl kaiv, kost sai vett võtta.

    Suurõ uulidsapuulsõ maja keldrin olli nelält rialt ütstõõsõ pääle nõstõdu kapikõsõ, kohe kästi panda kotust üten võet süük.

    Tuu asi, et järgmädse hummugu kapi manu minnen es olõ leeväpätsil inämb ütte otsa olõmangi, mi söögiissu suurt es muuda.

    Leimi rotimulgulõ punni ette ja rotil vaesõl oll’ hulga tegemist, et vahtsõnõ mulk jürrä. Nii meil ütstõõsõ tüssämine vaheldumiisi käve paar aastat, seeni ku puukursusõ poisi vahtsõ kapi teivä.

    Radokuu keskpaiku olli mi, kümmekund klassivelle saanu Orava Aadu käest kutsõ tulla timä sünnüpääväle. Imä ja esä tahtvat kah nätä, kes omma poja sõbra ja koolivelle.

    Aadu oll’ liinapoiss ja elli säälsaman tehnikumi lähkül. Ku mi sinnä jõudsõmi, olli söögi joba lavva pääl. Suuvsõmi Aadulõ kõgõ parõmbat ja saimi tutvas imä ja esäga.

    Meil pallõldi lauda istu ja mõnõ väiku ao peräst tull’ esä Leonhard tõsõst tarõst. Imä Aurora ütel’, et kalli Aadu koolivele, saistakõ kõrras pistü. Esä rulsõ valgõ rõiva seest sinimustvalgõ Eesti Vabariigi lipu valla, ütel’, et võtkõ lipu mõlõmbist veerist nii kinni, et tä katasi üleni sünnüpäävälavva.

    Tuu oll’ sääne asi, midä mi es mõista uuta säändsel aol nigu oll’ 1953. aastaga 24. radokuu pääväl.

    Moment oll’ väega pidulinõ ja pühälik. Nii mi saisimi ja sõs nakas’ Aadu imä tassakõistõ Eesti Vabariigi hümni laulma.

    Meist kes mõistsõ, kes es mõista – a imä perrä laulsõmi är kõik kolm salmi. Sõs kõnõl’ esä, ku tähtsä om täämbäne päiv, kui taa päiv ülepää võimaligus sai ja mis taa eesti rahvalõ om masma lännü. Lõpun ütel’ tä, et põra meil riiki ei olõ. A riigi aastapäivä ei saa mi käest kiäki är võtta.

    Mi muiduki kah õks tiidsemi ütte ku tõist ja mõni oll’ lugõnu salhuisi «Nimed marmortahvlil», a et Aadu imä ja esä mõistsõ seo päävä meile noorilõ nii ilusas ja miildejääväs tetä, seo ei lää elu lõpuni meelest.

    Orava Aadu vanõmbist sai meile sünnüpääväliisile neläs aastas nigu imä ja esä ja kõgõ kooliao neli aastat pidimi Aadu sünnüpäivä vana traditsiooni perrä.

    Ku ma Aadulõ ilda aigu Pärnuhe kõlisti, ütel’ tä, et tuu lipp om täl ilusalõ alalõ.

    Tubli Eesti miis olõt, Aadu!

     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!