| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | Kiä om kõva kuundaja? | | | | Ruitlasõ Olavi, kuundaja | | | Päävälehtin ilmu ilda aigu uudis, miä and’ teedä, et kats kolmandikku vinläisi omma nõun Lenini, kiä täämbädseni mauseleumin pussatas, maaha matma. Ei tiiä, pall’o vinläsi olõssi nõun Tuumpääl pussatavat Andsipit maaha matma? Tuu nummõr olõssi vast kats kõrda kats kolmandikku...
Vinläse omma ülepää valmi väega kerge käega kõiki maaha matma. Tõsõ ilmasõa aigu matõti vai jäteti kaarnilõ matta 20 miljonni inemist. Inemise lihtsäle är kuundõdi.
Inne ilmasõta kuundõdi näütüses kõik Romanovi ja nii edesi...
Ka parhillatsõn Eestin om kuundaminõ väega harilik asi. Kruuda-onu firma Kalev Meedia kuund’ uma telekanali Kalev Spordi, pia poolõ telekanali umasaatidõ tegemise man pidessin olõjist, Postimiis ja Äripäiv kuundasõ kah aokiränikke ja nii edesi...
Ma jõudsõ kuundamislainõlõ õigõ ao pääl mano: kuundi neli aastat tagasi naasõ. Ao olli rassõ ja es olõ mul tälle inämb hindä man tüüd ei tegemist löüdä.
A päält kuundamist tahtsõ naanõ õkvalt kuundamishüvitüst.
Lehtist saa aig-aolt lukõ, et määndsegi «energiä» as’apunn sai kuundamisõ päält 300 000 kruuni, vai vahtsõmb asi: Maripuu kantsler saa sama as’a päält 400 000 kruuni puhtalt kätte. Hüvitist masti «koostöö mittelaabumise» peräst.
Naanõ tahtsõ kah midägi. Kuuntüü mittelaabumisõ iist, selle et tõtõstõ es laabu. A es saa tä sittagi!
Ma seleti naasõlõ, et kõgõ kõvõmb kuundaja om jummal. Vinläne uma tõsõ ilmasõa katõkümne miljoni kuundõduga om timä kõrval poiskõnõ.
Jummal kuundas nii nuuri ku vanno ja massa-i määnestki kuundamishüvitüst. Kuund’ Oti Urmassõ är ja hääd es saa tuust mitte sendigi iist.
No om jumalal plaan vist kõik vinläse är kuunda. Tuuperäst tä nahvta hinda alla laskki. Ku nahvta ei massa sittagi, ei massa vinläse elo kah. Pido om läbi!
Taldrik jääs tühäs ja ku puhtalt portsõlanni jürät, sis pall’o ei mulisõ! Ku hambidõ vahel krägises, sis õks ei hõigu: Rossija, Rossija! Vsjo naða...
Linter mõstõti õigõs. Tuu om hää. Mu kõrvuhe omma jõudnu nii mõnõki Linte küläst peri inemiisi rõõmuhõiskamisõ, et näide küläst peri miis võlss-süüdistämisest är pässi.
Selle et kõik väikust, rahvusligult meelestedüst Linte küläst peri inemise omma linteri nigu võro inemise omma võrokõsõ vai...
Klenski om määndsestki tõsõst küläst. Esiki edimädse astmõ kohtunik es saa arvo, määndsest...
| | Praaditu kass | | | | Ämariku Volli | | | | | | Õi mälehtä inämb täpsele, kas tuu oll’ 1955. vai 1956. aastagal. A sündü tuu kõik
Kasahstanih uudismaal. Kuna ma olli lännü Eestist edimädse esseloniga vabatahtligun uudismaid vallutama, sis minno loeti todaaigu joba kohalikust, ku siihkirotõt asi juhtu.
Ma olli tuulaol löüdnü hindäle aotlidsõ elokotusõ õks periselt kohaligu naistõrahva man, kiä oll’ poolõst tatarlanõ, poolõst kasahh. Tollõl naasõl oll’ küländki suur muldonn, sinnä mahtu är hulga rahvast süümä ja magama. Mul õs olõ viil uma elämine valmis.
Nuu kasahhe muldonni olliva ehitedü kõik ussõga jõõ perve sisse, ussõga jõõ poolõ.
Nuu onni olliva kaivõdu kooni aknõ alomadsõ veereni maa sisse. Väikokõsõ aknakõsõ jäivä maa pääle katusõ veere ala.
Sääl Kasahstanih oll’ nii rammus must maa, õt toda tarvitõdi savi asõmõl. Tuu muld sõkuti olgi vai hainuga läbi ja tetti säändse kirbidsä muudu suurõ plonni, minkast laoti muldonni maapäälne osa kooni viimädse vaniguni. Viimäne vanik ja laetallu muudu as’a olliva õnnõ puust, a ülejäänü, ka katus-lagi oll’ tettü plonnõst.
Peräh kasvi hain katus-lae pääle ja kõik ümbertsõõri oll’ jälki hal’as.
Noidõ onnõ vaihõl kasvi ka inämbüisi paiu- ja lepävõso. Kuna parra jämmüsega puumatõrjaali oll’ rassõ saia, sis tarvitõdi onnõ seeh tallu all kesk onni ka tuki. Onni seeh oll’ pruugitu kaamõli- ja lambavillast vilti. Ka pall’o vaipu, midä pruugiti magamisõ asõmidõ jaost ja sainu kattõst, olliva tettü kaamõli- ja lambavillast. Onni muldpõrmandu olliva kõik katõdu vildiga.
Üts asi oll’ õgal puul üttemuudu, õgal as’al oll’ uma kimmäs kotus. Ku midägi võtit tarvita, sis pidit tuu as’a ka kimmähe timä kotusõ pääle tagasi pandma.
Tuul aol oll’ sääne pruuk: õgal aastagal saadõti suvõl uudismaalõ viläkoristusõ aost tüüle appi üliopilaisi. Mi sovhoosi tull’ ka esselon üliopilaisi Eestist. Näid mahutõdi lakja brigaatõ piteh. Brigaadih nä elliva elämise vagonih vai sis palatkah. Ma õi tiiä täämbädse pääväni, mille näist kolm tükkü mi muldonni elämä panti. Nimä olliva Tartost, Põllumajandusõ Akadeemiäst. Nimä teretivä minno ja pernaist kuigi korgilt, ütlivä uma nime, vist rohkõmb mi väärt õs olõ. Mina ja pernaanõ ütlimi ka uma nime, kuna minno kõik kutsõva Volodjas, sis ma ütligi umast nimest Vladimir.
Nimä ütli vasta: «Otsen prijatno.» Hindävaihõl oll’ näil hüä miil, õt saava rahuligult hindä vaihõl juttu aia, õga kiäki vähämbält siih muldonnih eesti kiilt õi mõista. Kuna ma joba latsõst saani mõistsõ vinne kiilt, sis õs olõ mul rassõ ka sääl uudismaal vinläsest jäiäki.
Kuna nimä loiva hinnäst eurooplaisist, sis minol, asiaadil, jäi õnnõ kõkkõ päält kullõlda. Peräh sai ma ka tõisi eestläisiga tutvast, tõisi nii korkõ näide siäh inämb olõ õs. Ka tõisi eestläisiga kõnõli ma vinne kiilt, ma õs taha, õt nuu kolm herrä tiidä saava, õt ma olõ eestläne.
Ku aigu sai, sis tõlgõ ka pernaasõlõ toda, mis nimä mi kotsilõ kõnõliva. Kõik poliitilidse jäti vällä, ka kõik tollõ, mis võisõ pernaist salvada. Pernaanõ oll’ pall’o hüä ja sõbranõ inemine.
Ütskõrd hummogu kats tükkü näist soovõva õnnõ sünnüpääväst kolmandalõ. Nä korsiva uma as’a kokko ja panniva joosuga auto pääle.
Ma pidi ka tüüle rühkmä tuusama autoga, minka nimäki, a ma joudsõ õks pernaasõlõ üteldä, õt ütel näist om sünnüpäiv.
Haari uma koti, ma olõs läve pääle piaaigu põlvildõ sadanu, mullõ jäi jalgu pernaasõ verrev kass. Pernaanõ haard’ minno olast kinni ja küsse: «Mis om ti rahvussüük?»
Mul oll’ eski kipõlt vaia minnä, a siih viil kass ja pernaanõ sekäse. Ma ütli nal’aga poolõst, õt: «Praadit kass!»
Õdagu sõidimi kodo üteh tuusama autoga. Nigu kõgõ, astsõva nimä kõgõ iih ussõst sisse ja kõrraga lavva taadõ. Pernaanõ oll’ veiga lahkõ ja naarulidsõ näoga, tõi lavva pääle suurõ vaagna praati.
Toda liuda ja ka säänest praati õs olõ ma külh inne nännü. Mõtli, õt livva tä lainas’ kimmähe naabridõ käest, a mis praat tuu külh või olla?
Mehe võtiva praadi suurõ hüämeelega vasta. Nimä mugu rõõmustiva, õt sa kae, puha jänesepraat. Ma sai ütekõrraga arvo, õt kassi õi olõ nätä. Ma küsse hill’okõtsi pernaasõ käest, kas tuu om kassipraat?
Pernaanõ noogut’. Sis ma kutsi pernaasõ kõrvalõ ja palssi, õt timä vaiki olõsi, õt mehe söövä kassipraati. Olku timä ülepää vaiki, ku pessä õi taha saia.
Ma lubasi peräh timäle seletä, mille õi tohe näile üteldä, õt tuu om kassipraat.
Herrä seivä ja kitivä pernaist. Ma lätsi istõ uma asõmõveere pääle, herrä olliva veiga rõõmsa, näil õs olõ aigugi minno tähele panda.
Lavva pääle oll’ ilmunu ka «Vana Tallinn». Pernaasõlõ pakuti ka üts pits, a minno, asiaati, õs peetä pitsi väärilidses.
Õigust üteldä ma veiga õs tahaki säändsidega üteh topsi kokko lüvvä.
Mul tükke hirmsahe naar, ma lätsi vällä ja istõ veidö kavvõmbahe jõõperve pääle.
Peräh läts’ mul tujo peris halvast. Mõtli, õt minkah külh tuu kassikõnõ süüdü oll’?
Pidi jo mullõ tuu kassikõnõ jalgu jäämä, pidi ma ütlemä, õt praadit kass om rahvussüük. Mu tujo läts’ peris nulli. Kassist nakas’ peris hallõ, tuu kassikõnõ istõ kõgõ mu kõrval ja lask’ nurru, ku ma ütsindä jõõ veereh istõ.
Järgmädsel pääväl ma jutusti põllulaagrih, kuis mi herrä kassipraadiga sünnüpäivä peivä. Tuu tegi kõigilõ nall’a, kõik ütlivä, õt paras näile nõnatargolõ. Sis ma sai arvo, õt nimä õs miildü ka tõisilõ üliopilaisilõ.
Ku nimä arvo saiva, kiä tollõ jutu vallalõ lask’, sis üts näist haard’ vagoni kõrvalt maast katskidsõ sumbutaja tükü ja tull’ minno maaha lüümä. Tõsõ poisi karksi vahelõ.
Ma sai üte liikva auto astmõlavva pääle hüpädä, nii ma tuukõrd pässi maahalüümisest.
Ma õs saa inämb ka kodo minnä nii kavva, ku tudõngi lännü olliva. Ku ma ütskõrd kodo lätsi, sis tull’ mullõ ussõ pääl vasta mi uma kassikõnõ.
Tull’ vällä, õt perrnaanõ oll’ praadi tennü hulkjast kassist.
Mul sai veiga hüä miil, ma mugu ilesti ja kallisti kassi. Süämele sai pall’o keremb, õks üts patt süäme pääl vähämb. Keremb edesi ellä.
| | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | | Hädämaanduminõ | | | Ilda aigu olli uulidsa väega nilbõ, peris kunst oll’ jalgu pääle pistü jäiä. Jalgteie liivataminõ om sääne, nigu om kõgõ olnu. Ütspäiv näivä Vilja bussipiätüsen inemise, kuis tõõsõl puul tiid üts rassõ kaaluga naistõrahvas maadõl’ pistüjäämisega: ai käe lakja...
«Näet, linnuk lätt lindama!» ütel’ üts päältkaeja. A maa külgetõmbõjõud oll’ kõvõmb. Naasõ jala nõssi õhku, kere tekk’ nal’akalt jõnksat-jõnksat ... ja säälsaman nilbõ tii pääl pikäle naanõ oll’gi.
«Es linda joht, hädämaandumisõ tekk’,» lõudsõ tõõnõ. «Inne visas’ surmasõlmõ kah sisse!» tsusas’ kolmas tark.
Õnnõs oll’ «moodor» kõrran: naanõ astõ pia edesi...
Tsillokõsõ suidsumehe
Seo lugu juhtu hulga aastit tagasi. Tuu koolioppaja, kiä taad jutust’, om jo vana inemine. A sis oll’ tä nuur, õkva umma tüüd üten Võromaa väikun maakoolin alostanu.
Tä näkk’, ku kats 1. klassi poiskõist koolimaja nuka takan suitsu kisi. Oppaja, tuukõrd viil väega nuur tütrik, kai, et latsiga massa-i kur’alt kärki. Poiskõisil olli nõna norun ja silmnäo verevä, esi värisi üle kere.
Oppaja küsse suidsu kiskmise kotsilõ hellä helüga: «Kunas teil taa asi joba pääle naas’?»
Üts poiskõisist nõst’ nõna üles ja ütel’ tassakõistõ: «Ma olli sis viil väikukõnõ.»
| | |
|
|
|
