| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | Saksa sõidi saaniga... | | | | Saarõ Evar |
| Vahtsõnõ aig käänd vana latsilaulu pää pääle. Saanis kutsutas suvalist nellä tsõõriga pendsininiildjät. A pinne kelgu ette pandminõ om tegu, midä egäüts joba perrä ei tii. Pinikelguga sõit om kah esimuudu lõbu, midä Võrumaal pakva siiä elämä tulnu kats nuurt inemist: Lietaeri Steven (35) ja Quatfassi Esther (34). |
| | | | | | | | | | Peremiis tennäs juhtpinni | | Malamuutõlõ miildüs ka umavaihõl purõlda | | | | | | |
Steven om peri flaamikeelitsest Belgiäst ja Esther Hollandist. Nä eläse Vahi (Väiku-Haosilla) talun Kalli külän Harglõ kihlkunnan ja pidävä 23 kelgupinni.
Timahavvanõ talv om edimäne, ku Stef ja Esther pakva firmanime Karulas Wolftrail all pinnega sõitmist. Nii kavvõlõ om jõutu pikkä tiid piten: hulga talvi iist vei jalgrattamatk Stefi Lapimaalõ. Sääl trehväs’ tä kelgupinne pidäjide manu tüüle, opsõ är pinne juhtmisõ ja nakas’ pinias’andust üle kõgõ armastama.
Viis aastat tagasi matkas’ tä joba umahindä pinnega Belgiäst Eestimaalõ. Võrumaa nakas’ miildümä, muuhulgan ka tuuperäst, et tan om hulga ruumi ja talvõl ka küländ pikält lummõ.
Kalli pääl oldas kolmandat aastat ja tan om Stefi meelest tõtõstõ hää – pedäjämõts om täüs teid ja tiikeisi, ruumi sõitmisõs om Karula rahvuspargi suunan mitukümmend kilomiitret. Päämidse veopini omma näil alaska malamuudi, a om ka samojeedi pinne.
Ütel malamuudi lital omma parhilla kutsiga, säält tulõ kar’alõ tävvendüst ja jääs ka mõni müümises. Kõrraga saa sõitma minnä kolmõ kelguga, pääle sõitu saa tetä ka sanna.
Alaska vormõli startva
Pääkabõl kelgu iin om köüdet jämme kõo külge, ka kelgu perä om kablaga puu külen kinni. Trammin kabla külge nakkasõ Stef ja Esther ütekaupa kuut pinni ette pandma.
Malamuudi omma kõva kar’avaistuga ja tüküse ütstõsõga purõlõma. Ketin pini kavvõmban larmasõ nigu jõudva. Kõgõ viimätses pandas ette juhtpini. Kas saa joba minemä? Ei viil, kutsikidõga lita om hinnäst vallalõ tõmmanu ja nuhutas juhtpini man. Ketin pini kilgutasõ. Peremiis tõmbas riikese perä jäl puu külge trammi ja lätt litat kinni pandma.
Lõpus pästetäs kabla ja sõit lätt kõva huuga vallalõ. Küüdsi alt lindas ijäpurru.
«Iijipla!» hõikas Steven ja pini pandva huugu viilgi manu. Munapalu Eeri tarõ kottal tetäs edimäne piätüs. Elläi piät jo sittu ka saama ja tuud joosu päält tetä om väega alandav.
Selgen pinikeelen
Pinnega sõitmisõ man uhjõ ei tunnistõda, kamandaminõ käü suusõnal. Stefi pinne jaos om «iijipla!» edesi ja «pou» sais, «dzii!» tähendäs kuralõ ja «prr!» hääle poolõ. Huu manupandmisõ iist tulõ juhtpinni kittä: «Flenker, Jack!» Ku juhtpini pingutas, sõs ei taha kiäki kuvvõst pinist maaha jäiä, kõik tõmbasõ nigu ulli. Rassõ veo aigu omma kõigil pinel hanna lidun.
Ku sõit lätt allamäke ja peremiis midägi ei kamanda, nõst juhtpini Jack hanna rõngalõ.
Perän tulõ jutun vällä, et tuu om halv märk – juhtpini lätt hasarti, tä või mõnõ mõtseläjä takan ajama panda vai tõsõ piniga purõlõma naada. Tagumiidsi rihmu otsan omma alasi paarin lita ja esäne, sääl määnestki tõmblõmist ei tegüne.
Sõit Kalliperä mõtsateie pääl lätt üle ka mõnõst vähämbäst kundist. Sääl tulõ pinimehel jalassidõ päält maaha ronni ja kelgu perän üles juuskõ. Lumi om sula ja Lapimaal tettü rassõmbat sorti kelk ei joosõ häste. Ku ots kodu poolõ käändäs, tulõ vällä üts pinne ja hobõsidõ ütine juun. Ega elläi ull olõ-i, kodu poolõ lask tä hää meelega ja joosuga.
Tarõ man andas pinele vett lakku ja külälisil om õigus pai tetä. Juhtpini om väega sõbõr, a allasurvat Sprot timä kõrval tüküs võõra kätt naksama.
Pinikari om iks hoobis midägi muud ku ütsik pini. Ütsik pini kaes inemisele alt üles. Pinikar’a man või inemine vahel esihindälegi otsa kaema jäiä.
Egäpääväne huul
Pääle sõitu tarõ man tiid juvvõn tulõ jutus, kuis nii suurõ pinikar’a üllenpidämine ka om. Ega lihtsä ei olõki, tunnistas Stef. Osa süüki, nigu tsiamass ja lõhe supikogu tulõ peris poodist osta.
Hulga api sai Lietaer eläjätohtrõ Kinnuneni Eve kaudu, kiä edimält ost’ kutsiga, a perän ai vällä kanaliha ja praakmunnõ saamisõ Peri kanafarmist.
Hollandin olõs saanu poodist aost üle lännüt lihha nii pall’u ku kulus, a mi maal söödetäs vist kõik ümbretüütedül kujul inemiisile sisse.
Stefiga saa joba ka veidükese eesti kiilt kõnõlda, a häste tä tuud viil ei mõista.
«Ütskõrd ma kõnõla!» lupa tä inglüse keelen. A tuu iist om timä talu peris võrumaaturismilidsõ vällänägemisega. Kõrraligun palkmajan om õnnõ üts tarõ, puupliidi pääl tsisises tiikann, nukan sais voki pääl kuutsli pinivillaga.
Esther vala tiid tassi ja kõnõlas, et eestläse omma huvitava.
Inemise tundit pääle sõitmast tulõkit piät är arvama, tä või olla külh vaimustusõn, a ei tihka tuud vällä näüdädä. Üten sõitnu latsi päält saat arvu, kas miildü vai es miildü. A hollandlaisiga võrrõldõn ollõv eestläse rahulidsõmba. Umbõs säändse omma tsänklevide malamuudi pinnega võrrõldõn suurõ valgõ samojeedi pini.
Samojeedele ei olõ nii tähtsä hindä kar’a hulgan masmapandminõ, näid või rahuligult kokku laskõ.
Pinnega ümbrekäümise man om kõikaig midägi oppi, seletäs Stef.
Viisakit pinne või tõisiga aida mängmä laskõ, tapukikka tuud ei saa. Malamuutõl om sääne hing, et nõrgõmb pini lask hinnäst kasvai är tappa, a alla ei anna. Ütsindä vallalõ lastu pini tege tsiiru mõtsan är, kae-i tõisi poolõgi. A kats vallalist pinni läävä õkva kõrraga mõnõ kuudi manu tüllü norima.
Peräkõrd jätämi hüväste ja nakkami tütrega tagasi Liinamäe poolõ sõitma. Tii pääl om aigu märki. Pinnega sõitjil om mi maa ja keele aoluuga pall’u tegemist.
Soomõst om lövvet kiviaolinõ (5000 aastat vana) tsiberi siidrepedäjäst tett kelgujalas. Siidrepedäjät ei olõ kunagi kasunu muial ku Tsiberin, kolm tuhat kilomiitret hummugu puul.
Ega tuu jalas iks muud muudu Suumõ es jõvva ku pinikelgu all.
Kuimuudu pinimehe uma uurali keele tan masma panni, tuust ei saia seoniaoni peris häste arvu. Vast pidänü keeletiidläse pinnega sõitma kutsma?
Kae ka:
www.karulas-wolftrail.com
| | |
|
|
|
