| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | Ku kuu om tsõõrik, anna gaasi! | | | | Ruitlasõ Olavi, tähetark | | | Ma ei usu ei Pauksonni ega Mangu. A astroloogia om tävveste tõsinõ tiidüsharo ja inemise piässi ummi tegemiisi man taivan olõvit märke väega tõsitsõlõ võtma.
Inemise mõtlõsõ, et tähetiidüs om midägi väega keerolist, et ku Paukson ütles, et Saturni ja Jupiteri sais om inemiisi jaos hää, et sõs piät taivast miljardi tähe seest nuu kats taivatähte üles otsma, saisu kaema, võrdlõma... Ärke näkke vaiva! Pauksoni ja Mangu võlssva: ütski taivatäht ei «saisa». Seksoloogi man võit kõnõlda, et sais vai ei saisa, ripnõs vai töllerdäs. Taivatähe omma tsõõrigu as’a, nimä tsiirõlõsõ ja püürdlese.
Tsiirotasõ ümbre uma tele ja ümbre päävä.
Edimäne taivatäht, midä ma kae, om kuu. Ja viimäne kah: õigõ tähetark taivast ülejäänüt kirbusitta ei kaeki! Kuud tulõ võtta ku tsõõri vankri all. Ku om täüskuu, vai tsõõr, vöörüs vankri häste. Ku om tükk külest är, nakkas vankri lopõrdama. Ku om nuurkuu, sõs ei massa väega rabõlda, lahut vankri är ja ei jovva kohegi. Ku kuu om tsõõrik, anna gaasi. Nii lihtsä tähetarkus omgi.
Kuu tekütäs viinõsõngut ja mõõna. Kuu ei võta ja ei vii vett kohegi är, a deformiir.
Nõsõng ja mõõn ommaki lihtsäle üteldä ilmamere pinna deformatsiooni. Kõgõ suurõmba nõsõmisõ-mõõna omma mõõdõdu Kanada hummogupoolitsõn mereveeren Fundy lahen: sääl om nõsõmisõs mõõdõt esiki 21 miitret.
Ku kuu joba ilmamerd deformiiri joud, om inemise deformiirmine tälle nal’aasi.
Nõsõmisõ aol tõmbas tä inemisele kusõ päähä. A vastapiditselt ilmamerele ei lää inemise pääst kusi inämb mõõna aigu kohegi.
Kusi jo tahassi tagasi minnä, a kuu deformiir ja kusipää ei usu, et mõõn om olõman ja hoit hamba ja jala ristin kinni.
Ilda aigu ilmu aolehin jäl üle hulga ao termin «kappi minema». Ku kuu om inemist deformiirnü ja ku tä tuuperäst kappi om lännü, tähendäs tuu, et tä käkk sääl midägi.
Tävve mõistusõga inemine muidoki kappi ei lää, selle et täl ei olõ midägi käkki, pääleki om kapin umbõnõ, kitsas ja haisas naftaliini perrä. A riigikogon näütüses om niimuudu, et sääl om piaaigu egäl inemisel uma kapp.
Hääst uudissõst kirot’ ilda aigu Õdaguleht. 19aastanõ geinuur Ago kõnõl’ uman videoblogin tuust, kuis tä kapist vällä tull’.
Päält tuu selet’ geinuur Ago sääl noilõ geidele, kiä viil kapin, kuimuudu hää kapist vällä olõssi tulla. Geinuur Ago puult välläüteldü as’a olõssi kasulidsõ ja hää heteronoorõlõgi...
Mis sa arvat, Maripuu? Andsip? Edgar Vissarionovitš? Kullõlgõ geinuur Agot ja minno, hää riigijuhi! Tähetarkus om päämäne!
Parhilla om mõõn: perämäne aig om kusi pääst vällä laskõ ja kapist vällä tõisi kõrvalõ tulla!
| | | | Petüs reklaam | | | | Pressi Heldur | | | | | | Sinnä om uma säidsekümmend aastat tagasi, nii 1937.–1938. aastaga paiku, ku Vahtsõliina alõvih kõrraldõdi põllumajandusnäütüs.
Mu Papa (vanaesä) märkse ka sinnä minnä. Kaupli hinnäst ka üteh. Võtt’ki! Meil es olõ külh sinnä midägi näütämises viiä, a tahtsõmi kaia, midä sääl huvitavat om vällä pantu. Sõidimi muidogi hobõsõga tuu katõsa kilomiitret.
Kõgõpäält paistu silmä mõtsa veereh lasipuiõ külge köüdedü hobõsõ. Oll’ hirnjit ja maadkraapjit täkke ja väikeisi varsuga märähobõsit. Oll’ ka paar kimmäst pulli.
Sis tulli laudu pääl aiakraami ja vilävihu. Ka puu- ja käsitüü välläpanõkit paistu kavvõmbah ollõv.
Tahtsõ kõikõ pikembält kaia, a Papa tõmmas’ minno mugu kättpiteh edesi. Jäimi pidämä üte lavka mano, koh olli vällä pantu kärbläisi häötämise värgi.
Sääl rippu lindi, mis joba kärbläisi täüs, sis kärbläsepaprõ paki ja ka klaasist kärbläsemõrra poolõni uppunuisi kärbläisi täüs.
Lavka man oll’ suur tünn, kuhi pääl lõpnuist kärbläisist. Papa silmäs’ kah tuud ja ütel’, et asi ei olõ õigõ. Sis tä tsoksas’ sõrmõga kärbläseunikut nink säält kostsõ kõminat. «No mis ma ütli! Tünn om kummalõ pantu ja põh’a pääl om õnnõ kõrrakõnõ lõpnuisi kärbläisi. Ti tiit siin petüst reklaami!» ütel’ tä näile.
Lavka takah olõja naistõrahvas sai Papa pääle väega kur’as ja ütel’: «Sinno, vanamiis, tulõ trahvi, et kässiga putut eksponaati!»
Papa jäl ütel’ timäle: «Sinno hinnäst tulõ trahvi, et petät tah inemiisi ja viät suurõ tünnütükü niigi kitsahe ruumi! Anna õigõ jalaga, sis om taa petüs ümbre!» Muidogi tä es touka tünnü ümbre.
Vahepääl oll’ peris hulga rahvast sõnõlust päält kullõma kogõnõnu. Mõnõ naari, üts miis patsut’ Papat ola pääle ja ütel’, et vanamehel om õigus. Lätsimi edesi minemä, Papa hõigas’ viil üle ola kur’alõ naistõrahvalõ, et kae, et mullõ soro tiit siiä rahva kokkomeelütämise iist!
Edesi lätsimi mõdumüüjä lavvakõsõ mano. Papa ostõ meilegi toobikõsõ tuud väega hääd juuki. Ma es olõ nii hääd juuki viil kunagi saanu juvva ja küsse, millest tuu om tettü.
«Taa om tettü käreuhtmist. Timäl, müüjäl, omma viil vanaaolidsõ taro, kost käre vällä lõigatas ja nuid saa õigõ pall’o. Muidogi tiid timä esi, kuis nuu uhtmõ käärümä piät pandma. Tä om Petserimaa miis ja ma tiiä kah, koh tä eläs,» tekk’ Papa mullõ selges.
Ku kodo saimi, kõnõli imäle-vanaimäle kah, midä näütüsel näi ja muidogi ka tuud janti kärbläsetünnüga. Mamma (vanaimä) sai sis Papa pääle õigõ kur’as ja ütel’ timäle: «Sa vana Piitre piät õks õgal puul uma nõna vahelõ topma, kah sääl, mis ei olõ ülepää sino asigi!»
| | Muld ja liiv arstva | | | Kats vanamiist arotasõ bussin ummi häti. «Mul om bronhiit,» ütles üts. «Jo noorõst saadik. Olli kolhoosin traktorist, sai tihtsäle külmä ja jäi haigõs. Ku sinidse lehe pääl olli, kirot’ tohtri kipõstõ tüüle, et olõt terve. Tõpõ es tohtõrda kiäki kunagi kõrraligult vällä. Nüüt ütel’ tohtri, et seod haigust om ilda arsti. Külh muld ja liiv terves tegevä, ku ütskõrd kirstuga maa all olõt.»
«Kes säänest ulli juttu ai?» omma bussikaaslasõ huvitõdu. «A tohtri esi ütel’ tuud mullõ niimuudu. Ma mõtli koton perrä ja löüdse, et jah, tohtri es petä minno, timä jutt om õigõ!» seletäs vanapapi.
Maaska Miili
| | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Targõmb ku nõid Nastja
Minevä-aastanõ telesaadõ «Selgeltnägijate tuleproov» and’ pall’o, millest kõnõlda. Es jõuta är kittä noorõ vinne tütrigu Nastja selgeltnägemise võimu.
Ütskõrd ku päält saadõt naasõ umavaihõl jäl Nastja olli jutus võtnu, ütel’ üts naisist: «A mi perretohtrilõ saa-i Nastjagi vasta!»
Tõõsõ jäi huviga kullõma, mille naanõ nii arvas. Ja as’aosalinõ kõnõl’gi: «Mul oll’ vaia arsti käest tervüselehte. Edimält kai, et saa niisama kätte. A pidi iks hindä järekõrda laskma panda ja päält saa krooni masma. Vastavõtmispääväl saisti tohtri ussõ taadõ. Tohtri mant tull’ õdõ vällä ja näpsäs’ mu käest tervüselehe paprõ.
Oodi, et minno kah sisse kutsutas. A paari minodi peräst tull’ õdõ vahtsõst ja and’ mullõ mu tervüselehe, mille pääl saisõ kirän: «Profülaktiline läbivaatus». No näeti nüüt, et mi perretohtri om targõmb ku nõid Nastja: läbi paksu saina ja kinnilidse ussõ kai mu niuhti läbi!»
| | |
|
|
|
