Nummõr' 172 Vahtsõaastakuu 13. päiv 2009 TOIMÕNDUS UMA LEHE TEL´MINE ARHIIV PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)     Pääleht   Uma Pido sai avvohinna Uudissõ   Rõugõn saa luudusõ pildistämist oppi   Perimüskultuuri laagri Mõnistõ koolin   10.rahvamuusiga-pido Moosten   Kavval tsirk eläs poodin Elo   Kauna Toomas jaht koprit Brendaga   Katariina tandsutütrige vägi otsa ei saa Märgotus   Näkke-kitke ummi inemiisi!   Tagamõtsa Tarmo edimädse: mälehtüsest kultuuripärlini Kira Perämine külg   Kauna Toomas jaht koprit Brendaga   Peedosaarõ Kaisa       Kauna Toomas koprajahikaaslasõ, «vanadaami» Brendaga       «Tihtsäle om nii, et ku läät mõtsa käest mõttõga võtma, sis ei anta sullõ midägi,» tiid vanaesäst jahimehe geeni saanu Sõmmõrpalo miis Kauna Toomas (43). Koprajahi-as’atundja om tä nii hää, et oppas tõisigi. «Põrõla om koprajahis kehvä aig,» hindas Kauna Toomas, kiä tekk’ ilda aigu jahimiihile Valga lähkül koprapüüdmise oppust. «Kopra toimõndaminõ om är käkit – kraavi ja lumbi omma ijä all.» Ka olõ-i jahimiihil suurt tahtmist koprit takan aia, ku kopra naha iist hääl juhul sada kruuni saa: «Inemise pandva parõmb hindäle plastmassi ümbre ja söövä poodist valmisüüki.» Olõ-i inämb tuu aig, ku kopranõrõt kulla kaaluga ostõti! A püüdmä näid piät, selle et mõtsaumanigu, kelle mõtsa kobras om üle ujotanu, omma väega vihadsõ. Põrõla omgi ammõtlik koprajahi aig – põimukuust mahlakuuni või näid püüdä. Rauduga püüdmine olõ-i illos! Suur jago jahimiihist püüd koprit raudu ja mõrduga. Kuis tuu käü: «Conniberi ravva, miä eläjä kõrraga surmasõ, pandas kraavõhe vii ala ja tähüstedäs är, et kiäki sinnä sisse es astnu,» seletäs Toomas. A tä esi säänest püüdmist ausas ei piä. «Kõgõ põnõvamb om iks kopra pasminõ ja ülekavaldaminõ. Ku piät kobrast kavva aiga uutma, sis saat tä iks jahimehe muudu püssäga är võtta,» seletäs tä. Tuu man murõhtas Toomas eski tuuperäst, et ku lumi nakkas sulama ja kopra välän käümä, et sis tuud vanna immä, kes edimädsenä kuh’ast vällä tulõ, maaha es lastanu – muido saa tuu pesäkund hukka vai lätt är minemä. Pasmisõga koprajaht nõud vaiva: piät inne kaeman käümä, et kon saasi passi, valima ilma ja tuulõ tsihti. Vaia olõs viil kerget sulailma. A vahepääl ei avida ka kõgõ suurõmb ettevalmistaminõ. «Läät paiga pääle, tuul ei puhu tälle pääle, sa ei sõku jalguga sääl ega midägi, a tä iks ei tulõ vällä. Sa õnnõ saisat ja oodat!» kõnõl’ Toomas hindä kogõmuisist ja ütel’: «Tihtsäle om nii, et ku läät mõttõga mõtsa käest võtma, sis ei anta midägi.» Kobrast saa ka pinnega takan aia. Tuujaos pasva häste terjeri ja taksi tõugu pini. «Puhas tõug olõ-i tähtsä, tähtsä om tuu, et pini tüütäs,» seletäs Kauna Toomas. «Mõni tõupapridõga pini om sääne, et pikutasi õnnõ koton ja söösi hääd-parõmbat.» Toomassõl hindäl pidä koprajahti tubli kümneaastanõ pini Brenda. «Mi olõmi iks võtnu nii ütel jahipääväl kümme kobrast!» kitt Toomas uhkõlõ. Brenda kittüses ütles Toomas tuud, et pini es hiitü är umast edimädsest kurvast koprajahist: «Ku Brenda oll’ üteaastanõ, võti tä hindäga jahti üten. Edimäne kõrd es saa tä midägi arvu. Käve üte mulgu mant tõsõ mano, liput’ handa, ku tõsõ pini haugõ maa all koprit. Nädäli-katõ peräst tahtsõ tä jäl väega tulla. A ku tä edimäne kõrd maa alla läts’, sai tä mingi käest väega tappa. Sis hiitü tä iks är, et sääl maa all omma hirmsa eläjä. A lõpus sai tä iks umast hirmust võitu.» Brenda om ka kopra käest niimuudu tappa saanu, et teda om küle päält kokko nõglut. A tä läts’ tuust õnnõ vihatsõmbas ja taht koprit rohkõmb püüdä. Toomas kõnõlõs, et ku pasmisjahti võit ka ütsindä tetä, sis oosõjahti pinnega piät iks hulgakõisi minemä. Sis üts miis kammandas pinne, tõsõ omma uru vallalõ kaibja ja üts om püssäga, kes valv, et kobras är es pagõnu. Seltskund piät olõma rahulik, esieränis püssämiis. «Om olnu nii, et püssämiis om väega läbemäldä. Vesi om naanu liikma, miis lask ja perän om vällä tulnu, et iin tull’ hoobis pini, mitte kobras,» ütles tä. Mõtsaumanigu avitagu hinnäst esi kah Kopra omma Toomasõ meelest põnõva eläjäkese, a tegevä iks pahandust kah: presvä kraavivii üles, tekütäse uputusõ ja õgasugudsõ loosigu. A Toomasõ meelest om tuu as’a man peris suur süü ka mõtsa- ja põllumiihil hindäl. Nimä piäsi hoitma kraaviperve puhta, muido tekütäse nä esi kopralõ hää elopaiga. «Tulõs kaia iks uma valdusõ üle, et tiitruuba tühä ja kraaviperve puhta olõsi. Ku sis ka koprast jako ei saa, sis tulõ jahimehe appi kutsu,» pand Toomas mõtsa- ja põllumiihile süäme pääle. «A hariligult om iks niimuudu, et kõgõpäält kaivatas keskkunnainspektsiooni, et jahimehe ei tii midägi. Ja sis ku mi läämi paiga pääle, kaemi ja seletämi, et mis olõs võinu esi är tetä, sis saias külh arvu, et esi oldas kah süüdü.» Jahimehe olõ-i maaparandaja «Mi olõmi iks mõtsamiihiga arotanu, et mõtsavahi omma kõik är vallalõ lastu, mitmõ mõtsa pääle om jätet õnnõ üts ammõtnik ja tuu ei tiiäki, mis täl sääl mõtsun toimus,» seletäs Kauna Toomas. «Sis hüpätäs jahimehele kaala, et kae, kobras tege kurja, mille ti midägi ette ei võta? Ku olõs kõik neo mõtsavahi alalõ hoiõdu, olõs nä kraavi puhta hoitnu ja murõ olõs murtu,» ütles tä uma arvamisõ vällä. «Mi, jahimehe, olõ-i maaparandaja.» Kopra vana võrokiilne nimi om maiai. Seo om pia soomõ keelega sama – Soomõn kutsutas kobrast majavas. Eestimaal ja terven Euroopan om kobras olnu väega vana elläi. A vaihõpääl kattõ tä Eestist peris är. 1841. aastagal püüti Koiva jõõst viimäne kobras vällä, om Toomasõlõ raamadufakt miilde jäänü. Sis tull’ pikk ja tühi aig, ku kobrast mi kandin es olõ. Mille kobras är häötedi: tä nahk oll’ väärtüslik, liha hää, a põhipõhjus oll’ iks kopra nõrõ. «Indiaanlasõ arstõ hinnäst umal aol tuu nõrõga,» tiid Toomas kõnõlda. «Ma olõ esi ka tähele pandnu, et ku kopraga tegelet, võtat nahka maaha ja käe omma kahrõ, sis perän omma nä siididse ja pehme.» Muudsambal aol naati kopra nõrõt nuhevii kinnitämises tarvitama. Tsillokõsõ kopraperekunna tulli mi kanti Vinnemaalt läbi Setomaa 1957. aastagal. 20 aastaga peräst oll’ koprit jäl egäl puul üle Eestimaa, timä elokotussit ja tammõ hoiti luuduskaitsõ all. Eestin eläse Euroopa kopra, kes üle 30 kilo ei kaalu. A Kanada kobras või kaalu kooni 70 killo. Pesäkunnan om hariligult imä, esä, perämädse aasta poja ja seo aasta poja. Hariligult sünnüs neli poiga. Perämädse aasta poja aetas är, ku vahtsõ poja sünnüse. Targa rehkendäse, et Eestin eläs parhilla 18 000 kopra ümbre. «Ega täpset arvu saaki-i tiidä, naid ei saa jo üle lukõ, nigu mi Eesti rahvast loemi, naa pakõsõ är jo,» muhelõs Toomas. Kauna Toomasõlõ om koprajaht ja ülepää jaht aoviidüs, mitte tüü. Jahimiis om tä olnu jo 24 aastakka.Jahimehe geeni sai tä umast vanaesäst: «Poiskõsõn jo tiidse, mis püssärohi om.» Toomasõl hindäl poiga olõ-i, kedä jahti üten võtta, täl om kolm tütärd. «Kõigil kolmõl plikal om peigmiis kah iks, a ega sis noid ei lasta jahti!» naard tä. Sõmmõrpalo kandi jahimiihil om uma jahimaja, kohe jahimehe kokko käävä, päält põdrajahti põdramassa praatva (tuu om näil peris kõva traditsioon) ja napsi võtva. Vaihõpääl iks tülütsese kah, a perän lepütäs muidoki är. Võromaa jahimiihi seltsin om 600 jahimiist ja neli jahinaist. Et mõni naanõ kah iks pundin om, om Toomasõ meelest õnnõ hää: «Sis mehe ei ropõnda, ei röögi. Muido tüküs iks mõni ulli juttu kah ajama.» Toomas om veidikene jahifilosoof kah ja murõhtas tuu peräst, et parhillatsõl kipõl aol taha-i inemise tunnista säänest asja nigu jahieetika. «Mi jahimiihil nakkas vähämbält paar asjagi joba õigõ kotusõ pääle minemä. Ei mindä inämb pur’on pääga jahti ja om naatu ka jahiaost kinni pidämä,» löüd tä halva man ka hääd. A valiklaskmiisiga jaht tege tälle iks murõt. «Tahetas iks suurt ja ilosat eläjät laskõ. Saman võisi jo laskõ säändsit tsipa kehvembit ja jättä naa suurõmba-uhkõmba eläjä poigõ saama. A ei, kõik tahtva jo ilosat trofeed hindäle saina pääle!» kõnõlõs tä.     Uma Internetin   Võro-Eesti sõnaraamat!!!