Nummõr' 171
Joulukuu 30. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Vana Võromaa 2008. aastagal
    2008. aastagal juhtu vanal Võromaal egäsugtsit tähtsit asjo
     
  • Edimäne Uma Pido 31.05 Kubijal
  •  
  • Vana Võromaa piirisildi saiva üles
  •  
  • Põlva maavanõmba edimäne aastak
  •  
  • Linte külä uhkus – Meinhardi Helina
  • Elo
     
  • Kihlkundõ korõmbidõ mäki pääl
  • Märgotus
     
  • Aastatsõõr vana Võromaa rahvaga
  •  
  • Marrani Riina: murõt tege tuu, et vanõmbil olõ-i latsi jaos aigu!
  • Innembi
    Perämine külg
    Perrähõikaminõ
    Kira
     
    Esieräline lehmä tallitamisõ lugu
     
      
     
      
    Mu imä kõnõl’ luu, kuis timä imä Lonni opas’ 1920. aastil uman sünnükoton Raagin – tuu kotsil kasus täämbädses mõts – umma lehmä Moonit õigõl aol umma asja ajama.

    Hariligult Mooni nüsmise aigu oll’ täl sääne halv muud, et naas’ väikeisi vaheaigõ takast mõlõmbast mulgust as’alõ. Ku halv sõs oll’ äkki nüssikut alt är haarda, et sitt piimä sisse es tsiukunu.

    Uma inemisega oll’ lehm är harinu: lakaht’ keelega käüsest ja sõprus oll’gi seen.

    Võõra inemise lauta tulõkiga lei lehmäl tõtõstõ mõlõmba mulgu vallalõ, tekk’ är. A kost sa võtat kõik aig noid võõrit! Tull’ nipp selges oppi ja väikeist vitsakõist lauta minnen käen hoita (ega eläjäsõbõr tuuperäst nakka-s umma eläjät kõvastõ nuhtlõma!)

    Tegeligult es olõ teedä, midä tä inne tege, kusõs vai situs. Mõlõmba jaos oll’ ütsainukõnõ ütelüs: «No hand üles, samm taadõ.» Tuu tähendäs toda, et elläi es tennü umma asja magamisasõmõ pääle. Moonil läts’ jupp aigu tollõ as’aga. Ku asi vinnü, tull’ ütelüst kõrrada ja viil kõrd kõrrada ja vitsakõist kõik aig vahtsõst kõrrada ja viil kõrd kõrrada ja vitsakõist kõik aig vahtsõst näüdädä ja viil ütelüst kõrrada.

    Ku oll’ nätä, et Mooni tahtsõ kusta, sõs haard’ mu vanaimä kõva põh’aga vana pangi, mis oll’ inne valmis pant, ja lask’ tuu hädä sinnä sisse tsiristä. Tuud sai väetüses är pruuki. Ütele pangilõ viile liitri kust ja tomadi, kurgi ja muu aiavili tuud saiõn õnnõ naariva. Lehe lätsi häste rohilidsõs ja vilä kah lihavas.

    Vanaimä tekk’ Mooni jaos sändsit kompunentõ, kon oll’ vii sisse segätü tsaetuisi kardokit, kaalikõnõ ja paras kausikõsõtäüs jahhu. Tuu sai sõimõ põhja vanna ravvast tagakatlalõ valõtus, mille põhi oll’ ümärik. Sai valõtus viil pang vett ja tuu pääle pantus sõimõ kõva vanaaigsõ säläkorvi täüs hainu.

    Elläi es jõvva är uuta, kuna tuu tüü är saa tettüs. Tä lei õkva sarviga haina ülespoolõ ja ai pää sinnä katla põhja. Õnnõ silmä jäivä kuigivõrd vällä joogist, mis katlan oll’! Mooni jo tiidse, et põh’an om kõgõ parõmb jahunõ kraam. Ja sääl tä sõs nosõ, es taasta inämb sukugi tagasi.

    Nüüt võisõ nüsmisega pääle naada. Päält nüsmist Mooni muidogi küsse viil juvva. Sõs sai antus puhast joogivett.

    Tõnõ hummok, ku sai vahtsidõ kompunentõga lauta mintüs, võtt’ vanaimä luvvakandsu, et tagakatla sodist är puhasta. Võhlu käve kah toda jahust kraami hiilmän, a katlast inämb vällä es saa. Ja sõs saigi luvvakandsuga noid elon võhlõ är lõpõta. Vot sääne oll’ innevanastõ lugu lehmä Mooni tallitamisõga, mis mu vanaimä üle elli.

    Mandli Sulõv

     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!

      
     Uma Lehe sõbõr!