| |  Vana Võromaa 2008. aastagal | | 2008. aastagal juhtu vanal Võromaal egäsugtsit tähtsit asjo |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | Johannese lugu | | | | Vähesoo Luule | | | | | | Ma olõ-i umma vanaessä Johannest nännü. Ma tiiä õnnõ ütte luku, midä imä om mullõ kõnõlnu.
Johannes oll’ pillimiis ja mõistsõ häste laulda. Tä elli uma naasõ ja kolmõ tütretirtsuga Tarton uman majan.
Kotost olõ-i imäl pall’o meelen, lagja trepp läts’ üles tõsõ kõrra pääle ja ütskõrd oll’ täl karmanitäüs hernit ja tä istõ sääl trepi pääl ja sei.
Siss tull’ sõda. Vanaesä läts’ sõtta saksa poolõ pääle.
1944. aasta lõikuskuun anti käsk, et tsiviilelänigu piät Tartost är minemä. Johannes tull’ hobõsõga peret sõapakku viimä.
Kraam panti vankri pääle, naanõ ja latsõ üten ja minek! Inemise pagõsiva üle kivisilla. Sild oll’ joba miine all. Vanaesä võtsõ tütre ja naasõ käekõrvalõ ja juussõ üle silla. Hopõn jäi tõsõlõ poolõ.
Inne tagasiminekit tsusas’ vanõmbalõ sõsaralõ viil kolm palotõdust tsukrust kikkakommi peio ja juussõ üle silla kraami perrä. Ku Johannes hobõsõ ja kraamiga kesk silda oll’, käve plahvatus ja Tarto kivisilda es olõ inämb.
Tõsõl puul jõkõ pidi naanõ latsiga esi nakkama saama. Inemise pagõsiva läbi mõtsu Peipsi viirde.
Esä oll’ surma saanu, süvvä es olõ, a ilm oll’ lämmi ja mõtsaalodsõ palokist verevä. Latsõ panti palokit korjama ja mar’a hoitsõva elo seen.
Ku pere Tartohe tagasi tull’, oll’ liin varõmit täüs. Kodo oll’ maaha palanu. Sõan läts’ imä kah kaoma.
Päält sõta oll’ rassõ, a kolm sõsarat hoitsõva kokko. Mu imä opsõ Tal’na kultuurikoolin raamadukogohoitjas ja saadõti Võromaalõ tüüle. Nii sai imäst võrokõnõ.
| | | | Kiisapojast odavamb | | | Oll’ paastukuu viimätsit päivi ja pereesä taht’ perrele hääd ja parõmbat kraami panni pääle panda. Võtt’ sõs poja üten ja naksi järvi viirde minemä. Poig rattaga iin ja esä jalaga perrä.
Kõik järveviir oll’ massinit täüs. Oll’ bussõ, sõidumassinit, tsiklit ja kats ATVd. Eski üts traktor popsut’ sääl tõisi vaihõl. Nii ammõdi poolõst ku kah hobikalamehe tahtsõ järvist kallo saia.
Järviijä oll’ mustõ mulkõ täüs tsusitu – egä mulgu man küküt’ vai saisõ sikuskiga õngitsõja. Jäi säänõ tunnõ nigu olõsi Antarktika pingviini kõik Lämmijärve pääle kolinu.
Äkki kattõ poig esä silmist ja kostu: «Appi, appi, tulkõ appi!» Ku esä poja appirüükmist kuuldsõ, nakas’ tä juuskma ja rüüke esi hiitünüle: «Roni ijä pääle, roni ijä pääle!» Külh püüdse poig esä oppusõ perrä tetä, a egä kõrd ku pruuvsõ ijä pääle ronni, murdu tuu täl iin. Jalgratta ja botasõ oll’ järvevana joba hindäle võtnu. Vägüsi tahtsõ latsõkõist kah.
Kuigi poiss hirmunulõ ijäsupi seen sumbas’, es olõ täl plaanin neptunilõ ala anda. Ku esä mulgu mano jõudsõ, sai selges, et ei olõ üttegi pästmise asja, ei lavvajuppi, ei üttegi kapla ega köüt ja esiki püksirihma pükse pääl.
Visas’ miis sis hädänolõjalõ peon olõva õngõnööri ja pruuvsõ sikuskaga sikuta. A mehepoig oll’ havvõpojast suurõmb ja rassõmb. Teedäki:tamiil läts’ katski.
«Miä külh tetä, miä tetä?» pesse nigu vasaraga esä pään. Käändse sis hinnäst ümbre, hõigaht’ viil pojalõ: «Piä vasta, poig!» ja nakas’ tultut tiid piten kodo poolõ tagasi juuskma, esi rüükse: «Appi, appi, tulkõ appi, lats upus!»
A järve pääl oll’ kõik vaganõ. Kiäki es tii kuulmagi ja es kae kõrdagi sinnäpoolõ, kost hädäkisa tull’. Mulkõ man kössitäjä es liigahtagi. Esiki pingviini olõs huvi peräst kaema tulnu, a sikutaja mugu sikuti ummi kiisapoigõ.
Nii jäivä esä ja poig luudusõ ja luutusõ meelevalda. «Kas jõud esä õigõs aos tagasi, inne ku ma…?» «Kas jõud poig kur’alõ vetevanalõ vasta panda kooni ma tagasi jõvva?» Säändse mõttõ olli hädänolõjidõ miihi pään.
Ku esä tõist kõrda poja mano tagasi jõudsõ ja tälle köüdse visas’, es jõvva poisi külmä käe inämb nüüri peon hoita. «Mähi ümbre käe!» opas’ esä. Lõpus õnnistu poig ijä pääle tõmmada. A esäl tull’ läbikülmänü lats üsän kodo kanda.
Koton uut’ surmani hiitünü pere. Vele tagasitulõgi puhul taht’ egäüts tälle väiku mükso vai mõnõ kitmissõna üteldä. Kes and’ kruusikõsõ kuuma tiiga, kiä määrse velekese sinitsestõmmanuisi jalgo, kiä andsõ muido mus’o.
Kalli-kalli tetti moidoki elopästjäst esälegi. Nii pästse tubli esä uma latsõ katõst surmast – uppumisõst ja külmetüse suurõmbast sõbrast – kopsupõlõtikust.
Täämbädses om katõ mehe vaihõl viilgi suurõmb sõprus ja tõnõtõsõst arvosaaminõ. Nii suur ku väikene miis saiva arvu, ku õrnakõnõ või olla elolang ja ku kimmäs om sõbrakäsi, mis tuust, et esä uma.
Säinasti Asta
| | | | Ruitlasõ (aasta)lõpukõnõ | | | | Ruitlasõ Olavi, tähetark | | | Ma ei mälehtä seost aastast takkaperrä midägi pääle majanduskriisi. Inämbüs inemiisi ei mälehtä, selle et majanduskriis võtt’ inemiisi käest raha är. Nüüt ei jõvva nä poodist šokolaati ja krõnglit osta, a ku inemise aju tsukõrd ei saa, ei suta tä suurõn osan tüüd tetä.
Mõnõ as’a tulõva mullõ sõski miilde. Mullõ tulõ miilde, et seo aastak visas’ Kanter kõvastõ. Ma ei mälehtä, miä tuu oll’, midä tä visas’... Vast nall’a? Midä sa õks muud viskat, ku kriis sinno är nälütänü ja pulstnu om? Õks nall’a, ja midä muud ku nal’a-aasta seo 2008 oll’gi.
Tsukrupuudus tõi meile mano pall’o vahtsit tutvit kuulsuisi, kiä nüüt vanno tunnõtuisi nal’amiihi-naisi kõrval arvada presidendi aastavaihtusõ vastavõtmispidol riigi edimäst kätt pitsitä saava: Kapoti-Kalev, ütsikvanõmba Rutt ja Jaak, Tõehetke Külvi...
Arvada saa ütsikvanõmb Jaak ka määndsegi järgu Valgõtähe ordõni, selle et timä ossa eesti märgi maailman tutvastegemises ei olõ võimalik tähele pandmalda jättä: «Ju nõu Estonia?» küsse tä vällämaal tõmmut verd mehe käest. Ku tuu perist häste es tiiä, võtsõ Jaak täl ümbrelt kinni, kallist’ ja ütel’: «Estonia! Star Fm! Jee!»
Lätin om seo aasta olnu joba üle 500 A-hepatiidi juhu ja haigus om otsaga Eestimaalõ joudnu. A-hepatiit, tõsõ nimega nakkuslik kollatõbi, om musti kässi haigus ja ma tunnõ ütelt puult tenütunnõt, et minno iinolõvalõ presidendi vastavõtmispidolõ ei kutsuta, ja tõsõlt puult hirmu, mis saa ütsikvanõmbist Rutist ja Jaagust, Tõehetke Külvist ja tõisist lihtsä elo tegeläisist, ausist ja lihtsist inemiisist, kiä sinnä epideemiäkoldõhe ummi kässiga vehkmä omma kutsudu.
A-hepatiit lätt mustõ kässi kaudu edesi ja 90 protsõnti presidendi vastavõtmispidolõ minejist inemiisist omma võimaligu haigusõ edesiandja... Sinnä tulõ esiki veritside kässiga inemiisi, inneskiidsi kommunistõ ja niisama pätte nigu 15-aastaga-Andsip, Aurumi-Atonen, Koolnu-kahru-Jaak ja tõsõ.
Tähetark Mang ütel’ tulõvas aastas epideemiät. No mi tiiämi, kost tä pääle nakkas. Vahtsõst aastast panõmi hamba varna, mulgi kuvvõ ja rulluisu riputami arvada sinnäsamma.
Rassõ aasta om tulõkil. Majandus sais, vabahussammas plink. Esiki spordin ei näe ma tulõvas aastas edesiminekit. Veerpalu ei jõvva inämb ja niikavva ku ainumanõ sõitja, kiä jõud, Kristiina, suusõ asõmõl kepiga jandas, ei olõ meil maailman midägi luutagi!
| | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | | Kepijutt | | | 78aastanõ vanamemm uutsõ liinan aoleheputka man bussi, et kodo Vilja uulitsalõ sõita. Timä mano pingi pääle tulli kolm noorõmbat meesterahvast lõhnaõlli juuma. Ümmärgunõ pudõlikõnõ käve üte käest tõõsõ kätte.
«Ku nüüt tiiäsi, kost keppi saas’!» ütel’ üts, ku oll’ uma punnsuutävve är lõnksanu. Memm kirgit’ kõrvu. Timä tiidse! «Invaühingust! Iispäävä ja kolmapäävä. Mass 160 kruuni!» selet’ tä lahkõlõ. Ja näüdäs’ umma hahka värmi käetoega kõndmisõ keppi.
Miis jäi memme suu vallalõ vahtma, tõõsõ kats naksi naaru kõhistama. Ku miis vahtsõst kõnõlõmisõ võimõ tagasi sai, tänit’ tä: «No om ull vanamutt! Ku sa arvu ei saa, olõ vakka!»
«Ma tahtsõ hääd, a tä sõimas minno ullis!» kaivas’ tuud juttu edesi kõnõlnu vanamemm süändünült.
| | | | Kuis koolitütrigu oppajat võrguti | | | Timahava oll’ Kreutzwaldi kooli juubõl, sis sai egäsugumaisi juttõ kuulda. Üts kõnõl’ tuust, kuis 50ndide aastidõ algusõn koolitütrigu oppajat võrguti.
Oll’ teedä, et füüsikan tulõ kontrolltüü. A füüsika om jo tütärlatsilõ rassõ, egäüte pää toda ei võtaki. Tull’ kavalus appi võtta.
Üts tütrik ost’ rulliniiti ja tõmmas’ tuu niiviisi pinke vaihõlõ, et oppaja es päse pingiritu vaihõl kõndma – nigu härmävõrk olõs iin olnu. Kiä taht’ ja mõist’, sai rahuligult raamatust maaha kirota.
|
|
|
|
