| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
Liinanaanõ saat’ uma Karla-nimelidse mehe maalõ sõbranna mano tsiasoolikit ja verd tuuma – tuu oll’ timäle lubanu anda verivorsti jaos. Umatettü saava parõmba ku tõõnõkõrd poodist ostõdu.
Miis läts’ pääle tüüd, a pikk tüüpäiv ja varsti pümme. Hüpäs’ liinibussi pääle ja oll’gi pia õigõh piätüseh. Sadakund miitret jalaga astu ni saadi kokko. Miis and’ uma kilumannõrga naasõ sõbrannalõ ja oll’gi hää kaup käeh.
A kost no sis, es saa jo õkva kodo tulõma, sõbranna miis, hää sõbõr, kah koton ja oll’ vaia veidükese juttu aia. Sõbõr tõi pooligu lavva pääle, sis nakati tuud pruukma, ku üle hulga ao kokko saias. Tuu sai otsa, sõbõr tõmmas’ viil pooligu perä, a tuu oll’ kangõmb kraam.
Sõbra naanõ tegi joba märküse, et Karla jääs purjo ja jääski veri kodo veemäldä.
Pikäpääle tegi Karla kodo minekit. Ütel’, et nüüt piät liina jalaga astma, bussi ei lää inämb.
Üü oll’ illos ja kuu paistu ilostõ. Lummõ oll’ viil sadanu, katõl puul tiid olli suurõ lumõvalli. Karla oll’ väega väsünü. Inne liina jõudmist kaldõ pääl läts’ jalg veidü kõrvale ja Karla sattõ lumõvalli sisse maaha, es jovvaki üles tulla, jäi veidükene lõõdsutama.
Tuu sadaminõ läts’ väega halvastõ, sattõ nii, et vereannom jäi küle ala ja sadamisõga oll’ kaasõ päält löönü, verekene kuun soolikidõga vällä joosnu ja Karla oll’ esi verega kuuh. Kavvõlõ paistu valgõ lumõ pääl verrev veri. Karlakõnõ jäi magama.
Kiirabiauto juhtu müüdä sõitma, näivä, et lumõvalli pääl om verine miis ja minti uurma. Kas tapõtu, vai om viil elovaim man? Miis hingäs viil. Uursõva, kas uma veri vai võõras.
Viidi liina haigõmaja mano, sääl sanitari ja õe, kes sääl olli, teivä Karlakõsõ verest puhtas, kisti veridse rõiva kah säläst maaha, viidi palatihe tühjä sängü. Tohtri oll’ viil kõrra kaenu ja oll’ õelõ ütelnü, et timä es olõ uma verega, tuu oll’ võõras veri, mehel es olõ üttegi mulku koskil olnu, kost olõs nii pall’o verd joosnu.
Hummogu sis oll’ selges saanu, et miis om liinast, üts sanitar oll’ är tundnu ja oll’ küsünü: «Karla, mis sa siin tiit?» «Ma ei tiiä.»
Kõlistõdi kodo naasõlõ, tuu tõi puhta rõiva sälgä panda, sis sai Karla haigõmajast kodo minemä.
Sis oll’ Karla naasõ sõbranna esi toonu vere ja sooligu, et vorsti sai iks naasõl jõulupuulpääväs lavva pääle.
Hääd verivorsti süümist ja häid jõulõ lugõjalõ!
Hirvõ Dagmar
|
|
|
|
