Nummõr' 170
Joulukuu 16. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Esieräline joulukink
  • Uudissõ
     
  • Rebäsepoig tõi avvohinna
  •  
  • Võro kiil Lätimaal
  •  
  • Talvõkuul koolilatsilõ
  •  
  • Soodoma küläkeskus sai tandsutarõ
  • Elo
     
  • Eesti miis Afganistanin
  • Märgotus
     
  • Suurõ perre jõulu
  •  
  • Saarõ Evar: tiidmise olõ saanu Võrumaa inemiisi käest
  • Innembi
    Perämine külg
    Perrähõikaminõ
    Tervüisi Hollandist!
     
    Ruitlasõ Olavi, vällämaa miis
     
    Meil tulõva kah musta joulu nigu Ameerikan. Valgõn majan hoolitsõs tuu iist must Obaama, Tuumpääl hoolitsõsõ tuu iist majanduskomisjoni ja nii edesi… Ei määndsitki «hullõ päivi» inämb Stockmannin, selle et perset kisk külmäs ja mokka viriläs.

    A Shlagharenin, Hollandi väikuliinan, kon ma parhilla olõ, käü joulus valmistuminõ tävve huuga. Siin tegeligult kõik aig joulu õnnõ ommaki. Nii ku tõnõ ilmasõda otsa sai, nii joulu pääle naksivagi…

    Sannan saa kävvü ja siin omma ütidse sanna. Mehe ja naasõ kuun. Väega inemline. Amstõrdamist tsäipoodist saat kanepit ja sinno ei panõ kiäki tuu iist kinni, et sul kanepit om vai et sa tedä tõmbat. Verevide latõrnidõ uulidsa pääl saat viiekümne euro iist katskümmend minotit keppi, sääne kipõ jänessevärk, a kõik om säädüslik, lahkit näüdsikit ja vannomuttõ om uulidsa veeren ülelugõmalda pall’o. Niigri, kõlladsõ, valgõ, verevä…

    Võõra inemise tulõva uulidsa pääl vasta ja ku om parajalõ hummok, ütlese «morgen» vai ku ildadsõmb aig, hõikasõ sullõ tervitüses «Hoi!» Kõrtsun tulõ arvõ kokkoarvamisõ aos peremiis esi su mano ja küsüs, kas süük kõlvas’. Ku jäit rahulõ ja tälle nii ütlet, om tä tenolik, pand sullõ kommi nõna ette ja ei taha tuu iist rahha.

    Holland om pindala poolõst tsipakõsõ väikumb ku Eesti, a inemiisi om siin mi poolõtõisõ miljoni kõrval kuustõist miljonni. Ku lihtsä olõs näidega aastaeelarvõt tetä! Vot Andsip, vot Etkär, kuis ti hindäle nii pall’o massumasjit saassi?

    Aleksjus Tõsõkõnõ pand’ kõrva pää ala ja läts’ taivalõ umma jutlust edesi pidämä. Nüüt omma aolehe täüs juttu, et ku suur Eesti-sõbõr Aleksjus oll’, ku pall’o hääd tä tekk’, ku pall’o avit’ üten esisaisvusõlõ ja nii edesi.

    Savisaar heräsi kah uudisõ pääle üles ja paksõ õkvalt vällä Tal’na üte platsi Aleksjusõ platsis ümbre nimmamisõs.

    Tal’na linnujaama taheti ildaaigu Mere Lennarti nimelidses ümbre nimmada. No om linnujaam pankroti veere pääl ja kuimuudu sa sõs presidendi nimega hätä ja viletsüst ristit – õks tulõ platsõ ümbre nimmada, selle et platsi ei lää mitte ilmangi pankrotti.

     
    Kuis kuulja ello tull’’
     
    Ämariku Volli
     
     
    Keväjä näüdäti telekast saadõt «Ma ärkasin surnukuuris». Mullõ halgahtu miilde, õt ma esi olõ ka Ukraina hüdsekaivandusõh kokko saanu säändse mehega, kiä oll’ elosast är matõtu.

    Ma olli aastak aigu kaivandusõh tüütänü, ku kuuli seod luku.

    Ümbre kaivandusõ olliva sovhoosi «Punanõ Lipp» nurmõ. Tõõsõl puul raudtiid (Moskva-Mariupol) oll’ üts ukraina staniitsa, tõsõl puul kaivandust tõnõ.

    Kaivandusõ noorõ kävevä mõlõmbahe staniitsahe nii kinno ku ka tandsulõ. Ma käve kah – kõgõ rohkõmb tuuperäst, õt mullõ miildü kullõlda ukrainlaisi laulõ. Nimä lauliva pall’o vanno ukraina rahvalaulõ, sõaao ja armastusõ laulõ. Säält sai ma ka edimädse ukraina keele tunni.

    Joba varramba olli ma nännü kaivandusõh keskiälist miist, kinkal olliva mõlõmba käe sõrmõkundi ja sõrmõ nigu ägliga üle käütü. Ma õs mõista kuigi är mõtõlda, kost nii sääne viga külh saia võisõ. Ma proomõ timä käest küssü, a timä visas’ käega ja õs vasta mullõ midägi.

    Vastusõ sai ma ütskõrd staniitsah. Sääl istõ aia veereh pingi pääl hulga vanno miihi, kiä teivä suitsu ja viidivä niisama juttu kõnõldõh aigo. Meist trehväs’ müüdä minemä just tuu ands’akidõ kässiga miis.

    Ma istõ õkva üte ukraina vanamehe kõrval. Minno veiga huvit’ õks noidõ kässi lugu. Nii ma sis küssegi vanamehe käest, kas timä tiid, miä om juhtunu tollõ mehe kässiga. Vanapapi ütel’ mullõ: «Oh hloptsik (nuurmiis), seo om veiga hallõ ja jälle lugu. Tuu miis, Kuzma om timä nimi, om viil mu ristipoig – oll’ kõrra är koolnu ja maahagi matõtu, a jummal avit’ timäl tõsõst ilmast tagasi tulla.»

    Ma olli todaaigu kooni hannani vereväst poliitikast pungilõ täüs laaditu. Edimädse jutiga tahtsõ ma naarma naada, a vanapapi kõnõl’ puhtah ukraina keeleh nii suurõ hellähüsega, õt ma õs julgu kuigi naarda.

    Vanapapi kõnõl’, õt tuu asi juhtu kümme aastakka tagasi, sis ku Kuzma tull’ sõast tagasi. Päält kodojõudmist vaiu tä ütskõrd tüü man kokko ja koolnu timä oll’gi. Kiäki õs tiiä, õt timä oll var’osurmah.

    Kolmandal pääväl matõti maaha kah. Kuna timä oll’ hüä pillimiis, sis imä pand’ kirstu üteh ka timä bajaani. Tuu pill timä päst’ki.

    Tollõl matusõpääväl jäi kolmõlõ mehele silmä tuu bajaan, nimä peivä plaani kokko, õt kaibva õdagu havva vallalõ ja veevä pilli är.

    Oll’ jo illanõ süküs, maa oll’ kõvastõ külmänü. Päävävalgust oll’ veiga lühkült. Hauda naati kaibma tuusama matusõpäävä hummogu, tuuperäst õt maa ei külmäsi läbi är, miä havvast vällä visatas.

    Haud sai kinni joba hämäräh. Varsti oll’ pümme ja kohal olliva ka välläkaibja.

    Panni havva kotsilõ telgi üles ja kaivurilampõ valgusõga läts’ havva vallalõ kaibminõ kergehe.

    Kuna Kuzma oll’ õnnõ var’osurmah, sis timä kuuld’ kõkkõ, miä timä ümbre sündü.

    Niikavva ku oll’ var’osurm, oll’ ka õhku veidö vaia, a ku Kuzma üles heräsi, sis sai varsti kirstust õhk otsa. Kuzma pruumõ nii veidö hingädä ku vähägi saasõ. Oll’ kuulda, õt lapju käävä jo vasta kirstukaast.

    Kuzma sai veiga höste arvo, õt timä õi tohe hellü tetä ja appi kutsu. Ku Kuzma olõs hellü tennü, sis olõs varga kaibmisõ poolõlõ jätnü ja är paenu. Sis olõs olnu ka kimmäs lämbumisõ surm, selle õt kirstukaas oll’ nakluga kinni lüüdü ja Kuzma õs joudnu timmä ütsindä uma jovvuga päält är nõsta. Kuzma võtt’ kõik tahtmisõjovvu kokko ja hoit’ hinge kinni. Sis timä näregi är uma sõrmõkundi ja käe.

    Õnnõst oll’ pilli peräst kirst ka suurõmb tettü. Tuujao oll’ kirstuh õhku kibõnakõnõ rohkõmba. Ku naati joba naklu kangutama ja õhk kirstu sisse pässi, nakas’ Kuzma köhimä. Oll’ kõrralinõ hiitümine. Tuu, kiä oll’ havvah ja kangut’ kirstukaast, sattõ sinnäsamma kirstukaasõ kõrvalõ koolnult maaha: süä ütel’ üles. Tõõnõ istõ havva kõrval mullaunigu otsah ja pöörüt’ silmi. Kolmandal löüdü viil nii pall’o joudu, õt sai är paeda.

    Ku Kuzma sai joba kopso viländ õhku, käänd’ timä hindä kõtulõ ja nakas’ säläga kirstukaast vallalõ nõstma. Oll’ küländ tegemist, õt kirstust vällä saia. Ku Kuzma joba kirstust väläh oll’, sis timä näkk’ toda miist, kiä istõ mullaunigu otsah. Kuzma kumard’ hauda tagasi, kumpõ tuul mehel pulssi, kiä kirstu kõrval oll’. Timä löüsi, õt süä sais, võtt’ sis kirstust bajaani ja ronõ havvast vällä. Havva veere pääl pand’ Kuzma pilli toolõ mehele üskä, kiä istõ mulla pääl ja ütel’: «Võta kingitüsest, ti jo pästiti mu elo.»

    Kuzma nakas’ kodo poolõ astma. Oll’ joba suur pümme käeh. Tä koput’ aknõ pääle, imä tull’ aknõ mano. Ku imä Kuzmat näkk’ läbi klaasi sisse kaemah, hiitü timä veiga är. Nakas’ aknõ poolõ riste pilma, esi kõnõl’ ikuga: «Kull’a pojakõnõ, mille sa nüüt kodo tullidõ, kas ma õs mata sinno höste, õt sa kodokäüjäst naksidõ?

    Olõ hüä latsõkõnõ, mine tagasi hauda ja puhka sääl pühä rahuga. Näüdä mullõ unõh, midä ma piä viil sino hüäst tegemä?»

    Kuzma sai arvo, õt õi olõ mõtõt immä rohkõmb hirmuta. Tä läts’ ristiesä poolõ. Tuu ka hiitü edimält är, a suurõ sõa läbi tennü miis õs lüü verest vällä, lask’ õks ristipoja tarrõ, koh Kuzma kõnõl’ uma juhtumisõ är. Sis lätsivä üteh tagasi Kuzma imä poolõ.

    Sääl läts’ ristiesä ütsindä tarrõ, kõnõl’ ääri-veeri Kuzma imäle kõik as’a är. Ku imä arvo sai, õt poig om tõõmeeli eloh, sis juusk’ tä esi poiga tarrõ kutsma. Ku pall’o oll’ olnu noid kallistuisi ja mus’otamisi, silmävett ja õnnõ!

    Poig kõnõl’, õt var’osurmah ollõh kuuld’ tä kõkkõ, mis timä ümbre sündü. Ku naati kirstukaast kinni lüümä, sis tahtsõ rüüki: «Ärke matkõ minno maaha, ma olõ eloh!» A õs saa. Tuu oll’ hüä asi, õt imä bajaani kirstu pand’, tuu päst’ki timä elo.

    Nii saigi üts imä uma poja tagasi, a kiä tiid ku pall’o om maailmah matõtu var’osurmah rahvast, kedä uut peräh lämbuminõ? Küländ olõ kuulnu juttõ tuust, õt kalmõaiah vana havva pääle vahtsõst hauda kaibõh om põh’ast lövvet kõtuldõ luukere.

     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Susi sittõ tii pääle
     
    Tuul edimädsel Eesti aol oll’ Eesti ja Läti vahel kimmäs piir, midä valvõ piirivalvja. Lätin oll’ eeder otav, sääl käve üts naistõrahvas, et hõl’ovat tan Võromaal kallimbalt müvvä. Mõnikõrd läts’ täl patukäük eski kõrda.

    Ütskõrd piirivalvõmehe jäl näivä, et naanõ lätt läbi mõtsa Läti poolõ pääle. Nä es tii kah midägi, a jäi pääle pasma timä tagasitulõkit.

    Mõnõ ao peräst panni tähele, kuis naanõ puhmõ takan hiil ja kodo poolõ tulõ. Üte puhma varjo jäi tä kavvõmbas.

    Piirivalvja lasi naasõl Eesti poolõ pääle är tulla, sis võtiva kinni. Naanõ tunnist’ ikuga, et tä tiidse kinnivõtmist ette. Ku piirivalvja imeht’, kuis naanõ tuud nii täpsele tiid, ütel’ salakaubavidäjä: «Vissi tan puhma takan kaartõ, kaardi näütsi, et susi sittõ tii pääle!»

    Kuis tehasõmehe buldoosõrit teivä

    Innembi om kah talvõl iks pall’o lummõ sadanu, nigu parhilla perämädsel aol. Ku Vinne aol Võrolõ Kapstamäe pääle suurõ maja ehitedi, oll’ säält tõõnõkõrd hummogu peris rassõ liina saia.

    Nukatagotsidõ kotussidõ pääle es putu ka majavaltsusõ kuamehe ummi lapjidõ ja luudõga.

    A üten suurõn majan elli mitu tehasõmiist, kinkal tüü naas’ väega varra. Nimä olli sis buldoosõri iist. Kõgõ iin trampsõ lumõ lakja Vass’a ummi suuri kirsadõga, kõgõ lõpun kõndsõ spordimiis Orrav. Ku muu rahvas naas’ minemä, oll’ näil jo tiiraakõnõ ette aetu.

     
    Hüvä nõu
     
    Täüdüssega pannkoogi

    Täüdüs:

    Karbitäüs jupõndõdut sinki
    1 kilonõ kapstapää
    1 sipul
    2 munna
    Pipõrd

    Kapstas jupõnda är ja havvuta eräle. Sink ja sipul praadi läbi, mano sekä kats munna ja pipõrd.

    Sis tulõ kapstas manu panda ja kõik häste läbi sekä.

    Pannkoogitainas tii häste vetel, sis saava koogi pehmembä ja näid om hää kokku käändä.

    Praadi koogi mõlõmbalt puult är, panõ keskele üts kuh’aga supiluidsatäüs täüdüst ja käänä koogi kokku.

    Kruusamäe Maimu


     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!

      
     Uma Lehe sõbõr!