Nummõr' 169
Joulukuu 2. päiv 2008
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Kündle panti palama
  • Uudissõ
     
  • Romantilinõ õudus Pokumaal
  •  
  • Nõvvokoda avitas rahvarõivit tetä
  •  
  • Uma Pido DVD telmine
  •  
  • Kõnõldas Läti lõunaeestläisist
  •  
  • Padjasado Urvastõn
  • Elo
     
  • Jutuvõistlusõ võitja: kõik om elust maaha kirotõdu!
  •  
  • Jutuvõistlusõ parõmba jutu
  •  
  • Keeleuurja tege luudusõst pilte
  • Märgotus
     
  • Maaelo – tugi naasõlõ
  •  
  • Sarapuu Arvo: kohustusligu riigieksämi võissi peris är häötä!
  • Innembi
    Perämine külg
     
     
     
    Uma Lehe suurõ jutuvõistlusõ võidujutt!
     
    Sõda oll’, a tankõ es olõki
     
      
     
      
    Rebäse Marina

    Taa lugu juhtu Karula valla Kaagjärve koolin 1960. aastil.

    Tuul aol oll’ radokuu 23. päiv armee aastapäiv ja tuud pidi kimmäle tähüstämä.

    Koolilatsilõ kõrraldõdi egäl aastal kokkosaamiisi sõaveteraanõga.

    Peräkõrd oll’ latsil noist jo nii viländ, et kiäki taha-s õigõdõ kullõldagi, midä nuu veteraani pajativa.

    Ütskõrd olli jälki armee aastapääväs opilasõ saali kokko aedu, istõva ilostõ – väikumba iinpuul, suurõmba takan.

    Sõaveteraan kõnõl’ uma luu är. Perän direktri küsse: «Latsõ, kas ti tahati veteraani käest midägi küssü?» Kiäki es taha.

    «Küsüge ummõhtõ midägi!» härgüt’ direktri. Ja nii uma neli-viis kõrda perästikku. Ei midägi! Kiäki es taha küssü. Olokõrd läts’ joba piinligus.

    Sis üts edimädse klassi poiskõnõ – jo tä mõtõl’, et kiäki piät kooli avvu är pästmä – saistas’ pistü. Tä säädse hinnäst direktri kõrvalõ ja kai uma silmäga üle, kas takastpuult suurõmba poisi kätt ei nõsta. Istsõ jäl pingi pääle, ai uma käekese pistü ja ütel’ kõva helüga: «Ma esi küsü!»

    «Jaa, Reinukõnõ, küsü-küsü!» oll’ direktril hää miil. Ja Reinukõnõ küssegi: «Mõista, mõista, mis tuu om: tarõ rahvast täüs, olõ-i ussi egä aknit iin?»

    Tuu oll’ väega rassõ küsümüs. Pand’ veteraani kõvva mõtlõma: külh kratsõ kõrva takast, külh süüt’ otsakunti. Kõrraga oll’ nätä, et mudsu tüküs hättä jäämä.

    A kavva sa iks mõtlõt, lats uut vastust. «Ma külh kimmäle ei tiiä, a kas taa om tank vai?» «E-ii! Olõ-i tank, taa om kurk!» hõisas’ Rein.


    Tarkus ilma rahalda
     
    Ruitlasõ Olavi, leheneegri
     
    Kõgõ parõmb aoleht, midä ma nännü olõ, om Kesknädal. Selle, et sääl kirotõdas kõik aig tõtõt. Päält tuu om kõik, miä vaia, päälkirju sisse är käkit ja väsütävät pikkä jutu olõki-i vaia läbi nätsütä.

    Näütüses üte ildaaigsõ artikli päälkiri sääl oll’: «Siiri Oviir: Vaesusel on naise nägu». Loi päälkirä läbi ja lätsi näost valgõs... Õigõ! Muidoki, nii omgi! Kõik aig olõ ilosit, peenikeisi ja hää vällänägemisega naisi hindä mano tarrõ lasknu ja ku om aig naanõ jäl ussõst vällä laskõ, om timä hinnäst jämmes söönü ja mul raha ni mõistus viimädse kopkani otsan.

    Ku ma veidükesegi praavu, võla är massa ja elo jäl tuuri üles võtt, tulõ järgmäne naanõ ja tege jälki puhta tüü. Midä tä ei jõvva är süvvä, lahk niisama är. Ütspäiv lahksõ autol ussõlingi är. Saisõ, ussõlink peon, ja kai õnnõdu näoga mullõ otsa... Naanõ om nigu rossõ, ütskõik midä tä putus, tuu är lagonõs!

    Reformieräkunna lehen Paremad Uudised kirotõdas tuuvasta puha ulluisi. Näütüses saa säält lukõ, et Euruupa Komisjoni asõpresident Kalda Siim ütel’ majanduskonvõrentsil Restart, et raha olõ-i maailmast otsa saanu.

    No mis sa kostat tuu pääle? Kõik mi tiiämi, et raha om maailmast tävveste otsan, a Kallas om niipall’o tiidjä miis, timä tiid õks viil mõnda kotust, kon timmä jakkus! Näütüses toda kotust, kohe nuu kümme miljonni dollarit är sai käkitüs, mis nüüt dollari kurssi arvõsta joba vast katõtõistkümnes miljonis kasunu om!

    Saman lehen oll’ rubriik «Kuu pähkel». Tollõ all om kirotõt: «Esimene lumi. Andrus Ansip ja teised sportlikud reformierakondlased saavad varsti suusatada.» Miä umakõrda näütäs, et ku ülejäänü rahvas massinit hangõst vällä visksivä, tiiveere Taisto ja Sebe bussõ ni vähämbit massinit täüs olliva, määrevä sportligu rehvormieräkundlasõ suusõ. Samal aol ku Savisaar piltligult üteldä terve Tal’na liina lumõlapjuga puhtas tougas’, teivä sportligu rehvormieräkundlasõ paarintõukit.

    Rohiliidsil om kah uma leht. Õigõmbalõ kats lehte – Kortsleht ja Grüüne. A mu meelest piässi Rohilidsõ talvõl, ku maa valgõ om ja rehvormieräkund suusõ määr, mulgu kinni hoitma. Keväjä ütelgu, ku midägi üteldä om.

    Rahvaliitlaisi helükandjas om Hooliv Eesti. Näil sääl midägi lukõ ei olõ, a pildi omma ilosa. Üten oll’ Langa Rein pangi tsusat, tõsõ pääl oll’ illos latsõ pilt. Pildialakirotus oll’: «Karel Rüütli, Rahvaliidu esimees.» Vähämbält latsi nä uskva.

    Hää, et eräkundõ massulda helükandjin kõik ilma as’a är seletedäs! Sis ei piä raha iist lehti ostmagi.

    Hõiksi toro sisse kõvva, pidivä kuulma külh!
     
    Leoki Hilja
     
     
    Kiroda teile üte hallõnal’alidsõ tõtõstsündünü luu. Seo juhtu edimädse Eesti valitsusõ aigu lõpuaastil kas 1938. vai 1939. aastal Jõgõhara veski umanigu herr Põdra matmisõga.

    Tuukõrra oll’ veski umanik iks rikas miis, a mehel es olõ tervüst. Täl oll’ kopsutiisikus. Oll’ ütelnü, et mul olõs nii pall’o rahha ja rikkust, ku lövväsi säändse inemise, kes mu terves ravisi. A tuudaigu es jõuta tiisikust är ravvi ja nuur miis pidi är kuulma.

    No peeti sis iks suursugudsõ matusõ. Matõti Kanepile Mäe surnuaida.

    Matusõkõrraldaja lepevä kellälüüjäga kokko, et tälle kõlistõdas, kuna om paras aig kellä lüümä naada. Lähemb telefon oll’ sis Kärgula mõisan saevabrigu umanigu herr Konde Voldemari majan. No tuu oll’ tuu vanaaolinõ telefon, mis oll’ saina pääl, oll’ vändäga ja kõlisõja kelläga, tsängu külen oll’ kõnnõtoro vai sis kõlistaja.

    Tuukõrra elli Kärgula külän üts väega krapsakas ja väega hää jutusoonõga mutikõnõ, mängse miihiga kaartõ ja andsõ näile turakit. Külän tedä kõik tundsõva ja tiidsevä. Ja nii löütigi, et Kava Mari, nii oll’ timä nimi, võtt kõlistamisõ as’a hindä pääle.

    Ku matusõrong oll’ jo Kärgula mõisast Kanepi poolõ läbi lännü, juusk’ Mari ruttu telefoni mano, haard’ tsängu otsast trubka ja hõigas’ sinnä sisse: «Joba lätsivä!» Mari tiidmist piten sai asi kõrda aetus.

    A oh hätä: matusõrong nakas’ otsapiten jo surnuaida jõudma, a ei olõ kellälüümist! Mõtõldi, et mis taa asi nüüt om, kos tuu kellämiis om jäänü, et kellä ei lüvvä. Minti kellämehele kodo. Kellämiis ütel’: «Es tiiä ma midägi tuust, kunas ti tulõt.» «No kuis es tiiä, teile pidi jo kõlistõtõma, et mi tulõmi?»

    Kellämiis vasta, et ei olõ tälle kiäki kõlistanu. Noh, sis naati esihindän Marikõist süüdistämä: kuis tä külh meid petse, esi lubas’ nii lahkõlt as’a är aia. No kellämiis tull’ kohalõ ja lei uma paugu iks kombõ perrä är ja koolnu sai matõtus.

    Kodo minnen minti Marilõ harja: «Kuis sa nii teit, lubasit kõlista ja nüüt kellämiis es tiiä midägi?» Marikõnõ vasta: «Pühä jummal, nigu ti mõisast läbi är sait, nii ma joosi telefoni mano ja hõiksi sinnä torro viil nii kõvva, et joba lätsivä, pidivä kuulma külh!»

    Naati sis uurma, kui tuu kõlistaminõ täl käve, et inne pidit väntämä, sis kõlisi kell ja sis sait kõnõlama naada. Mari ütel’, et es tiiä ma tuust vändäst es kelläst midägi, ma es putuki tuud väntä.

    No sis sai asi selges. Marilõ anti andis, tä täütse uma kohustusõ är, no mis sääl tetä, ku es tunnõ tuud asja õigõlõ. Asi sai iks kõrda ja koolnu matõtus.

    Tuu jutt läts’ Kärgula külä pääle lakja ja nal’ahamba irve hulga aigu viil perrä, ku oll’ kohegi minekit vai nii, et Kava Mari viisi joba lätsivä!

     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Lätt müüdä. Ei lää müüdä
     
    Laadu pääl sai kats vanna koolivelle kokko. Nä es olõ tõõnõtõist väega ammu nännü ja juttu oll’ pall’o.

    Peräkõrd üts ütel’ tõõsõlõ: «Kulõ, sa olõt pur’on!» (Tä oll’ jo kooliaol olnu nõnatark).
    «Olõgi pur’on, a tuu lätt müüdä. Sa olõt iks ull edesi ja tuu müüdä ei lää!» oll’ tõõnõ miis virk vasta ütlemä


    Aeti läbi majasõbralda

    Taa juhtu pall’o aastit tagasi. Nuur abielopaar läts’ Võrolõ Kandlõ majja pidolõ, sääl trehväs’ olõma ka naasõ tüükaaslanõ.

    Tuu oll’ kõva elomiis, a muido tsipa tuhn’a. Tälle miildü tuusama nuur naistõrahvas. Ja ku naasõ miis tsipas aos tõisi miihiga juttu läts’ ajama, ujjo elomiis naasõlõ küle ala.

    «Mille teil viil latsi ei olõ?» uursõ tä. «Meil olõ-i majasõpra!» visas’ naanõ villast.

    Ku abielomiis tagasi tull’, paksõ elomiis hinnäst õkva majasõbras. Nuur naasõmiis kai pahatsõlõ uma naasõ otsa, a es ütle midägi. Koton pahand’ väega säändse jutu pääle.

    Elo läts’ edesi ja nuur abielorahvas sai latsõ. Majasõpra lääki-s vaia.
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!

      
     Uma Lehe sõbõr!