| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | Ku inemine tege maatüüd, tege tä veidemb ull’uisi! | | | | Maaelo – tugi naasõlõ |
| | | | | | Kauksi Ülle, kiränik, Aasta naanõ 2008 | | | | |
Parhilla olõ-i pall’odõl eestläisil määnestki religiooni ega uma suguvõsa tukõ: liinastuminõ lahksõ suurperre är.
Väikeisi latsiga naasõ rabõlõsõ ütsindä. Nä piät latsi mant tüüd tegemä – saa-i latsi kasvata, ku inemisel määnestki vaimsõt asja man olõ õi ja halv om ka õnnõ karjääri tetä, ku kotun kiäki ei ooda.
Vanavanõmbist olõ-i kah sakõst api – nä võiva kavvõl ellä vai om näil hindä tegemiisi hulga. Latsiaid ja vannukodo ei täüdä perre umavahelisõ läbikäümise kotust ja inemise elutsükli jääs poolikus.
Samal aol saa-i naasõ peris ilma toelda. Ku vanastõ tugi naisi sugukund ja kogukund, sis parhilla omma suguvõsa toe ja perimüskultuuri tarkuisi asõmõl egäsugumadsõ beebikooli ja naisiklubi.
Eesti ütiskund om küländ miihikeskne. Miihi kurjust vabandõdas vällä: nä omma väsünü, nä võivaki rüüki. Meesterahva palk piät kimmäle suurõmb olõma. Miis olku perre üllenpidäjä.
Ku aostarust kurjusõ vaonhoitmisõga ei tegele, või tuu üle pää kassu. Tuun as’an om naisil naisi tukõ vaia.
Luudus om tuu, miä ello kõrda saia avitas. Liinan võit hinnäst rumalas kah mõtõlda. Raiskat perädü hulga aigu, vett, keemiät, saadat hulga prükü maaimäle krae vaihõlõ.
Perän nakkas tuu kõik sullõ kätte masma. Ja mitte sullõ, maakerä om nii säet, et kõigilõ noilõ kah, kiä kokkohoitligult elli.
A ku elät maal, sis nakkat joba mõtlõma. Mi võtsõmi näütüses eläjä. Mõlõmba maal kasunu inemise – kavva sa pillut üle jäänüt süüki är!
Parhilla läävä leeväkoorõkõsõ hobõsõlõ, egäsugumadsõ koorõ – eski banaani uma – läävä kitsõlõ (olõ nännü kitsi, kiä söövä kogoni kohvipaksu är, mi uma viil ei taha).
Elu om hoobis tõistmuudu ja latsil ei olõ ikäv. Multifilme kaesõ nä külh kah tsipakõnõ, a hummogu om edimäne asi: läämi söödämi tibu är!
Nägevä, kuis mulda pant kardokast taim ja sis kardogapesäkund saa, kuis munast tibu ja tibust munõja kana tulõ.
Seo om inemise jaos normaalnõ eluviis ja parhilla omma väega pall’o prohvõti püürdnü sändse eluviie poolõ.
Sääne eluviis ei kurna mi maad väega är: toodat umalõ perrele. Ja ku inemine tege tüüd, tege tä veidemb ulluisi kah, tuu om tävveste selge!
Ka bensiini ja autojuhtõ raiskaminõ om kur’ast, ku vällämaalt noidsammu asju meile puuti veetäs, mis meil niigi kasusõ.
Tuu, et näid muial kasvata odavamb tulõ, om silmäpetüs, selle et vidämise ja teieehitüse pääle minejä kah’o tulõ jo mano.
Inemiisil ülepää ja egäl inemisel tulõ märki ja tõistmuudu edesi ellä, selle et õnnõ kõiki inemiisi pingutus või hirmsist aigõst pästä.
Joudu, tarkust, väke ja mõõdukust kõigilõ!
|
|
|
|
