| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Kas pudõnõs vai ei? | | | | Ruitlasõ Olavi, ülearvo tark miis | | | Hummogu naksi tüüle, sai puul tunni arvutihe tähti toksi. Sõs sõitsõ aknõ taadõ elektrimiihi auto, sinitside püksega miis läts’ ja võtt’ Võõpsost voolu vällä. Kipõ tüü, midä ma parajalõ arvutin tei, es olõ inämb kipõ.
Proomõ vannamuudu kirota, võti pastagu ja paprõ... Tunn aigu proomõ, es tulõ tuust midägi. Är om lännü meelest, kuimuudu käsilde kirotaminõ käü.
Lätsi vällä värskit õhku hingämä. Sinitside püksega mehe olliva kavvõmbal posti otsa roninu ja õiõndiva sääl juhtmidõ kallal.
Jalodi elektrikilbist müüdä. Tollõst, kost nä mu elektri vällä võtiva. Määnegi silt oll’ kilbi külge pant. Verrev tsõõr, nigu liikmismärk, a kiri pääl and’ teedä, et elektrit ei või tagasi sisse panda.
Mõtli, et ku ma joba kirotamisõ olõ är unõhtanu, või varsti lugõminõ kah meelest minnä. Mis sis saa? Ei saa tuust sildist arvo, panõ elektri sisse ja sõs nakkas posti otsast sinitside püksega miihi sadama. Nigu ubinit. Näpp kisksõ vägüsi nupi pääle – ku nä must arvo ei saa, mille ma näist piässi?
Elekrimiis om nii kõva miis, et timäst olõnõs kõik. Taht, sulatas su külmkapi üles, taht, jätt telekast filmi poolõlõ. Hüdrofoor lõpõs põrmandu all maaha ja peldik nakkas haisama, selle et sääl om pümmen veere pääle situt.
Tiiehitäjä ei olõ sitõmb miis. Räpinä vallan parhilla tiid ehitävä tüüväe peräst olõ seo aasta kolmõ tuhandõ iist massinat remontnu ja puul suvvõ egä kõrd ku kodo taha hinnäst ullis orienteerünü, selle et täämbä om üts tii kinni pant, hummõn tõnõ vai kolmas. Vehkvä õnnõ ummi kõllatsidõ hilgatsidega koppõga ja nõstva ruusaunikut ütest kotusõst tõistõ.
Internetipakja ei jää tõisist maaha. Ütspäiv tei läbi Interneti vällämaalõ ütte tarvilist rahalist kaupa. Õigõl hetkel võtiva internetipakja Interneti är, selle et näide meelest oll’ Internet katski lännü ja mu kolmsada kruuni rahha läts’ sinnä, kohe tä minemä es pidänü.
Kõik, kedä ma ümbretsõõri kae, pakva määnestki teenüst ja ommava umbõlõ kõva mehe. A ma es saa pikkä aigu arvo, mille must, kiränigust, mitte midägi ei olõnõ. Kõik mugu pakva ja ma ull’ olõ ütsindä ostja? Taha ma sõs vai ei...
A täämbä sai arvo ja mu hindätiidmine nõssi terve pügälä. Kirämõistmist omgi tuu lihtsä as’a jaos vaia, et kilbi päält elektrimehe silte lukõ, millest umakõrda olõnõs, kas tä rõip säält posti otsast pudõnõs vai ei.
| | Vinneaignõ jalgratas | | | | Mandli Sulõv | | | | Tuu lugu juhtu mukka, ku koolõn lasti latsõ inne joulu poolõ aasta koolivaheaolõ. Sõs lummõ viil õs olõ, tuuperäst sai ma uma vinneaigsõ jalgrattaga viil sõita. Tuu oll’ sääne loksinõ, sai ostõtus viimädse vinne raha iist Jüri 27 uulidsa poodist. Massõ 1250 ruublit. Tuu tollõs.
Parhillatsõs aos om ratta keskpaik vindest kinni keevitet, vidäjä võlli laagritõ kotus tavotti täüs lüüd. Leistank om kolmveerandtollidse toroga edehargi toro külge pant ja om katõ kuvvõlidsõ poldiga keskest kinni tõmmat. Mulgõn või leistangi põrota ja sõs piät jalaga edetsõõri koputama vai rihti ajama. Om õrn värk. Kett om kah muidogi är vinünü. Viskas maaha, ku kõvõmbalõ sõkkat.
As’a mano. Käve Nurmõnuku poodin ja tagasi sõidi kohtumaja hoovist prügükastõ vaihõlõ tuu Jüri uulidsa viiekõrdsõ maja takast õkva siseturu mano.
Parhillatsõs om tuu tii kinni. A tollõ maja takan om säändsit mulkõ, kon mu jalgrattal rappugi leistang kõvõrilõ. Olõ är harinu ekä muudu sõitma. Muidoki rahva seen ei kõlba niimuudu sõita, selle et inemise kaesõ, kae määne loks rattatükk.
Maja takan omma ka sändse nukatagodsõ, kon koolivahetunnõ aigu saava nuu mehepoja, kiä viil latsõ omma, sinnä joosta tossajit näkko pandma.
Sääl popsutiva suitsu kats lats’kõist ja vist noidõ kavaleri kah. Ku ma sõs tuu kõvõra leistangiga näide lähküle sai, tõmpsi ma näide tähelepandmisõ hindä pääle. Olli jo võõra territooriumi pääl. Ma muidogi jäl silmitsi näid tõsitsõmbalt, tahtsõ nigu midägi üldä, a jäti ütlemäldä. Tegeligult om sääne põhimõtõ, et vanõmba inemise tohe-i nuuri otsõ kaia, viil sõs ku nä kuramiirvä ja popsutasõ toda keeletüt kraami.
Jõudsõ ka mõttõst läbi laskõ, et nä võiva olla katsanda vai ütsända klassi latsõ. Kell oll’ koskil katõ paiku, tunnistusõ pidi tollõs aos käen olõma.
Sai veidükene maad näist kavvõmbalõ sõidõtus ja ku ma pää näide päält är kääni, kuuli, ku üteldi: «Vanamiis, viska kett maaha, sõs juusk parõmbalõ.» Olõ esi säändse tasaligu loomuga, sõidi edesi ja mõtli, mis tetä. Sõs nõsti kura käe tervitüses ehk rahu sobitusõs üles ja sõksi hää jalaga pedaali. Säändsen ülemeelikun mõttõhuun teigi võlss liigutusõ, visas’ki keti maaha, tu tähendäs, et sõit oll’ läbi. A kett, mis hariligult viskas kodaridõ ja hammasratta vahelõ, visku välläpuulõ rummu hammasratast.
Juusksõgi ratas vaba pääl edesi. Oi, kos nakas’ sõs päältkaejil pido. Nä es jõvva tuud ratast kaiõn naaru kinni pitä. Kuuli, ku üteldi:«Näet, visas’ki vanamehel keti maaha, ratas juusk õks edesi!»
Hüpsi ratta säläst maaha ja naksi ketti hammasrattidõ pääle tagasi säädmä. Ku ratas kõrran oll’, naksi tassakõistõ edesi sõitma. Kuuli viil ütlemist: «Vanamiis võinu osta käikõga, olnu keremb sõkku.» Tu ütelüs oll’ nigu halõstusõga üteld.
A ma lätsi umma tiid.
| | Jossi tapja, Lenini nahk | | | | Keldri Enno | | | Päält sõta oll’ noid väikeisi kolhoosõ pall’o ja eks sis kolhoosõ nimmi pidi ka pall’o olõma. Päämidselt panti tähtsämbide kaabakidõ ja suuri kommunistõ nimmi.
Ütskõrd õdagu peeti autojuht miilitside puult tii pääl kinni. Kõgõ inne kaeti juhiluba ja sõiduleht är. Kõik oll’ kõrrah.
Sis naati uurma, et mis mehe tah kastih umma. Autojuht ütel’ ilostõ är, et naa umma Stalini tapja. Sis küsüti miihi käest, et koh püssä umma. Miihil olõ-s pääle väitsi muud midägi näüdädä. Üts võmm näkk’, et kastipõh’ah um viil üts karvanõ asi. Sis piireti autojuhti ja küsüti tuu karvadsõ kotsilõ seletüst.
Juht kõnõl’ võmmõlõ är, et taa kastipõh’ah um Lenini nahk. Vanõmba võmmi käsi noorõmbal ruttu autost käeravva tuvva. Taheti autojuhil kässi raudu naada pandma, a tuu selet’, et sis ei saa sõita. Naati autojuhti pin’mä, et kost sa naa mehe pääle võti. Juht ütel’, et tapja umma Stalini kolhoosist, naabrikolhoosi mehe.
A kost nahk um peri, kas Moskvast? Juht pidi jälki seletämä, et timä esi um Lenini kolhoosih autojuht. Lenini nimelidsel kolhoosil ei tohtvat olla tapatüü tegijit. A üts lehm oll’ haigõs jäänü ja jo kolmandat päiva sita seeh küllüle.
Ülembä olli teda Stalini kolhoosi tapjidõ perrä saatnu. Nüüt viigi noid miihi kodo tagasi. A nahk um mul Lenini kolhoosi lehmä uma. Hummogu piä naha ka viil är viimä.
No sis nakas’ asi rahuligumbas jäämä. Võmmi lätsi ka uma auto mano är minema. Viimäne hõiganu juhilõ, et vii mehe ilosalõ kodo ja nahk vii hummogu Võrro Nöörimaalõ tuurnahku kokkoostmisõ punkti. Ja tuud piä kimmähe meeleh, et Moskvahe ei lää taa nahaga.
| | | | Tsutsu-Kusta viinavõtminõ | | | | Tammõ Mart | | | Ütte mi naabrit kutsuti Tsutsu-Kustas, perekunnanimi oll’ täl hoobis tõnõ. Oll’ tark, tüütegijä, hindäette vaganõ miis. Es võta ilmangi seltskunnan rohkõmb viina ku üte pitsi. Ütel’, et viina võit võtta õnnõ tsutsukõnõ, sis ei tii tä sullõ halva.
Ütskõrd paksõ üts miis tälle pitsi viina, a viina asõmõl oll’ hoobis vesi. Kustal oll’ kannatus hää, tä jõi viina är ja ütel’ pererahvalõ, et täämbä või tälle ka tõsõ pitsi pakku, tervüs omgi sääne kehvävõitu.
Kuu ao peräst tull’ Kusta sünnüpäiv. Tuul puhul olli ka viinapudõli lavva pääle pantu, a viina asõmõl oll’ sääl vesi seen. Ku kõik olli lavva taadõ istnu, ütel’ Kusta, et täämbä tä pakk kattõ sorti viina. Pitsi valõti täüs ja – tervüses! Kuigi imeligult naksiva noidõ näolihassõ liikma, kes joba olli «viina» maitsnu. Üts naanõ ütel’ õkva vällä: «Sa joodat meid viiga!»
Kusta saistas’ üles ja ütel’: «Kuu aigu tagasi pakuti mullõ Ruudi sünnüpääväl säänestsamma viina ja ma es nurisõ sukugi. Täämbä ütski inne tuud tõistsorti viina ei saa, ku edimädse sordi viin om är juud.» Mõni külh hürisi, a ruttu juudi tuu edimädse sordi viin är ja sis nakas’ õigõ sünnüpääväpido pääle. Perän külh kõnõldi, et vaganõ Tsutsu-Kusta mõist ka kavval olla, tuud es mõista uutagi.
| | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | | Pruudimulk | | | Külätütrik, kiä mudsu poolõst veidü imelik tundu, tahtsõ hirmsalõ mehele minnä. Hoolõga tekk’ tä kaasavarra. Ku mõni tutva küllä tull’, sis näüdäs’ umma veimevakka.
Ütskõrd tull’ küllä naanõ, kiä oll’ teedä ummi vigurijuttõ perrä.
Naanõ kai ja kitt’ kõkkõ, midä tälle näüdäti. Õnnõ alospükse kotsilõ oll’ ütlemist: «A su püksel ei olõ pruudimulku! Tuu piät kimmäle olõma, muido sa mehele ei saa!» lugi tä sõna pääle ja näüdäs’ ette kotusõ, kohe pruudimulk tetä.
Ku tä järgmäne kõrd tuu tütrigu poolõ läts’, näüdäs’ tütrik pükse altveere lähkült «pruudimulgu» ette. Tuu mulk oll’ pitsiga eski ilosas tett!
| | | | «Piirke päälegi!» | | | | Maanaanõ tull’ Võrro hiussõlokja mano. Ku loki pään ja vallagi kammidu, küsse hiussõlokja: «Kas tupeerime ka?» «Piirke päälegi, ku inämb kuigimuudu tõisildõ ei saa,» lubasi kundõ armuligult. | | |
|
|
|
