| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Olõs vaia kirota üts tark käsiraamat, kon seen olõs kirän kõik, minka tulõ rehkendä ja midä lätt vaia, et maal är ellä | | | | Maaelo – põnnõv puutrimäng |
| | | | | Laube Kadri, vahtsõnõ maainemine
| | | | |
Joba neli aastat olõ tagasi maal, vanavanaimä talokotussõn ja saisa tuu iist, et maalt elo är es kaonu. Pall’o liinasõbra omma küsünü, kuimuudu ma maal külh igävüse kätte ei koolõ. A maal olõ-i igävüst pelädä – elo om nigu põnnõv puutrõmäng!
Korjat rahha ja saat kohegi peräpõrguhe hää hinnaga maalapikõsõ osta, sõs korjat viil ja vundamendimulk om maa sisse kaivõt. Sõs tulõ vällä, et läts’ häste, võidit 30 000 kruuni: liivamaa, ei piäki vundamendi täütmises liiva telmä.
Lõpus läät õks panka – vundamendi ja maja jaos rahha küsümä. Sõs tulõ vällä, et ehitä maja inne valmis, hinda är ja kül nä pääle tuud raha üle kandva. No omgi lõpus nii, et jupi kaupa ehität ja pank kand sõs ka jupi kaupa rahha. Nii lätt muidoki hulga aigu, inne ku maja valmis saa ja võlgu olõt kah kõik aig: kõgõpäält ehitäjäle ja sõs pangalõ.
Matõrjaalõ hind om nigunii korgõmb ku pank maja väärtüst hindäs: ma elä liinast pall’o kavvõn, sääl masva maja veidemb.
Ku inemine om inne liinan elänu ja sõs maalõ kolis, om kats võimalust: kas inemisel om ülearvu pall’o rahha vai om täl määnegi kiuks man. Ei olõ jo normaalnõ, õt inemine raskuisi ots! Ma olõ latsõn külh maal elänü, a õks tulõ maaelo man sändsit krutskit ette, midä mõista-i arvadagi.
Keväjä sai madalamba kotussõ pääle lump kaivõtus: hää ujju ja viisilmäkene võissi jo egä talo man olla. A rõõmu olõ õs kavvas: seo süküs otsusti mu ainukõsõ naabri – kopra – et vaia om mu ello ümbre kõrralda.
Pääle naksi nä tuust, et uputi mu lumbikõsõ är. No tuust es olnugi nii suurt hätä, olku sis lump järve all, a lumbi man kasvi illos palgimõts. Ja teedüperäst saa-i palgipuu järven kassu.
Mu «naabridõ» järv es tii õnnõ mullõ kurja, tuu ujot’ ka Mõnistõ-Varstu tii üle (tuust kirot’ ka mineväne Uma Leht). Valla kutsut kopamiis lahk’ külh kopridõ tammi är, a mu kats ilosat riita sannapuukõisi jõudsõ õks Mustajõkõ piten Lätimaalõ är reisi.
No om mul pikk nimekiri tettü, miä viil seo süküs uma maaelo man är kõrralda tulõ: alostusõs tulõ talvõs vahtsõ puu telli.
Tuu om nali külh: elä esi mõtsa seen, a puid osta om odavamb ku esi tetä! Kopajuhi paprõ tulõ ka tetä – sõs saa tõnõkõrd õkvalt esi kopra-õnnõtusõ kõrral riagiiri.
Tulõ vällä, et tahat vai ei taha, maainemine om mõnõn mõttõn suur luudusõ vainlanõ. Nuu nii-üteldä rohilidsõ inemise soovitasõ jalaga kävvü, mitte massinaga sõita.
A maaperel jääs eski ütest massinast veitüs, vaia lääsi kattõ. Mille? Bussiliine om väega veitüs jäänü ja pall’o aigu lätt kaoma, ku bussiga liiku.
Pääleki ei jõvva terve pere söögikraami bussiga liinast tuvva. Ja ilma uma massinalda ei saa liina kaubapühämuid piten hulki, odavampa ja parõmbat kraami otsi.
Maainemisel om külh uma kardokas maan, mul oll’ kah ja sai uma kondiauruga üles kah võetus, a maapoodist vai autopoodist om iks hulga kallimb kaupa osta, ku liinast.
Maavanõmba kutsva külh maalõ elämä ja nii mõnigi taht eski tulla, a näile olõs vaia kirota üts tark käsiraamat. Sääl seen võissi olla kirän kõik, minka tulõ rehkendä ja midä lätt vaia, ku tahat maal är ellä.
| | |
|
|
|
