| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Rohkõmb inemiisi! | | | | Ruitlasõ Olavi, projektijuht | | | Kõgõ tähtsämb asi inemise, ettevõttõ, riigi vai ütskõik mink man om hää nimi vai kuulsus. Hää nimi vai kuulsus om tuu asi, kuis ütest vai tõsõst as’ast arvatas.
Matusõbüroo kuulsus, kiä ärkoolnu imä sassi aiva ja matussist tsirkusõ teivä, om parhilla sitt. Andsipi kuulsus om näütüses viil sitõmb ku ütskõik määndse matussõbüroo uma, SEB-panga ja Swedbanga kuulsus om viimätsel aol mustlasõst kaardimoori umaga ütesugunõ.
Politsei kuulsus om läbi ao üttemuudu sitt olnu. Sinitsen mundrin mehel, kiä võsun su massina kibõhust mõõt ja ildamba trahvi tege, om rassõ autojuhilõ hinnäst hääst külest näüdädä. Ku meid Ilvesse Aapoga mõnõ aasta tagasi Tarto liina päält kinni võeti ja vangi panti, näimi mi mõlõmba politsei kuulsust lähküst päält.Politsei tohtsõ ropõnda, rinnust kinni krapa, mu pudõli puust vasta maad purus raputa ja sõs võlssi nii et suu suitsas, et ma esi lahe ja laamõndi. Kudu Kalev, kiä tävveste ilmsüüldä oll’, panti nelläs pääväs kinni. Sääne asi, miä päält säändsit juhtumiisi kõgõst politseisüstemist perrä jääs, omgi kuulsus.
Loi Postimehest, et Kurõssaarõ-Tarto bussin mobiiltelefonist ilma jäänü tudõnginäio kirot’ Tarto politseilõ luulõvormin avaldusõ: Otsin menti! / Kas või fragmenti / Herosest, kes sulgeks Shiva destruktiivse silma. / Ma jäin oma telefonist ilma!
Politseikomissar Kotka Kert kirot’ tudõnginäiolõ vastussõ ja mõtõl’ ammõtligu vormi asõmõl sammamuudu luulõkiilt pruuki: Ja kuigi kõva häälega / ei lubadusi hüüa me, / siiski Teid neil murepäevil / abistada püüame.
Mul naas’ kõrraga hää. Mainõkujondamisõ kallal toimõndasõ firma ja säält tulõ miljonidõ iist mõttõlda ulluisi nigu «Welcome to Estonia» vai tetäs arõngukava «Eesti Toit», käüdäs söögimessel Grüne Woche, Prodexpo, Gastro, Interfood ja kuulutõdas vällä koolinuuri projekt piimstriim – piimä ja piimätuutidõ üleskitmises. Ja tolku ei määnestki!
Sa võit kümme miljonni dollarit panda verivorsti kuulsustõ, a tä näge õks vällä nigu sitajunn. Sa võit rõnnalatsõlõ piimätuutidõ üleskitmise projekti tetä, a tä pidä õks tissi parõmbas... A Kotka Kert kujond’ politsei mainõt ilma projektilda, uma kuupalga iist ja niimuudu, et mõio.
As’a säsü om lihtsä. Ku hädä kõrral saasi jaoskunnan politsei asõmõl inemise käest api küssü, olõsi tullõm mõlõmbilõ parõmb. Ku pääministri asõmõl kõnõlõsi televiisorist inemine, olõsi mõnõki as’a mõistõtavamba. Raha iist saa sitajunnisugust verivorsti, inemine es pidänü tõsõ inemise jaos sääne defitsiit olõma ja tedä võinu egäl puul priilt saia.
| | |
| Vinge võhru, koolitõdu hire | | | | Möimi uma talo Tartomaal maaha ja pagõsimi är siiä Põlva kanti noidõ hirmside rottõ iist.
Prõlla istumi ku kats tutrõltuvvi paneelmaja kortõri sohva pääl ja mõtlõmi noidõ hirmside aigu pääle, ku tohlõtanu palkmajan nuu võhru meid ründsi.
Näid oll’ egäl puul, külh aidan, laudan, tarõ pääl ja põrmandu all, esiki sainu seen. Ainumanõ kotus, kon noid elukit es olõ, oll’ savvusann.
Võhru olli kavala – puuri vai sõs lõksiga näid kinni püüdä oll’ rassõ, ku mitte võimalda. Kihvti pruuvsõva noorõmba-ullimba. «Vana kala» nii lihtsähe õngõ es lää.
Võhru pidi ütsi süüke parõmbas ku tõisi. Parõmbidõ lätsi pääle makõmba juurõvilä, põrkna ja tsukrupiit, sis verrev piit. Takanpuul olli tsigapiit (eläjäpiit) ja kardoka. Juurõviläkasvatajit mõistva nuu rüüveläjä väega häste är pettä. Var’o ala jätet juurõviläunik võisõ putmalda saista sügüsest keväjäni. A ku lätsit unikust piite võtma, vaiu tuu kossõdi kokko. Unikit hoitsõ pistü tühäs jüredü koorõ ja päälmäne kiht.
Ku võhru naksi pessä tegemä, kas poigmisõ jaos vai muido magamisõs, es pelgä nä esiki lehmi säläst karvu kakku. Üüga pöeti lehmä puul-pall’as.
Juhtu esi nägemä, ku võhr lehmä sälän maka. Ku sitaunik pikembäs aos lauta jättä, võit kimmäs olla, et tuu om otsast otsani poigõ täüs tett.
Pääle omma võhru-mammi niisama edevä ku mi, naasõki. Unõhti ütskõrd kingit käekellä (kulladsõ) õdagu farmi lavva pääle ja hummogus oll’ kell kaonu, kah’o ku suur!
Ütskõrd õnnistu üts vanõmb ja priskõmb võhr kinni püüdä ja timä karvo veidü kõrvõta. Perän lasimi tä vahtsõst vallalõ. Õdagu ilda kuulimi välän suurt müdinät nigu olõsi suur tuul välän. Patareiga oll’ nätä, kuimuudu suur võhrukari mi aida päält alla juusk’ ja üle nurmõ naabri-talo poolõ sibasi. Sääl oll’ näid külh musttuhat tükkü. Paar nädälit oll’ kõik peris vakka, a sõs naas’ näid jälki aigupiten tagasi tulõma. Talost tallo käümise peräst kutsutas noid eläjit rändrotõs.
Vahtsõn elopaigan Põlva kandin võhrõ es olõ esiki mitte keldrin, kon kardoka ja põrkna. A «külälise» meile pikapääle iks tulli – nuu armsakõsõ tarõhiire.
Tahimi näid kinni püüdä, a puuri ja lõksi olli vanna kotusõhe maaha jäänü. Mõtlimi sis täämbädse ao tehnigat pruuvi. Pruugõmi rotiliimi. Teimi liimist tsõõri papitükü pääle, pannimi kesk tsõõri tükükese juustu – parõmb viil ku hiirijuustu. Säimi hiirile söögilavva küüki.
Üüse, ku oll’ vaia välläkäüki minnä, sis es julgu köögiussõst müüdä minnä. Tuuperäst, et ma pelgä noid väikeisi karvatsit elukit. Naisi hirmu, nigu üldäs! Hummogu hiile tassakõistõ küüki ja kai tooli ala – ei midägi. Küläliisi söögilaud oll’ putmalda. Tõsõl üül sama lugu. Mu papil tull’ tuu pääle nal’atujo. Tä võtt’ maast tuu liimi ja juustutükükesega paprõtükü ja kirot’ üte veere pääle: «Hiir, tulõ pääle!» Joonist’ sõs tõistõ otsa noolõ, miä näüdäs’ juustu pääle ja kirot’ sinnä: «Ja kuis miildüs sullõ kõik seo?»
Ja kae imeht! Järgmädsel hummogul oll’gi küläline platsin. Taat tekk’ sõs mullõ as’a selges, et mi külälise omma väega koolitõdu eläjä. Üüse oll’ pümme ja hiir es näe lukõ, a ku valgõs läts’, lugi reklaami ja läts’ki pääle. Ku hiirel kõtt täüs sai, teimi tälle külmä vanni… ja jäimi vahtsit «sõpru» uutma.
Niimuudu saimi viil mito jüräjät kätte. A sis saiva vist kõik lugõmisõ-himolidsõ hiire otsa. Vahtsit «opilaisi» nakkami sügüses uutma, sis nakkas egäl puul koolitusaig.
A mi teemi hiiri jaos nüüt joba inglüskeelidse lühkü kursusõ. Papitükü pääle kirotami: WELCOME TO ESTONIA. Siiäni ei olõ viil suuvjit olnu.
| | |
| Tossu Tilda pajatusõ | | | Laat
Kolm naistõrahvast – kats kõhnõmbat ja üts väikumbat kasvu trulla – istõ rian bussijaaman pingi pääl ja ai juttu. No külh nä tsäägati!
Mano astõ tutva miis ni küsse: «Mis kuunolõk tan om?» Üts muttõst oll’ väega tsäpe vasta ütlemä: «Vanastõ üteldi, et kon om kats Kasaritsa naist ja hani, sääl om laat!»
Kõik miihi peräst!
Tütär, kinkal aastit pääle keskiä, kaivas’ umalõ vanalõ imäle: «Ma tunnõ, et mul nakkas silmänägemine är kaoma.»
Imä, ello nännü tark naanõ tiidse õkva: «Kuis tuu silmänägemine inämb hää saa olla, ku sa olõt elopäävä miihi vahtnu!»
Allaandminõ
Liinibuss saisõ lõpp-piätüsen, müüdä sõitsõ pulmarong.
«Näet, valgõ lipu auto külen puha üles tõmmadu...» ohas’ üts bussin istja. «Iks valgõ! Tuu tähendäs jo allaandmist, kapitulatsiooniaktilõ allakirotamist!» kitt’ tä naabri.
| | | | |
| Hüvä nõu: | | | | Kardokakõrvanõ 1 | | | Vaia lätt:
2 sibulat
1 antoonovka-upin
suula, hapundkuurt
Praadi sibula õli seen puulpehmes. Sis panõ manu kooridu ubinatükü ja ¼ klaasi vett.
Havvuta kõik seo kraam kaasõ all pehmes. Sis lasõ pääle sorts hapundkuurt, või viil ka ketšupit panda.
Süü kardoka kõrvalõ, a om hää ka võiuleevä pääle panda, esieränis sis, ku lihatükükese kah panõt. | | | | | | Kardokakõrvanõ 2 | | | Vaia lätt:
2 sibulat
heeringäfilee
hapukurk
hapundkuurt
Praadi sipul är, sis panõ mano heeringäfilee-tükü, hapukurk ja hapukuur. Sekä segi ja havvuta.
Kruusamäe Maimu
| | |
|
|
|
