Nummõr' 167
Märdikuu 4. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Kopra uputi tii är
  • Uudissõ
     
  • Võrokõnõ Lattiku Jaan matõti Villändihe
  •  
  • Kotussõnimepäiv Võrol
  •  
  • Võrokeelitside koorilaulõ võistlus
  •  
  • Lindora laat – hulga rahvast ja hää ilmakõnõ
  •  
  • Võro keele nätäl 3.– 8. märdikuul
  • Elo
     
  • Nõglaravitohtri imeht ei tii
  •  
  • Koolilatsõ: väiku kuul om kõgõ parõmb koolivägivalla ärhoitja!
  • Märgotus
     
  • Palo Timo: vaimu piät triinma, muido lindas katus päält!
  •  
  • Valtoni Arvo: Opimi ütstõsõlt!
  • Kirä
    Jutuvõistlus!
    Perämine külg
     
     
    Palo Timo: vaimu piät triinma, muido lindas katus päält!
      
     
    Naanõ Katre, kolmõaastanõ poig Nansen ja Palo Timo esi uman esäkoton Meegomäel. 
      
    Võro küle alt Meegomäelt peri polaaruurja, mõtsaülembä poig Palo Timo (29) võisi saia kõgõ julgõmba võrokõsõ avvonime: timahava keväjä suusat’ tä üten (vägüsi üten ant) norrakaga 600 kilomiitret üle Gröönimaa. A tuu oll’ Timo jaos viil turismireis: joba tä plaan 1000kilomeetrist suusamatka põh’apuulusõlõ: oiduja ijä all 3–4 kilomiitret külmä ilmamerd, sälä takan limpsas näläne ijäkahr kiilt, ütsindä... Brr! A Timo esi kõnõlõs tuust nii rahuligult!

    Kuna maiõuurmisõ-himo pääle tull’?

    Latsõpõlvõn, ku naksi lugõma edimäidsi seiklõjidõ ja maiõuurjidõ reisikirju. Esieränis polaarseiklõjidõ ummi – mul om lumõ ja ijäga sääne ummamuudu hingeline side. Seo om siist Võromaa mõtsu seest välla kasunu. Ku ma väikust pääst suusatrenni lätsi, sis sai suusatamisõst elostiil.

    Käve Võrosuu põhikoolin, midä parhilla inämb olõ-i. Seo oll’ liinakoolõst kõgõ maalähedädsemb – tunni olli sakõst välän ja mõts oll’ kiviga visada.

    Kost tull’ mõtõ sõita suusõga läbi Gröönimaa?

    Nansenist (Norra polaaruurja Fridtjof Nansen (1861–1930) – UL) sai iinkujjo. Timä oll 120 aastaga iist edimäne, kiä sõit suusõga üle Gröönimaa – tuuga tä vastas’ är kavvadsõ küsümüse, mis Gröönimaa siseosan om. Kai atlast, sääl laiutas üts uhkõ valgõ saar ja sis tull’gi mõtõ suusõga tuust saarõst üle sõita.

    Sul es lubata ütsindä minnä. Kuis sutsõt leppü, et kiäki andas üten?

    Taani riik nimme peris es ütle, kes piät üten minemä. Ma inne har’odi taad formaati, et lää ütsindä, kuiki mul om väega häid sõpru, kellega olõ käünü põnõvin paigun rändämän. A ku ütsindä käüt, om kontakt ja side luudusõga pall’o suurõmb, seo tuu üten süvämbä hindätundmisõ ja avastusõ hindä seen. Olõsi jah tahtnu ütsindä minnä, a katõkõistõ es olõ kah vika.

    Midä naanõ ja vanõmba arvsi su plaanist ütsindä Gröönimaalõ minnä?

    Imä oll’ algusõn iks vasta, et piät sa säändside asjuga tegelemä. A nä opsõ tuust arvo saama. Nüüt nä omma joba harinu. A egä käügiga omma näil iks uma hirmu.

    Kohe järgmäne kõrd tahat minnä?

    Tsihi Põh’apuulusõ pääle. Tuu om tõsinõ ettevõtminõ, seiklõjidõ siän peetäs tuud kõgõ hullõmbas. Esieränis parhilla, ku om tiidä, et põh’apuulusõ ijä sulas egä aastaga õnnõ rohkõmb.

    Seo om nii tuhandõ kilomiitre pikkunõ uurmiskäük. Tuud om tettü nii ütsindä, katõkõistõ vai mitmõkõistõ – tuu om «eikellegimaa» nigu Antarktikagi ja kiäki saa-i sullõ piirangit tetä. Ma taha minnä ütsindä, a tuu nõud viil ummi inemiisiga läbikõnõlõmist. Muidogi om viil pall’o huvitavit kotussit, kohe tahasi minnä, a elo om pall’o lühkene. Lämmä kotussõ omma joba pääst vällä visadu – sinnä nigunii ei jõvva. Tahasi kõik suurõmba ijämütsü är kävvü.

    Kas olõt kunagi pidänü ka uma elo peräst pelgämä?

    Peris lähküst olõ-i surma nännü. A hirmu olõ iks tundnu. Kasvai sis, ku ollimi Gröönimaal kurikuulsa Pitteraqi platoo pääl, midä kutsutas «Laskuvas tuulõs»: õhurõhu omma väega erinevä ja tuu tekütäs külmä õhuvoolu, mis allapuulõ minegi aigu kõrrast kipõmbalt liikma nakkas ja niimuudu suurõ tuulõ tege.
    Ku iks ehität telgile lumõst müürü, ku tuul puhk 40 miitret sekondin ja tuu ehitet müür lindas minemä, sis läät õnnõ telki, tõmbat hinnäst süvväle magamiskotti ja loodat õnnõ, et telk iks vasta pidä. Nii mi sis istsõmi Gröönimaal kats ja puul päivä ja oodimi, et tuul veidikenegi nõrgõmbas jääs.

    Sama oll’ ka sis, ku olli ütsindä Norran Hardangervidda platoo pääl ja trehvsi säändse tormi kätte, et istsõ lihtsäle telgin neli üüd-päivä ja puhasti õnnõ telki lumõst.

    Kas inne sändsit käüke om ka vaia midägi oppi?

    Kimmähe. Pall’o pelgäse uma füüsilise poolõ peräst. A pall’o tähtsämb om iks vaimnõ puul. Ku sa iks olõ-i umma vaimu triinnü, sis võit ullis minnä vai nigu muudsan keelen üldäs: «katus lindas päält». Neli-viis päiva telgin uutminõ käü iks pall’odõlõ üle jõu. Vaimu om muidoki rassõ triini. Või külh kelguvidämist autokummõga perrä tetä, a ekä vaimsõt olokõrda ei suta kiäki ette nätä.

    Ku polaarkäügil hättä jäät, ku kipõlt abi tulõ?

    Sukka om kõikaig üten sääne asi nigu hädäabi majakas. Ku midägi juhtus ja sa näütüses saa-i inämb kõnõldagi, sis avitas tuust, ku klapi vallalõ tiit ja nuppu vaotat. Tuu saat signaali hädäabikeskustõ ja säält saias su koordinaadi. A ku kipõlt pästetäs, olõnõs tuust, määne ilm om. Helükoptõriga saat 1–2 tunni peräst joba pästetüs, a ku ilm om halv, sis olõ-i midägi tetä, piät uutma.

    A mis tüüd muido tiit, ku ei seiklõ?

    Ma olõ-i professionaalnõ seiklõja, kuiki ilman om ka sändsit. Või-olla õnnistus ka mul kunagi seoga leibä tiini. Seo om osa meelelahutusõst: pakut ummi juttõ ja piltega võimalust seikluisist ossa saia. A seost sügüsest olõ jälki opilanõ. Astsõ Tarto ülikuuli doktorantuuri geograafia pääle. Üts osa om sis taa seikluisi puul, kon ma esi käü, ja tõnõ puul om seo tiidüse-puul (Palo Timo om kliima-uurja – UL)

    Kost seikluisi jaos rahha saat?

    Algusõn panni iks uma säästu mängu. A nüüt om tulnu joba pall’o tugõjit.

    Kuis su tervüs vasta pidä?

    Ku ma suusati, sis oll’ külh hingämisteiega murõht. A tuu olõ-i õigõ, et külmin paigun jäät kipõmbalt haigõs. Mu meelest om õkva vastapiten. Tunnõ, et rohkõmb haigõ olõ siin, tsivilisatsioonin. Sääl om jo puhas külm õhk – olõ-i määndsitki pisiläisi ega midägi.

    Kas om plaanin ka pojaga kohegi matkama minnä?

    Hää olõs. A kõik olõnõs iks timäst. Tälle saa külh tsihti anda, a pääle sundma ma ei nakka. A suusata joba miildüs tälle ja mõtsa piten müdistä kah. Tä oll’ õnnõ kuu vana, ku oll’ edimädse üü telgin mere veeren. Ma olõ tedä ka mõtsu piten sälän vidänü. Ku ma maratonis valmisti, sis oll’ tä mul kah säläkotiga sälän, kõvastõ kokko pakit. Välän oll’ 25 kraati külmä, a timä nohist’ mõnusalõ maada. Nimi sai tälle kah nii valitus, et äkki iks jakkas traditsiooni.

    Su poja nimi om Nansen. Mille sääne nimi?

    Otsõmi põh’amaist nimme, variantsõ oll’ hulga. Määnegi aig vanaimä plahvat’: jummal, säändsit nimmi tahati latsõlõ panda, pankõ sis joba Nansen! Mi mõtli, et mille ei. A ega säänest nimme ei taheta laskõ panda! Naanõ tull’ Tarto perekunnasaisuammõtist ilma nimeldä vällä ja ütel’, et minku ma pruuvma. Ma jonni es jätä, lõpus kiroti Siseministeeriumilõ seletüskirä kah, et mille ma taha latsõlõ säänest nimme. Nii tuu nimi peräkõrd är panti.

    Küsse Peedosaarõ Kaisa

     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!

      
     Uma Lehe sõbõr!