| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Nõglaravitohtri imeht ei tii |
| | | | | | Nõglaravitohtri Kuhlbergi Lembit eläs Urvastõ lähkül Lümätü külän, a tüütarrõ pidä Järva-Jaanin. | | | | |
Ku Urvastõn Lümätü külän jääs silmä postkast, hiina hieroglüüfi pääl, sis tiiät, et tan eläs nõglaravitohtri Kuhlbergi Lembit (56). A tüüle käü Võromaa miis kavvõlõ – Järva-Jaani.
Tasadsõ jutuga tohtriherrä võtt küläliisi vasta tarõn, mis lõhnas viiruki perrä, ja pakk rohilist tsäid, kon seen pronkslutiklilli – ollõv maru hää külmetüse vasta.
A ku inemine om nii külmä saanu, et sälg kõvva valtas ja valu perrä ei jää, sis piät Lembit iks uma nõgla vällä otsma. Ka tüüga üle pingutamisõst tulnu valu vasta om nõglaravist api. Timä mano tuldas esi, mõnikõrd saat ka perretohtri vai närvitohtri.
A egä Kuhlbergi Lembit olõ-i määnegi šamaan vai nõid: ku iks inemine om hinnäst tüüga peris är tapnu, ega sis nõgla kah imeht tetä saa-i. «Ülejõu tüüst vai rassõ as’a nõstmisõst või tulla äge radikuliit ja sis avitas õnnõ aig vai kirurgi väits,» tiid inne nõglaravvi peris meditsiini tudiirnü miis. «A parhillatsõl aol ei taheta nii väega lõigada, inemine piät inne pall’o kannatama, ku ülepää jutulõgi saa.»
Ütskõrd kõlist’ Lembitulõ miis ja selet’, et kae kos lugu, olõ jalust maan ja saa-i sukugi liiku. Arvas’, et sai külmä. «Ku miis esi mu mano tull’, sis tull’ vällä, et närvi pitsümine oll’ nii suur, et nõgla inämb es avida,» kõnõlõs Lembit. «Halv oll’, et tä kotost vällägi, mu mano tull’.»
Kuhlbergi Lembit ütles, et nõklu ei saa pruuki ka vähäravis, nakkushaiguisi ravis vai inemise pääl, kinkal om toss välän – nõgla avitasõ väke tasakaalu aia, a ku olõ-i, midä aia, sis olõ-i nõkluga tsuskmisõst ka määnestki api. A noorõlõ inemisele om Lembitul kimmäs jutt: võimlõ, tuust om hulga rohkõmb api ku nõglust!
Suurõmb jago hädäliidsist omma iks vanõmba inemise. Hariligult neo, kes olõ-i muialt api saanu. Naisi tsipa inämb. Mehe tulõva sis, ku perämäne hädä käen. Ku inemise tulõva Lembitu mano api otsma, sis nä algusõn iks pelgäse naid terävit nõklu. Päält edimäst kõrda om hirm lännü.
Kas nõgõl või ka võlssi minnä ja miä sõs saa? Lembit seletäs, et veidü «võlssi» minek omgi hää: ku nõgõl peris närvi pääle trehvänü, olnu inemisel väega vallus. Ku lätt tsipa närvist müüdä, sis inimene tund, et midägi mõikas, a väega ebamukav olõ-i.
A ku nõgõl lätt sinnä, kohe ei tohe minnä, näütüses kopsu, sis om kuri kar’an. «Õhk või pästä kopsukelme vahelistõ ruumi ja inemine saa-i inämb hingädä,» seletäs Lembit. «Tuud kutsutas 'õhkrind'.»
Pikk tii hiina meditsiini mano
Kuhlbergi Lembit mõista-i seletä, mille timäst hiina meditsiini as’atundja sai. Edimält läts’ tä bioloogiat opma. Oll’ viis aastat taimõfüsoloog. Sõbõr kutsõ meditsiini opma ja Lembit mõtõl’, et mille ei? Tudiirse tuu ala är, trehväs’ tohtritüü pääle ja 1988. aastagal pakuti hiina meditsiini tävvendkoolitust.
Ku tuudaigu oll’ odavamb üts hiinlanõ siiä jutustama tuvva ku esi kambaga Hiinamaalõ linnada, sis mineväaasta linnas’ punt klassikalidsõ Hiina meditsiini seltsist koolitusõlõ Hiina Xinjiangi traditsioonilidsõ meditsiini haigõmajja. Lembit oll’ kah pundin.
Kül Lembit imeht’ tuud haigõmajja – tuu oll’ nigu marmorpalee, egän palatin oll’ plasmateleviisor. Ravialotsis olli nii perädü rikka ku ka hariligu hiinlasõ. Riik mass puul ravist kinni, puul tulõ esi massa.
A hiina kiilt olõ-i Lembit seoniaoni selges saanu. Tä ütles, et nii rassõ tuu olõ-i, nigu arvatas, a silpe piät väega kimmä tooniga vällä ütlemä ja kiräpilt om kah mi silmi jaos väega kripul.
Hiinan pandas tõnõkõrd tsäi sisse skorpionit, siugõ ni muid eläjit. Lembit ütles, et hiinlaisil hindäl om kama kats, mis tsäi seen om. «Nä nigunii söövä kõkkõ jo,» seletäs tä. «Mõni om maitsnu sääl peris elosast pääst skorpionnõ.» Lembit rahustas, et timä joht panõ-i tsäi sisse midägi säänest – olõ-i jo Eestin naid skorpionnõ koskilt saiaki.
Päält tohtriammõdi om Lembit ka kõva sugupuu-uurja. Sugupuu, midä tä näütäs, om nii pikk, et võtt peris hirmu nahka. Kõgõ vanõmba juurõ, midä tä tiid, omma Tartomaal Kambjan. Kõgõ vanõmba edevanõmba nimi oll’ Kula Juhan. «Tuu laulatõdi 1719 Poka Tooma tütre Epuga. Säält kavvõmbalõ olõ-i inämb midägi võtta. Põh’asõda tull’ pääle,» seletäs Lembit. Timä imä juurõ omma Rõugõn, imäpuulsõ sugulasõ olli Linnassõ.
A tuu Kallastõ talo Lümätü külän ostsõ Lembitu esä sis, ku pensi pääle jäi. Lembit pidä tuud hindä kodos. «Siin saa nigu ellä kah, sääl Järva-Jaanin om mugu tüü ja tüü,» kõnõlõs tä.
A umma nõglaravitarrõ Kuhlbergi Lembit Järva-Jaanist kohegi lähkümbäle kah är kolli ei taha – ollõv väega pall’o as’atamist. No ku mõni võrokõnõ mugu sõit siist Järva-Jaani, sis lätt Lembitul süä hallõs ja avitas lihtsämbät hätä praavita ka uman koton.
Kuhlbergi Lembit om lõpõtanu Võro Kreutzwaldi gümnaasiumi 50. linnu.
«Mi klass hoitsõ ütte. Kümme aastat tagasi naksimi kokkotulõkit kõrraldama ja teemi tuud nüüt õga aasta kongi Lõuna-Eestin,» kõnõlõs tä.
Tast linnust omma tuntumba inemise viil velle Reiljani (Janno ja Villu), Mehiku Aare, Kalevi Lembit, Needo Ülo, Pauri Toomas, Treumuthi Piitre.
| | |
|
|
|
