Nummõr' 166
Viinakuu 20. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Mõmpsik sai peigmehe
  • Uudissõ
     
  • Tulõ võro keele nätäl
  •  
  • Lattiku Jaan 130
  •  
  • Tegemiisi Võromaal
  • Elo
     
  • Kangõ Võromaa mehe
  •  
  • Väikuidõ kiili kaitsmisõst mi man ja muial
  •  
  • Hiidütäjä lugu hingipääväl
  • Märgotus
     
  • Vele krossimehe: mõni veteraan iks ütles, et kollanokk!
  •  
  • Andsak Brüssel
  • Suur jutuvõistlus
    Aholämmi
    Kagahii
    Perämine külg
     
     
    Võtkõ kõik raha vällä!
     
    Ruitlasõ Olavi, paanik
     
    Eelä võti pangast kõik raha vällä. Kõik kolm tuhat viissada säidsekümmend neli kruuni ja osti tuu iist vannametalli. Täpsembält vanno malmradikit.

    Ku inne massõ tonn malmi 3600, sõs minä sai 1300ga. No om mul 2,7 tonni malmi. Ai naabrimehe paanikahe ja timä ost’ katssada tahvlit eterniiti. Majanduskriisi aig omgi ostmisõs kõgõ õigõmb, osta mass kõkkõ. Nuu, kiä hinnäst seenimaani tühäs lainanu-ostnu ei olõ, omma nüüt õkvalt järe pääle saaman.

    Majandusõn kõgõ parõmbalõ toimõsaamisõs passis finantsmulinalõ vastapidine toimõndaminõ.

    Ku Neivelt ütles, et paanikas põhjust ei olõ, sõs tegeligult om. Ku finantsisti lupasõ, et panga kinni ei lää – sõs kimmäle läävä!

    Juttõ, et riik kimmätäs kooni 780 000kroonidsõ hoiussõ, tulõ võtta sammamuudu vastapiditselt – riik ei kimmätä kooni 780 000kroonitsit hoiussit. Kellel om üle 780 000, nuu saava uma raha kätte nigu iks ja kellel om veidemb, nuu ei saa.

    Põra om perämäne aig astu Keskeräkunda, raha pangast välla võtta, esi uma pääga investiirmä naada. Näütüses tulõssi piimä ja juustu asõmõl osta lehm. Kala asõmõl õng...

    Tuu islandlanõ, kiä kõtu kõrvalt lehmä ost’, kand parhilla piimävurrõ. Timä organism saa valkõ, rasvu, süsivesikit ja vitamiine edesi, nigu olõsi-i midägi juhtunu.

    Ku om kriis, tulõ tüüle minnä. Kasvai spioonis.

    Egas vindläse muud teedä tahaki-i, õnnõ tuud, ku sitastõ meil lätt. Trüüstmises.

    Nafta hind lätt alla, näil hindälgi tuuperäst suurõ riigikah’o kanda. Õks om hää teedä, ku viil kellelgi sitastõ lännü om. Miä tuu Simmgi muud vindläisile teedä and’? Mi riigin olõ-i jo üttegi salahust.

    Säändse riitmise iist, ma ütlesi poisikõsõtembu iist, es tohtnu Simmi aastis ütiskunnast eräle lüvvä. Poolõst aastast Puiatust olõsi mehele küländ.

    Ma ei usu inämb kedägi. Ma mõtlõ esi! Näütüses, ku riik piäsi tõtõstõ nakkama kooni 780 000kroonitsit hoiussit kimmätämä, usu ma, et tuu jaos võetas koskilt lainu, finantskriisi aigu ja sita protsõndiga, mille ma ildamba esi massõga kinni massa.

    Ma ei saa arvo, midä üllenpuul mõtõldas. Inne riigikogolaisi palku ärkülmütämist tulõsi tegeldä säädüsplaaniga, miä lupa är külmütä Andsipi.

    Tulõvaisil valimiisil ei mõista ma kinkagi puult hääletä – meil omma õnnõ hääpoolidsõ munalda kurapoolidsõ ja kurapoolidsõ munalda hääpoolidsõ.

    A ku Savisaarõst piäsi ütskõrd saama Tal’na eläjäaia direktri, sõs külh, sõs ma lää sinnä eläjäs.

    Lasõ Edgaril pääd silestä, ülejäänü ao süü, situ ni hauka puurivarbu vahelt süütjil kässi otsast.
     
     
    Kratilugu
     
    Õkva Margit
     
    Seo lugu juhtu 2002. aastal, ku ma viil Järvamaal Albu vallah elli.

    Kuuliminejile latsilõ kõrraldõdi vallamajah keväjäpido. Ma tüüti tuuaig üteh valla raamadukogoh (kokko oll’ vallah kolm raamadukoko) ja tei kultuuritarõ rahvaga hääd kuuhtüüd.

    Katõl innembiditsel aastal ma olli latsilõ väiko programmi kokko säädnü: edimäne kõrd olli mehiläne, tõnõ aasta Mary Poppins.

    Pääle tõist kõrda juhtu viil nii, et ku latsõ rahvamajah tuust pidost pilte tsehkendi, sõs Poppins kirotõdi tegeläse alla pehme B-ga vai panti õnnõ tähe M. B. Ju tuud tetti tuuperäst niimuudu, et mino hindä initsiaali olli neiopõlvõn M. B.

    Nüid oll’ mul jälki vaia pidoliidsile midägi vahtsõt välla nuputa. Ma mõtli, et mängi kratti. No toda paharetti, kes latsõ koolih vigurit pand tegemä ja oppi ei lasõ.

    Ette mõtõlda pall’ond aigo es olõ, pido naas’ kell viis, a mul oll’ tüüpäiv kah viieni. As’apulkõga oll’ kokko kõnõld, et punkt puul viis panõ ussõ kinni ja auto tulõ perrä. Ma esi pidi kah tuus aos hinnäst vormi säädmä.

    Sälgä ai lötagu musta värvi dressipüksi ja tummõsinidse kampsi. Alaveere panni viil mõsupulkõ täüs ja pükse külge säi karvadsõ hanna.

    Päähä tõmpsi üte vana pulstunu võlsshiusõ, kohe olli jõupaprõst käänedü sarvõ sisse säedü.

    Näo määre spetsiaalsidõ värvega hütsikarva. Silmi ümbre tõmpsi veidü sinist ja suu tei tulivereväs. Musta sõrmkinda panni kätte ja oll’gi kratt valmis. Säändsen vormin istsõ ma sõs tembumaja direktri Mallõ autohe.

    Tii vallamajja olõ-s pikk, verstä kuus. Tii pääl hääleti kats sõdurpoissi.

    Mina pallõlsi sohvõrit jumalakeeli, et ärku kinni pidägu. Na tahtva nigunii kavvõmbahe sõita ku mi läämi.

    «Ooda noh, teemi nall’a,» ütel’ kultuuripäälik mullõ vasta, hindäl suu kõrvoni. As’a tekk’ põnõvas viil tuu, et autol olli tummõ klaasi: vällä näit, a sisse es näe.

    Ma istsõ sääl puul, koh soldani tii veereh saisõva. Mallõ pidi massina kinni ja lask’ klaasi nupist tasskakõistõ alla. Ku mino tahmanõ nägo nättäväle tull’, läts’ poissõl vist meelest är, kohe nä sõita tahiva. Vaheva minno ja vahetiva umakeski pilkõ, a üttegi sõnna es lausu.

    «Kohe nuurmehe sõita suuvva? Miika saati õnnõ põrgohe!» irvit’ Mallõ rooli takah. «Olõ-i tähtsä,» ühmäs’ üts soldan.

    A latsilõ miildü kratt väega. Kutsõva sügüse hindäga kuuli üteh. Kratt lubasi tulla ja pidi sõnna kah: edimädsel süküskuu pääväl istsõ sama kratt latsiga üten avvopingi pääl ja sai eski aabidsa.

     
    Umbusklik haigõ
     
    Vanamutt viidi kõtuhaluga kiirappi. Sääl tedä sis kaeti, mutikõnõ arvas’ uma hädä põhjusõst kah ütte-tõist ja näüdäs’ rohto, minka plaan’ hinnäst tohtõrdama naada.

    «Ärge seda rohtu küll võtke, mille te turu pealt ostsite,» murõht’ nuur tohtrõherrä. «See on väga kange antibiootikum, mis hävitab Teie soolestiku mikrofloora!»

    Mutikõnõ es saa peris häste arvo, mille iist tedä hoiatõdas. Mõtõl’, et midä sa, poiskõnõ, porgatat, ja ütel’: «A midä tuu mullõ iks tege!»

    Õdõ märk’, et piät tohtrõherrä jutu iks võro kiilde ümbre pandma: «Võtt su kõtust nii vallalõ, et perän panõ-i inämb kiäki kinni! Võtkõ õks taad tõist rohto, taa om kõgõ parõmb, mul hindä pääl perrä proovitu!» Tuu jutt mõjjo kõrraga. Mutt haard’ roho ja viidi är kodo.
     
     
    Hää söögikotus
     
    Üten Võro liina söögikotussõn istsõva lavva takan inemise, kiä kõnõli inglüse kiilt.

    Üts lõvvapoolikust Võro miis trehväs’ tuud päält kuuldma ja sellet’ tõisilõ: «Kae, kos taa om hää kotus! Õkvalt nii hää, et kõlbas korgilõ küläliisile kah. Vast kõlbas presidendile kah! Ei tiiä, kas George Bush kah taha süümä tulõ?»

    Maas’ka Miili

     
    Tossu tilda pajatusõ
     
    Peräpõrgo

    Tuust aost saa jo mitukümmend aastakka, ku Ruusmäele tull’ meditsiinikoolist nuur velskri. Tütrik oll’ toda tüüleminekit väega pelänü, selle et tälle kõnõldi: no läät iks peräpõrguhe.

    Ku nuur as’atundja uma kohvrikõsõga bussi päält maaha astõ, näkk’ tä, kuis üts mustaverd miis tummõ pää ja nahavärmiga poiskõisiga tii veeren hainakuurmat tekk’.

    Tütrik naas’ kipõlt ikma ja mõtõl’: «Kohe ma külh tulnu olõ, mustlasõ kah platsin!»

    Ütski asi siin ilman ei olõ nii jälle, nigu edimält paistus. Tuu velskri jäi elos aos Ruusmäele, kon elli väega hää inemise.

    Mustlaisi es olõki. Tuu mustaverd miis poiskõisiga oll’ vana Uba ummi poigõga. Nä olliki säändside mustõ päiega ja suvõpäävä käen viil är kah palanu.


    Väega vana imä

    Väikul lats’kõsõl oll’ vanaimä ja täl elli ka vanavanaimä.

    Vanaimä üldä es olõ rassõ. A vanavanaimä oll’ nii pikk sõna, et läts’ keele pääl sõlmõ. Tuuperäst kutsõ lats vanavanaimmä: väega vana imä.

     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!

      
     Uma Lehe sõbõr!