| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Suu-juttõ Võromaalt | | | | Kolm parõmbat juttu Uma Lehe 2007. aastaga jutuvõistlusõlt |
Vindso suuh kurõmar’ah käümise lugu
Seo lugu sündü Vinne valitsusõ aigu, ku oll’ õkva suur kiild pant, et inne 18. süküskuud es tohe kurõmarjo kor’ada, a mar’akõsõ olli jo innembä jo verevä vai valmi.
Oll’ üts äripäiv, ku imä ütel’, et läämi käümi õigõ Vindso suuh är marjo kaemah, a kor’ada joht viil ei tohe, võidas trahv tetä, ku mõtsavaht meid suu pääl näge. Pannimi sõs säändse rõiva sälgä, mis olli halli ja pruuni, et meid hää nätä es olnu. Vindso suuhu tull’ meil sõita Võro-Räpinä bussiga. Bussijuht oll’ ka väega vastatulõlik. Ku hummogu sõidimi, sõs imä kõnõl’ är, et lasõsi meid paarsada miitret inne Vindso jõudmist mõtsa seeh maaha ja õdagu, ku buss Räpinäst tagasi tulõ, jäl pääle ka võtt mõtsa seest. Bussijuht oll’ peri kah. Imä ütel’ «hää miis» ja tennäs’ jo hummogu tedä ette är. Muido mõtsavaht tulõ bussipiätüste ja võtt kurõmar’a käest ja tege viil trahvi kah.
Mar’asaak oll’ hää, meil mõlõmbil olli säläkoti täütsä täüs kor’adu ja naksimi sõs suust är vällä tulõma. A mõtsah üte kotusõ pääl tüüti mõtsatüülise. Kolm miist, kes lõiksi mõtsa. Mi imäga es taha hinnäst näüdädä ja hiilemi iks nigu kavvõmbast võsso ja mõtsa piteh. A mehe olli iks meid nännü ja umavahel arotanu, et kaegõ noh, neo naasõ omma är essünü ja tiiä-i kohepoolõ minnä, kõndva jo tükk aigu mõtsa piteh ja tulõva jäl koskilt puult näide mano tagasi. Sõs imä ütel’, et kae, latsõkõnõ, vanakuri vist vidi meid õigõ tii päält kõrvalõ, nüüt olõmi külh är essünü. Ma naksi õkva ikma, et no ei jõvvaki mi inämb bussi pääle ja jäämi üüses mõtsa. Imä sõs ütel’, et ikku-i, ma lää küsü tüümiihi käest, kohepoolõ meil minnä tulõ. Mehe algul naariva väega ja ütlivä, et mi tulõmi kah är mõtsast vällä, ärke peläke midägi, selle et mõtsavaht om täämbä kohegi sõitnu, mi tiiämi toda ja tulkõ õkva Vindso bussipiätüste kõiki ummi marjoga. Jõvvati külh bussi aos vällä ja jääs viil aigu teil uutagi.
Mõtsatüümehe kõnõliva, et näide uma naasõ omma ka joba mar’a är kor’anu inne suurt hullust, ku kõik bussi sõitva ütel pääväl mõtsa ja rahvas tormasõ ütstõsõst müüdä ja sõkva mar’a samblõ sisse är. Tuu oll’ üts sõda suu pääl, ku inemise uigõva ütstõist ja röögevä nimmi piteh. Olliva iks üte hää mõtsatüümehe, kes es hirmuda meid, a trööste, et mis ti nii pelksi meid.
A kadonu imä ütel’, et seo säädüs om väega karm, piät jo pelgämä, ku iks hindäle tahat mar’akõisi kor’ada ja ku käest kah är võetas, om jo väega suur kah’o, ei julgu jo inämb suu poolõ kaiaki. Või iks är üteldä, et hirmuga mar’ahkäümine iks oll’ külh minolõ. Ku kodo jõudsõmi, sõs ollimi nii väsünü, et es taha kõnõlda kah! A naar tull’ iks vällä, et olõmi eloga tagasi.
Riitsaarõ Lainõ
Suuviirne lugu
Ma olõ sündünü Kurgsuu veeren Sepä talun. Lell kaibsõ kopaga samblõsuu viirde suurõ lumbi. Sääl oll’ must suuvesi, tuu läts’ jo lehekuun lämmäs ja sai tsukõlda.
Esä tõi külä päält traktoritsõõri ja pumbas’ õhku täüs. Tuuga sai lumbi ütest otsast tõistõ küttä, nii et vesi linnas’. Nii olli tõsõ külälatsõ kah kõgõ mi puul. Sügüse tull’ ijä lumbi pääle, sis lasimi sääl vissi. Suu veeren olli kraavi. Egä keväjä mi, latsõ, sattõmi sinnä sisse. Tuuperäst oll’ suu pääl hulkminõ latsilõ är keelet. Ütskõrd naabripoisiga iks lätsimi, nii et imä-esä es tiiä. Suu veeren üte kuusõ all oll’ sõa-aost jäänü kraami, tuu oll’ nii põnnõv. Ja kraavi sattõmi iks kah. Õdagu tullimi kodo, sammõl kõrva takan, muadsõ ja likõ nigu kassi. No imäl-esäl olõs võinu hää miil olla, et latsil hing seen. A hoobis kõva keretäüs uutsõ koton.
Lumbi veeren oll’ põnnõv mardikit ja kunnõ kaia. Keväjä tõi parts uma pojakõsõ lumbi pääle. Suu pääl oll’ pall’o rästikit. Esä rehke mõnõ är ja tuu panti purki viina sisse, tetti kangõt Võromaa sälärohto.
Tõsõlpuul suud elli mu vanaimä Beti. Kurgsuun omma inemise aost-aigu turvast lõiganu, nii olli sääl laja vett täüs kraavi ja turbasara. Ma väega pelksi kraavist üle karada, esä võtsõ mu kukilõ ja lätsimi katõkõistõ üle suu vanaimä poolõ. Ütskõrd oll’ mu sünnüpäiv ja Beti tull’ rata piten nigu kitsõkõnõ, verrev padi kanglin ja sokolaat põllõkarmanin. Tuu padi om mul iks alalõ.
Suuviirse inemise es piä poodist vitamiinõ ostma, lätsi hoobis marja. Oll’ joovikit, murakit, mustikit, palokit ja kurõmarju. Kurõmar’akorv saisõ sahvrin ja hääd hapund juuki ja mannaroosat sai tetä nii pall’o ku tahtsõt. Liinainemise sõidi vahepääl massinaga mi moro pääle ja küssevä: «Noh, väiku suupernaanõ, kas sa lupat meid suu pääle marja?» «Lupa iks!» ütli ma vasta. Ku meil uma vabariik tetti ja maal tüü är kattõ, korssiva imä-esä suu päält mustikit ja leeväraha oll’ iks olõman. Nii hoitsõ suu inemiisil hinge seen.
Ku ma mehele lätsi, sai mu nimes Vähesoo. Naabrinaanõ ütel’, et näet, ellit tan väiku suu veeren, nüüt olõt esi Vähesoo. Ku ma uma mehe Antsu edimäst kõrda Võromaalõ tõi, kai tä mi suuviirset kotust ja ütel’, et täl om sääne tunnõ, nigu olõs tä sääl kunagi olnu vai elänü. Ja löüd’ tarõ päält sepä tüüriistu. Ravvatüü ja massina omma tälle eloaig miiltpiten olnu. Või-olla om mu miis tuu vana sepp, kiä mi kotussõ kunagi ehit’. Kes toda tiid.
Vähesoo Luule
Kaarnalugu
Sinnä saa jo hää mitu aastat tagasi, ku mi kadonu sõsaraga kõgõ vanõmba sõsara mano küllä sõidimi. Illos sügüsene päiv paistu lämmält ja tuult kah es olõ. Sõsaral oll’ tütär uma mehega kodo tulnu. Nä olli häste noorõ viil tuukõrd.
Mõtlimi, et läämi kurõmarjo otsma. Suu oll’ külh jupp maad kavvõmbal, a tahtminõ suuhu minnä oll’ kah kõva. Ma es olõ Leevi suuh kunagi käünü nigu tuugi sõsar.
Lätsimi sis suuhu. Marjo oll’ iks üteh ja tõsõh paigah. Hääd kotust es tiiä meist neläst kiäki. Kõndsõmi sis ümbre, õigõmbalõ ronõmi samblõ seeh. Varsti löüdsemi sõsaraga, et ollimi õnnõ katõkõistõ kesk tsillokõist suusaarõkõist. Noorõ olli jalga lasknu. Kävemi iks ümbre, ilm oll’ illos, miil hää, õhk puhas ja rahu ümbertsõõri. Mi es tii tuust nummõrd, et noorõ är lätsi. Meid naas’ segämä kaarna kronsutaminõ. Linnas’ tõnõ iks mi kotsilõ ja sis jäl kodo poolõ. Mul sõsar kah puul liinainemist, a timmä pand’ tsirgu sääne lindõlõminõ kah imehtämä. Mille tsirk meid rahulõ ei jätä?
Kost sai kaarnas meid rahulõ jättä, ku kõgõ vanõmb sõsar oll’ meid otsma tulnu.Naksimi sõs kodo poolõ tagasi minemä ja imehtimi, ku hulga maad ollimi marjo takah är käünü. Kaarnas linnas iih ja mi lätsimi kombõrdõh takah. Mar’a teivä olõmisõ rassõs. Ku saimi pia sinnä kotusõhe, kost sisse tullimi, näimi suusaarõ pääl puiõ vahel sõsarat liikman. Ähmi täüs tõnõ! Kotoh oll’ tä noorõ läbi sõimanu: «Jätiti inemise kesk võõrast suud, ei ütle, et är tulõti ja joosõti kodo, suu suur.»
Tä imeht’, kuis mi tiidsemi nii õigõs aos suust vällä naada tulõma. Naarimi tuu pääle ja seletimi, nigunii tä ei usu, et kaarnas pesse meid uma rüükmisega suust vällä ja hindälegi uutmalda õkva õigõhe kotusõhe saimi.
Orassoni Rael-Adiina
| | |
| Kurat, jummal ja Hermän | | | | Ruitlasõ Olavi, pühämiis | | | Kõvastõ jommin Sabõrna põhikooli direktri Õunpuu Mart viidi tüüst õkva kainõstusmajja.
Asi naas’ pääle niimuudu, et politsei pidi Võro lähkül bensiinitankla man Volkswagen Transporteri kinni, mille roolin olnu direktri oll’ niipall’o pur’on, et tä viidi päält ekspertiisi kodo magama.
Und direktril es tulõ ja veidükese ao peräst oll’ tä niisama targa päägä, nigu täl parajalõ oll’, joba kuuli joudnu. Säält vei politsei timä sõs Põlvalõ puhkama.
Ega ma kah es julõnu targa pääga kuuli tüüle minnä. Koolõn tapõtas, lastas püssa, võetas narkootikit. Koolõn om koolivägivald, nõrgõmbilõ antas pessä, näid narritas... Õks tulõsi inne tunni minekit veidükese julgust võtta.
Pääle direktriammõdi and’ Õunpuu latsilõ sporditunni. Tuu man ei olõki pääd vaia, sääl tüütäse jala-käe, sällälihassõ. Sporditunnin omgi inemisel aju tävveste takast är.
Mul om viimädse nädäli joosul kolmõ sorti küläliisi käünü. Kõgõpäält tulli kitsõ aida puu ala ubinit süümä, sõs tull’ illos kohrulõ hannaga repän ja sei Mirri kausist kõik kassisöögi är. Kolmandas tulli jehoovatunnistaja, koputi ussõ pääle ja sõs mi kõnõlimi tunn aigu sporditunnist.
Nii ma, mu naanõ, ku jehoovatunnistaja saimi as’ast üttemuudu arvo – kõgõ parõmb sporditunni oppaja om jummal.
Timä om mi kihä hindä vällänägemise perrä kokko pandnu, meid üles kasvatanu, liha luiõ pääle säädnü. Ja nii pall’o egäleütele mutsu päähä pandnu ku inemisele paras om. Mudsu ja kihä piät olõma õigõn vahekõrran. Ku inemisel mutsu ülearvo pall’o om, om timä sporditunnõ takan kurat.
Jehoovatunnistaja ütligi, et parhilla valitsõs mi maad kurat ja mul tull’ näidega jälki nõun olla – ma kahtlusti esiki, et egas tuu Andsip jumala tüüriist ei olõ. Et om vanakuradi jüngri.
Kurat om jumalast tükk maad võhlumb ja kavalamb, timäl om kihä ja mudsu vahekõrd mudsu kasus, timäl omma maa pääl uma firma nigu Gazprom ja Eesti Energiä ja timä imes inemise verd õkva näide silmi all. Kiä tulõ latsiraha kallalõ? Õnnõ saatan! Kiä pand massina registriirimismassulõ mano? Kurat!
Ma näi unõn ettekuulutust, et Simmi Hermän, kinkalõ no riigireetmist süüs pandas, om vahtsõ ao Jeesus, keda põrgulidsõ no risti lüümä nakkasõ. Ma usu, et Hermän spioniirse jumala hindä jaos, saat’ õkva taivahe paar faksi ebaõiglusõst, miä siin om.
Ja ku nä omma Hermäni tapnu, nõsõs tä kolmõ päävä peräst üles ja kõik nakkas otsast pääle.
| | | | |
| Tossu Tilda pajatusõ | | | «Võlss raha»
Vanapaar möi Wõro büroon kulda. Tuu iist oll’ saia kats tuhat kruuni. Poodin tuuaig säänest rahha es olõ, üts müüjä juusk’ üle tii panka ja tõi. Vanapaar sai neli 500kroonist peo pääle.
Järgmäne päiv oll’ puulpäiv. Ku juhataja tüüle tull’, oll’ paar joba ussõ takan uutman. Jutt oll’ sääne: nä es saa terve üü maada, selle et poodist anti näile võlss raha.
Juhataja imeht’, kost sääne arvaminõ. Imänd vasta, et raha om ülearvo hellet värmi, tä tiid kimmäle, määne õigõ raha vällä näge. «Mi esi panka ei lää! Läämi sinnä ütenkuun,» kuts’ üles härgütet naanõ.
Juhatajalõ tundu sääne jutt väega andsak, a läts’ iks vannoga poodist vällä. Poolõ tii pääl pässi juhataja halv miil nigu paisu takast ja tä põrot’: «Kas hullumaja om maaha palanu?»
Vai jummal, kuis imändäkene tuu jutu pääle är vihast’! Kõva plaksatusõga virot’ tä rahakoti maaha. «Kimmäle läts’ võlss raha säändse mürtsü pääle suurõ häbüga tummõs. Panka minekist es olõ inämb juttu,» lõppi lugu juhataja Anneli jutu perrä.
Pini püsüs vakka
Üts miis käve egäl puul, pini rihma perän üten. Oll’ tuu sis liinauulidsa pääl vai pühapäävä pargin. Tõisilõ miihile, kinkal olli kõrval iks näide naasõ, oll’ tuu pilt väega harinõmalda. Nä tahtsõ tiidä, mille nii.
«Pini püsüs vakka. Timä ei putra vahetpidämäldä, nigu mu naanõ,» es tii miis seldsilise valimisõst salahust.
| | | | Hüvä nõu | | | | Ebaküdoonia purki väiku vaivaga | | | Ma tii iks egä süküs ebaküdooniat purki: tsiukat mannavatulõ vai morsilõ manu ja väega hää värski maik om man. C vitamiini läte om kah. Puhma külge ei tasu naid häid «ubinit» külh jättä, ku aian sääne puhm joba om.
Kui ebaküdooniaga harilikult tetäs: puhastõdas är ja lõigutas väikeisis lõigukõisis, et mahl parõmbalõ vällä tulõsi. Sis säetäs purki nii, et iks kiht noid lõigukõisi ja kiht tsukõrd. Tuu säädmine võtt pall’u aigu.
A ma tii joba mitu aastat pall’u lihtsämbäle: sekä nuu lõigukõsõ kausin tsukruga läbi nii, et tsukõrd om kaalu poolõst sama pall’u ku ebaküdooniat. Sis jätä niikavvas saisma, ku tsukru om är sulanu. Sis vala tuu segu purkõ sisse. Sais väega häste sahvrin kah, piä-i külmkapin hoitma.
Kruusamäe Maimu
| | |
|
|
|
