Nummõr' 165
Viinakuu 7. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Tands lambaliha ümbre
  • Uudissõ
     
  • Vana Võromaa varamu uut tävvendüst
  •  
  • Mark – avvustõt pere
  •  
  • Pühäpaiku näütüs Võrol
  • Elo
     
  • Kanada – suur ja sõbralik maa
  •  
  • Käüt hütsi pääl – perän tujo hää ja uni parõmb!
  •  
  • Tulõ suur sügüsene jutuvõistlus!
  • Märgotus
     
  • Puult ja vasta – kas pensionäril piät pangakaart olõma?
  •  
  • Lehiste Riho: olõ rõõmsa, ku lats om tugõvamb ku ma esi!
  • Esimuudu
    Perämine külg
     
     
     
    Käüt hütsi pääl – perän tujo hää ja uni parõmb!
     
    Peedosaarõ Kaisa
      
     
    Mõni samm ja rada joba otsan. Eski üttegi villi ei saa! 
      
    22. süküskuu õdagu jõudsõ Ihamarru Viia-Jaani tallo, kon om hütsi pääl käümiisi kõrraldõt jo kats aastakka.
     
    Kokko oll’ meid 17. Pall’o olli tõist vai inämbät kõrda. Veidü oll’ noid, kiä olli edimäst kõrda. Alostimi puuriida tegemisega, millest pidi paari tunni peräst tulõma mi hütsi pääl käümise rada. Ku seo tüü oll’ tett, lätsimi edesi mäe otsa labürinti essüskelemä. Tuu läbikäümine pidi andma väke ja joudu. Ma tundsõ päält tuu raa läbikäümist puhtust ja rahhu.

    Edesi saimi veidü süvvä. Pakuti pähnähäiermätsäid miiga. Väega hää oll’, esieränis ku tuuga rehkendä, et ilm oll’ iks külm. Süküs oll’ jo alostanu.

    Aimi paar sõnna juttu ka talo peremehe Täpsi Aivariga, kiä tiin leibä tuuga, et trükk raamatit ja muud kiräsõnna. Timä oll’ uma edimädse hütsi pääl käümise tennü 7 aastakka tagasi. Opman käve tä taad asja põh’anaabridõ man.

    Järgmädses võtimi ette šamaani trummi perrä meditiirmise. Tuu võtt’ umbõs 20 minotit. Lihtsäle istsõt, kait viimätside puiõ palamist ja mõtlit. Tuu and’ nii värski tundõ nigu olõsi-i määndsitki murrit olõmangi imämb. Ma tundsõ hinnäst vabalt ja häste. Oodi joba väega hütsi pääl käümist. Sis tull’gi tuu aig kätte. Tetti illos parra pikkusõga hütsirada. Inne kõndmist ütlimi hindäle: «Ma kõnni üle tulitsidõ hütsi ja mu jala jääse tävveste terves!» Kõik ütli tuud kõva helüga.

    Sis sai kõndmisõga pääle naatus. Nigu eestläse iks – algusõn es taha kiäki edimäne olla. No sis Aivar esi läts’ üle. Tuust sai ka tõsõ julgust ja käve raa är rahumiilse ja pühäligu näoga. Ega ma kah sis halvõmb es saa olla. Võti jala pall’as ja lätsi sinnä raa ette saisma. Sääl viil ütli hindäle, et ei paloda jalgu ja nii ma sis lätsi. Neli sammu sai tetä, sis sai rada otsa. Ja mitte üttegi villi es saa. Tähendäs, olli tubli opilanõ ja sutsõ tetä kõik nii, nigu Aivar opas’.

    Üts naistõrahvas astsõ kolm kõrda tuu hütsiraa mano, a üle minnä es julgu. Peräkõrd tull’ tä üten sõbrannaga ja sis sai üle mintüs. Tä oll’ tuust nii õnnõlik, et juusk’ kipõlt jäl hütsiraa algusõ mano ja läts’ viil üte kõrra üle.

    Perän tull’ hirm külh naha vaihõlõ, et mis sis olõs saanu, ku olõs jala är palotanu. A es juhtu jo midägi. Põra om nii hää tunnõ, et olõ taa as’a läbi tennü. Olõ kuigi rahuligumb ja tiiä no, et mõttõ jõuga suta ma hulga är tetä.

     
    Kasti: Petersoni Merit, Parksepä keskkooli kunstioppaja: «Olõ hütsi pääl kats kõrda käünü. Päält tuud joudsõ mullõ peräle, et ku inemine taht, sis saa tä kõgõga toimõ. Mu jaos om hindä murrist jakosaaminõ kerembäs muutunu.»  
      
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!

      
     Uma Lehe sõbõr!