Nummõr' 164
Süküskuu 23. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Vana-Antsla latsõ saiva mänguplatsi
  • Uudissõ
     
  • Pästjämehe niisama ei mol’oda
  •  
  • Latsiga perri kodo omma kehvän saisun
  •  
  • Mõnistõn tulõ teküs süküs
  •  
  • Kangro-preemiä sai Vananurmõ Ilmar
  •  
  • Esieräline kanapesä.
  • Elo:
     
  • Haanimaa ja haanimehe
  •  
  • Tegüsä haani naasõ
  •  
  • Kassipoig latsõ iist!
  •  
  • Hingõ ja iho poolõst noorõmbas!
  • Märgotus
     
  • Kass’õõbõ man Poolahn
  •  
  • Palmi Peedu: millest muust kõnõlda, ilmast iks!
  •  
  • Nuuri vaihtus Kreekamaal
  • Perämine külg
     
     
    Tohtrõlugu
     
    Säinasti Asta
     
    Eite-taati (eks mi nä esi olligi), tulli Põlva kanti elämä ja naksi kortinat remontma.

    Es olõ ilmahki mere veereh käünü ega sääl lämmä liiva pääl peesütänü. Märgoti sis mere ja liiva õkva vahtsõh kotoh sängü ette tuvva.

    Tuu jaos es tulõki pall’o vaiva nätä – telli vällämaalt pilditapet, kleebi saina pääle ja ku sängüh pikutat, olõtki nigu palmisaarõ pääl!

    Tull’ sis eidel mõtõ vetsumajast kah meri tetä. Tuu jaos värvitäs alomanõ osa vetsust tummõsinitses, päälmäne taiva jago helesinitses. Üte saina pääle kleebitäs suurõ delfiini, tõistõ saina mere kotsilõ kajagu (mõnõ külälise meelest paistu nä rohkõmb külh tuvi muudu).

    Prill-lavva kaasõ pääl ujosõ delfiini, a kaasõ all naard delfiini-mammi hädätegejä üle. Saina pääle merre, tummõmbahe jakko, värvitäs viil mõnõ kalakõsõ ja vähä. A ussõ pääl ujos illos luigõpaar.

    A mere põh’ah piät kivi olõma. Naid kivve tahtsõ pernaanõ viil kõgõ rohkõmb. Kivve tulõ jälki vällämaalt telli. Lõpus sai kivi kah vetsu põrmandu külge kleebitüs. Taadi jaos om saina pääl muusigamassin, et tähtsä uudisõ kuulmalda es jäänü. Taat tarvit’ potimõnusid veidü kavvõmb.

    Suurõst remondist jäi pernaanõ haigõs. Pikut’ külh tagatarõh eksootilidsõ mere veereh, a õgalt puult iks mugu valutas – külh rindo alt, külh säläst, külh kusõmahädä, soolõ kah ei taha tüütä: hoitva kõtutuult kinni.

    Es saaki muud ku läts’ Põlvahe tohtrõ mano. Kaivas’ ummi häti perretohtrilõ. Tuu koput’ siist ja säält, kai eidekeist alt ja päält ja lõpus saat’ ravialodsõ kiiri ala. Röntgen näüdäs’, õt sälgruuds om kõvvõr. Ultrahelüaparaat jälki, et kura neeru seen om liiva ja sapipõis om kivve täüs. Tohtrõ sõs selet’ eidekesele: «Puusa- ja põlvõvalu tulõ kõvõrast sälgroodsust, tu surb närve pääle – vaia lõigada. Sisemädse valu sälä seeh tulõva neeruliivast ja ku nä muutusõ kivves – sis tulõ opilõ minnä.» Tuu pääle naas’ mammi hallõlt ikma: «Jummal hoitku! Kivve ja liiva ma külh tahtsõ, a tuud ma joht es taha, et esi näid täüs olõ. Vist suuvsõ veidü pall’o jah. Hää viil tuugi, et ti minno vähäga ei hirmuda,» muutu mammi miil parõmbas. «A lõikamisõ las uutva viil. Inne ku väidsega vehkmä naatas, piä ma viil uma tõsõ tarõ Austraalias tegemä!» ohas’ eidekene.
     
     
    Lipp lipi, lapp lapi pääl
     
    Ruitlasõ Olavi, potipoliitik
     
    Ma mõtlõ tuu riigieelarvõ pääle ja mõtlõ, midä ma esi ku kodanik saasi tetä, et riigi sais veidükesegi parõmbas lääsi.

    Kõgõpäält tulõ mul juuma naada. Aastan jõvva ma 100 liitrit viina är juvva, rahan tege tuu umbõs 14 000 kruuni, mink päält saa riik aktsiisi veidükese päält 8000 krooni.

    Suitsu piät kah rohkõmb tegemä: parhilla lätt pakk päävän, tulõ päävänorm kolmõ paki pääle nõsta. Aastan kulusi mul sõs 1095 pakki suitsu, mass tuu mullõ 30 000 ja aktsiisi massa riigile paki päält umbõs 20 kruuni ja aastan saa riik jälki 22 000 hindäle. Kokko tege seo mu puult riigile 30 000 kruuni.

    1 340 600 inemist om parhilla meil rahvaarv, puul miljonni näist õks jõvvasi mukka sammu pitä. Nii saasi riik aastan 15 000 000 000 kruuni eelarvõmulkõ kinnitopmisõs. Seo om nii suur summa, et ma ei mõista tedä lukõki!

    Aktsiise saa viil mano tetä! Sissehingätävä õhu seen om 78% läpäsnikku, 21% hapasnikku ja 1% argooni. Viil om sissehingätävä õhu seen kokko alla 1% neooni, heeliumit, krüptooni, vesäsnikku, ksenooni, radooni, CO2. Mille tuu inemise jaos ilma rahalda piät olõma? Argoon om väärisgaas, neoon, heelium ja radoon niisama! Sinnä saanu aktsiisi mano puuki ja inemise käest üüpäävädse lõõdsutamisõ iist veidükese rahha võtta. Kümme kruuni päiv, tuud ei olõ jo pall’o? A eelarvõmulku saasi üten päävän mano 13 406 000 kruuni. Ja massat sis, ku teedüssepapõr kodo tulõ, kohe om kirotõt, et ku ti umma võlga är ei massa, piämi ti jaos hapasnigu kinni käändmä.

    Mille tuu pilt, midä inemine läbi ummi silmi näge, tälle mitte ku midägi ei massa? Ümbretsõõri om jo riigimaa, taivas ja nii edesi. Ku Elioni digitelevisioon mass mullõ 495 kruuni kuun, sõs tuu, midä ma esi ummi silmiga kae, om jo kah pilt, midä ma näe ja mis mu uma olõ-i. 250 kruuni kuun ja sõs vahi pall’o tahat! A 250 kruuni kuun tege eelarvõmulku üte kuu seen rahvaarvu päält 335 150 000 kruuni.

    Ku süüt, lasõt takast gaasi kah. Ilman om kokko inämb ku kuus miljardit inemist ja nä omma osoonikihi õkva üldä mulkligus peeretänu. Tulõ heitegaasimass pääle panda! Kiä kõrralikku süüki süü, mass 50 kruuni kuun, a kiä näütüses hernesuppi larp, tuu mass 150. Paras! Är sitku sõs nigu maastur! Jälki eelarvõt nigu mürrin!

    Ütte massu võinu tegeligult riik kah umilõ alambilõ vasta massa. Tuud nimetäsi ma nusmismassus. Ja ku ei taha massa, ärke sõs nuskõ kah, kurat võtas!
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Juuskminõ

    Vanataat tekk’ televiisori valla. Pilt näüdäs’ juuskjit. Mitu päivä oll’ jo juttu olnu, et Hiinamaal tulõ paraolümpiä. Tuuperäst ütel’ vanataat umalõ tõõsõlõpoolõlõ, et paraolümpiät näüdätäs. Ja jäi juuskmist vahtma. Tuu taat oll’ ülepää väiku jutuga.

    «Vanamiis, mis sa porrat: näet sa, ku kipõlt nä juuskva! Nä olõ-i jalust vigadsõ,» vaiõl’ eit vasta. Tä es taha iks vannataati periselt kah är pahanda, pikkä aigu üten elämine oll’ tedä opanu, et piät diplomaat olõma. Tuuperäst ütel’ eit taadi rahustusõs: «Jalust ei olõ vigadsõ muidoki, a või-olla nä omma hoobis pääst lämmä!»

    Perän tull’ iks vällä, et kummalgi es olõ õigus. Oll’ üts muu juuskminõ, midä pildikastin näüdäti.


    Sugulasõ

    Kamp vanõmbit naistõrahvit sõidi hummogu Vilja uulitsast liina. Liinibuss käänd’ Tarto uulitsalõ, bussiaknõst paistu lajas tett Koreli oja partsõga. «Kae, mu sugulasõ!» kitt’ üts naanõ.

    Tõõnõ oll’ väega uudishimolinõ ni küsse: «Kas su priinimi om Parts vai? Kuimuudu mi majandusministri su sugulanõ om?»

    «Niisama pall’o ku naa tan oja pääl,» ütel’ tuu naanõ, kiä viitsirgukõisi umis sugulaisis nimmas’.


    Kodotüüd kurõmar’asuust

    Liinainemise – miis ja naanõ – olli kurõmar’asuun talvõs marju korjaman. Kurõmarju korjaminõ om küländ ikäv tüü. Naanõ arot’: «Ei tiiä, ku võtas’ mar’akombaini appi – või-olla sis saasi korvi rutõmb täüs?»

    «Võit pruuvi! Kerit samblõ kombaini seen rulli, kurõmarju korjaminõ jääs kodotüüs,» arvas’ miis armuligult naasõ ettepanõgi pääle.
     
     
    Ivaski Alberti jahijutt
     
    Alberti poja Aadoga olli ma sõbõr ja vahepääl võeti minno kah üteh, ku nä lähküle mõnõ matka teivä. Meile, poiskõisilõ, oll’ tuu suur seiklus: lubati vahepääl esiki püssä vai spinningut kanda.

    Albert kõnõl’ meile tihtsäle mõnõ jahijutu. Üts jutt om miilde jäänü, kuiki tuust aost om müüdä umbõs kuuskümmend aastat. Muidoki ei mõista ma nii ilostõ kirota ku Albert kõnõl’, a ma iks proovi.

    «Herrä peivä jahti. Saaki tuu päiv es olõ, kuigi mõtsavaht vidi näid häid paiku piteh.

    Sis tull’ herril iso märki laskõ. Mõtsavaht valõ üte rääbägü kuusõ. Herril olli tuul aol viimädse pääl püssä ja suitsulda roho.

    Pääle ekä laskmist joosiva nä kuusõ mano ja näütsivä iks tõsõlõ näpuga haavli jälge, et näet, siiä läts’ ja siiä om trehvänü.

    Sis sai näil viländ ja naksiva mõtsavahti painama, et proovi sa kah. Tuu ai tagasi, et täl vana otsastlaati püss ja esi ka vana.

    Herrä es anna perrä ja sis vana astsõ mõnõ sammu kavvõmbalõ, kost herrä lasi, ja andsõ paugu. Et täl olli suidsuga roho, sis oll’ puul mõtsa suitsu täüs.

    Ku suits lakja läts’, sis oll’ meetri jago kuuskõ koorõst puhas mis puhas.

    Sis astsõva herrä kodo poolõ ja näil olli kõigil pikä näo pääh.»

    Vesperi Sulõv

     
    Leevätegijä
     
    1950. algusaastil kasvatõdi Eestimaal vinne põllumajandusõ programmi perrä suuri maalahmakidõ pääl kolhoosõh ja sohvoosõh kivvu-linna.

    Tuu põllukultuuri tüütlemises oll’ väega pall’o inemisetüüd vaia. No sis märge või-olla iks vinne insinööri tollõ lina kakmisõ jaos kakmisõ massina vällä.

    Nuu massina joudsõva Eestimaalõ MTJi kätte 1952. aasta suvõl. Mõnõ massina tulliva ka Räpinä MTJilõ. Üts noid massinit panti sis tüüle Räpinä rajooni «Rahvastõ Sõprusõ» kolhoosi Peipse viirde, koh oll’ veidemb inemiisi tüüh.

    A tuu kakmismassina tüütehnoloogia oll’ õigõ keerolinõ, massina juht pidi väega häste tiidmä ohutustehniga nõudmiisi. Noidõ nõudmiisi vasta es tohe sukugi essü.

    A Räpinä MTJi traktorist, kiä tollõh kolhoosih tüüt’, hooli õs noist nõudmiisist ja säädse massinat kohapääl, ku tuu tüüt’. A massin tõmmas’ mehe jala vahelõ ja murdsõ luu purus. Õnnõtuspaika kutsuti tohtri ja tuu nakas’ tüüõnnõtusõ akti kirotama. Küsse traktoristi käest nimme: «Mis su nimi om?»

    «Leevätegijä,» ütel’ traktorist. «Ei, ma küsse su nimme, mitte ammõtit.»

    «Leevätegijä!» oll’ viilkõrd vastus. «Ei noh, ma küsü iks su perekunna nimme!» sai tohtri joba pahatsõs.

    «No kurat, LEEVÄTEGIJÄ omgi mu perekunnanimi!» põrot’ vika saanu traktorist viil vihatsõmbalt vasta.

    Jõksi Ado

     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!

      
     Uma Lehe sõbõr!