Nummõr' 163
Süküskuu 9. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Pokumaal tulõ latsikirändüse päiv
  • Uudissõ
     
  • Seo nätäl saa valmis võrokeeline Tähekene
  •  
  • Täüskasunu saava umalõ ammõtilõ tarkuisi mano oppi
  •  
  • Kanepin kõnõldas kavvõst tüütegemisest
  • Elo:
     Vana Võromaa Rõugõ kihlkund
     
  • Minu Rõugõ kihlkund
  •  
  • Sadramõtsan Väino man
  •  
  • Pedäjä Ago tõmbas kaamõrat nigu magnetiga
  • Märgotus
     
  • Misso opilasõ: liinakoolin ei tiiä oppaja su nimmegi!
  •  
  • Küllätüvä miis nakkas tõrva ajama
  •  
  • Sipul põllu pääl, kala järven
  • Perämine külg
     
     
    Tõehetk Siimu, Villu ja Etkariga
     
    Ruitlasõ Olavi, tõõ-kuulutaja
     
    Kanal 2n om vahtsõnõ saatõsari Tõehetk käümä tougat, Võrno saatõjuhis pant.

    Edimädse saatõ olli külh ilma suurõmba intriigildä ja igävä, a ma näe, et säänest muudu tettül saatõl om suur võimalus hääs meelelahutusõs saia. Tuu juhtus õkva, ku tavainemise narmisõ asõmõl avaligu elo tegeläisi piinama naatas.

    Minevädsel Võrno juhitul saatõl Miljonimäng olliva tõnõkõrd häätegemise-osa, kon tõnõkõrd poliitigu ja tõsõ tunnõdu inemise küsümüisile vastsi ja perän võidõt raha häätegemises anni.

    Ma ooda nüüt väega Tõehetke häätegemise-ossi! Ma ooda tuud päivä, ku Kallassõ Siimulõ, Reiljani Villulõ ja Andsipi Andrussõlõ võlsmisdetekri külge pandas!

    «Kas sa, Siimpoiss, tiiät midägi nuist kümnest miljonist dollarist?» küsüs Võrno.

    Siimpoiss ei ütle midägi, kiäki hää inemine vaotas tuud nuppu, miä Siimpoisi ütest halvast küsümisest är pästä saa. Järgmädses küsüs Võrno: «Siimpoiss, kas sul perämädse küsümüse pääle midägi püksi tull’?»

    Häätegemine olõ-i õnnõ tuu, ku hädänolõjilõ rahha andas. Tõnõkõrd om tükükene tõtõt pall’o väärtüsligumb.

    «Andrussõkõnõ, kas sa olõt aig-aolt mõttõn korgõ kaarõga uma valija pääle soristanu?» «Villu, kas sa olõt altkäemassu võtnu? Villu, kas sa olõt kasvai tükükese maad vaihtanu?»

    Ma tennü saatõ valitsusõlõ kohustusligus. Mu pelgämise perrä tulõ järgmädses pukki kurapoolitsidõ valitsus. Inne näide ammõdivandõ ärkullõmist tulõssi är kullõlda detektriküsümüs: «Edkarpoiss, kas ti olõti lihtrahva kaalast joba küländ pall’o verd nutsutanu?»

    Kohtun ei olõ kah võimalik võlsmisdetektri perrä kurikaala süüdü mõista. A asi omgi õnnõ meelelahutusõn.

    Tõtõ seen om pall’o rassõmb ellä ku tuu seen, miä võlss om. Tuuperäst ei eletägi ja tuuperäst kõik võlss omgi, esiki kõik, miä tõtõ päähä ette nõstõtas.

    Tammsaarõkõnõ olõs täämbädsel pääväl «Tõe ja Õiguse» asõmõl lühkese päälkiräga raamadu «Ja» kirotanu, selle et tõtõt ni õigust parhillatsõl aol koskilt võtta ei olõ... Tõtõ, midä samahäste ku ei olõki, om kõrvul vallus kullõlda, võlsmisõ kotsilõ ei ütle vanasõna midägi.

     
    Bussist mahajääjä tädikene
     
    Jõgi Juta
     
    Mu armsa Linda-tädikene oll’ üts ütlemälda hää, kõrralik ja tüütegijä naanõ. Püüdse tõnõ kõik maailma tüü ütsindä är tetä – ku tä meil maal oll’, avit’ vanaimmä nii kõvastõ, et eski süvvä õs olõ kõrraligult aigu. A kõgõ suurõmb tegemine jäi sakõstõ viimädse minodi pääle ja sõs tull’ kipõ bussi pääle juuskminõ.

    Ütskõrd suvitsõl aol, ku haina saiva parasjagu kodu tuudus ja küüni aetus, pidi Linda-tädi mi mant õdagudsõ bussiga liina sõitma, et hummugu tüüle minnä.

    Tuukõrd sõitsõ õdagunõ buss viil Luutsnigu mõisast sideni. Et kodu oll’ side lähkün, oll’ hää bussi pääle minnä.

    Joba tundu, et bussi pääle minek lätt seokõrd rahuligult, ku kõrraga haard’ tädikene pangi ja juusk’ vett tuuma, jõudsõ viil ka üsätävve puid tuvva.

    Vanaimä oll’ joba päält nätä vihanõ ja närvin: «No jääs jäl bussist maaha!» Võtsõ sis uma lehmä ketiga käekõrvalõ ja tsudsut’ tütärt, et läämi no ruttu, buss tulõkil.

    Nii nä sõs kolmõkõistõ astiva: tädi, vanaimä ja lehm Mirdi. Mintigi side mäe otsa. Sääl oll’ illus värske ätäl ja Mirdil hää süvvä, esi rahulik juttu aia ja tii egäle poolõ ilustõ nätä.

    Viimäte buss tull’gi. Sõitsõ mäest üles. Vanaimäst ja tädist müüdä. Tekk’ ilusa suurõ kaarõ side iin ja jäi katõ bussiuutja man saisma.

    A nuu kats aroti parajalõ, ku kõrraligu nimä umal aol olli ja kuis saasi seoilma nuurist kah ontligu inemise tetä. Nä panõ õs bussi tähelegi, kuigi buss saisõ näide nõna all, ussõki ilostõ vallalõ.

    Bussijuht uutsõ peris tükk aigu, a kavva sa oodat, kiäki pääle ei tulõ ja sõit taht sõitmist. Nii bussijuht bussi ussõ kinni pandsõ ja minemä sõitsõgi.

    Ah sa jummal, mis nüüt juhtu! Läts’ säändses möllus, et eski Mirdi nõst’ pää pistü ja unõt’ süümise. Kai pernaasõlõ küsüjä näoga otsa: «Mis juhtu, kas kolmas ilmasõda vai lahes’ koskil pomm?»

    Tädikene lei kattõ kätt kokko ja hõigas’ puul-ikudsõ helüga: «Taivakõnõ, seo jo mu buss, minka ma nüüt liina saa!» Pandsõ sis mäest joosuga alla bussil takan.

    A buss oll’ joba Kuugla silla pääl ja sõitsõ rahuligult edesi. Vanaimäkene ahmsõ õhku, jõvva-s sõnnagi üteldä, ku tütär oll’ silmist pühit, nii et tolmujutt takan.

    Tädi õnnõs sõitsõva Luutsnigu kar’anaasõ tuulsamal õdagul Haanilõ tiatrilõ. Mu uma imä oll’ kah üts noist sõitjist.

    Imä peräst kõnõl’, et nimä oodiva poodi iin bussi, minka tiatrihe sõita. Äkki näivä, et kiäki juusk nigu tuulispää ja vehk hirmsalõ kässiga.

    Eski imä õs olõ umma sõsard är tundnu, inne ku tuu lähembäle jõudsõ. Sis hõigas’: seo jo mu uma sõsar! A kohe tä juusk? Buss joba poolõn Võro tiin!

    Tädi sai seokõrd laudarahvaga üten Haanilõ, kai sääl tiatri är ja sõit’ tiatrirahvaga üten Võrro.

    A Linda-tädikene mõistsõ eski Tal’nan Võro bussist maaha jäiä. Ja nii elo lõpuni. Parhilla tükis hindäl vahel niisama olõma ja sõs tulõtagi umma tädikeist miilde.

    Kõiki mu tädikeisiga juhtu egäsugutsit andsakit ja nal’aliidsi juhtumiisi.

    Nä olli armsa ja hoitsõ minno. Hääst nal’ast pei kõik luku.Vast andva mullõ andis ja olku muld näile kerge!

     
    Pätsu
     
    Tuu oll’ 1980. aastil, tuul aol ku Asundusõ pargih viil pall’o pitõ peeti, matkaja ja ekskursiooni olli telkega Piusa veereh laagrih. Sis es olõ viil üümajjos turismitalosid ja vesi oll’ kah jõõh puhas. Mi kodo om sääl lähküh.

    Meil oll’ pinni vaia, Annika ja Merike tõi üte vanainemise käest kutsiga. Oll’ tõnõ kärnäne ja kirpõ täüs, a ku puhtas sai, kasvi timäst väega illos ja tark pinikene. Et tä oll’ karvanõ ja paksukõnõ, panti Pätsu nimes. Latsõ opsi tälle egäsugutsit vigurit. Väega ilostõ mõistsõ tä tsitsi. Ku midägi tahtsõ, sis tsitse, hamba naarul.

    Ütskõrd naksi latsõ kõnõlõma, et mi Pätsu käü matkajidõ ja ekskursioonõ man santmah. Sääl pill mängse ja laulti. Pätsu tsitsõ ja anti hääd-parõmbat. Ja oll’gi nii, et ku Pätsu laulu vai pillihellü kuuldsõ, oll’ kaonu.

    Ütskõrd oll’ pargih pido, sis käve pall’o rahvast pidol. Kaugõlt tulti autidõ ja bussõga. Tamme Heidi oll’ ummi pillimiihiga esinemä tulnu. Mi lätsi ka õks pidolõ ja oh nalja:Heidi laul lava pääl, Pätsu tsits kõrval, keelekene väläh ja nägo naarul. Heidil nii rõõmsa olõminõ, süütse vahel Pätsut ja laulsõ edesi. Pätsu õks karas’ ümbre ja tsitsõ. Nii nä käve lava takah ja tulli jäl tagasi.

    Kässiplaksutaminõ oll’ väega kõva. Rahvas arvas’, et taa õks omgi Heidi pini ja nii piätki olõma.

    Sis Pätsu kai, et taa õks ei olõ õigõ pido, ei praadita vorsti ega midägi, ja läts’ är kodo.

    Ütskõrd kattõ Pätsu jäl är. Oll’ kaonu mitu päivä, mõtlimi, et om auto ala jäänü ja kohegi är visat. Latsõ otsõ kõik tiiveere läbi. Pätsut es olõ kohki.

    Ütel pääväl ollimi tii veereh nurmõh, ku liinibuss pidi kinni ja lassõ Pätsu ussõst vällä. Pinikene oll’ rõõmsa, et meid nägi ja kodo sai. Näläne tä joht es olõ. Buss sõitsõ edesi ja mi es saaki teedä, koh ja kellega tä reisi pääl käve.

    Tii veereh om hädä tuust, et pini aetas auto ala. Mi Pätsukõnõ ka jäi ja kuuli är. Ikimi kõik, nii oll’ hallõ. Latsõ mati pinikese sanna taadõ. Tei risti ja istuti lilli kääpä pääle.

    Pressi Heli

     
    Kar’apoiss Aleks
     
    Seo lugu juhtu Matsuri kandih 1940. aastil. Sis käüti nii küläkar’ah.

    Õga päiv oll’ kar’ah mitu kar’ust, kes ummi eläjidega ja kes kai naabri ummi päälekauba. Kõgõ noorõmb oll’ Aleks. Aleks oll’ sääne poiss, et täl oll’ püksirihm kõgõ kaonu vai katski. Ka imä annõt nüür es püsü kavva, selle et püksihoitja olli lingu vai abilidsõ puiõ otsa ronimisõs. Nii olli täl pöksi kõgõ poolõh vinnah.

    Tuu hummok ütel’ imä, õt täl ei olõ inämb kostki ei rihma õga nüüri anda. Köütkü Aleks pöksi kasvai paiuvitsaga üles, a karja piät minemä. Tuud juttu kuuld’ vanaimä, and’ Aleksile vüü ja pallõl’, õt sa taad är ei kaoda.

    Päiv läts’ jo õdagulõ ja kari vaia kodo aia. Kari läts’ki jo kar’atiid piteh, a üts kar’us ikk’ suurõ helüga. Oi-oi-oi, ma ei julgu kodo minnä: ma kaodi är vanaimä vüü. Tõõsõ küsse, et kohe sa sis kaotit ja sai vasta: «Õks sinnä, kohe ma küksi!» Suurõmba poisi naari ja küsse jäl, õt no kas tulõt joba, lehmä läävä villä. Poisi naari nii, õt kodo joba kuulda.

    Lehmä jõudsõ jo pia külävahelõ ja ima vanaimäga tulli kar’alõ vasta, a poiss ei julgu väretist sisse minnä. Imä läts’ tälle vasta ja tahtsõ jo tutista, a vanaimä ast’ vahelõ ja ütel’: «Seo oll’ mino vüü ja seo om mino asi, kellele ma tä anna!»

    Tõsõl pääväl õs olõ Aleksi kõrd karja minnä, a tä oll’ jo inne lehmänüsmist ülleh ja uut’, kuna saa kar’aga üteh minnä. Ja läts’ki ja löüdse ka vanaimä vüü är.

    Taad periselt sündünüt luku mälehtedäs, mälehtäse timä kar’asõbra ja ka ma täämbädse pääväni.

    Metsoja Õie

     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Mustlasõpoiskõsõ hobõsõvarss

    Mustlasõpoiskõnõ tull’ kuuli edimäste klassi. Egä hummok võtsõ tä ka uma hobõsõvarsa kabla perän üten ja köütse koolimaja trepiposti külge. Ku tunni läbi saiva, lätsi nä jäl katõkõistõ kodo.

    Ütspäiv oodõti kuuli tähtsit küläliisi parteikomiteest. Koolidirektri Reiman oll’ väega ontlik miis. Tä läts’ poiskõsõ oppaja mano ja ütel’, et saatkõ tuu mustlasõlats uma varsaga kipõlt kodo.

    Kooli kojamiis oll’ maja iist joba kats pangitäüt pabulit är kor’anu. Ja taa om iks üle rajooni tunnõt kuul, mitte kolhoosi hobõsõtall!

    Oppaja tekk’ nigu kästi. Et mitu koolitunni oll’ viil iin, pallõl’ oppaja, et poiskõnõ kimmäle tagasi tulõsi. A tuu päiv inämb kiäki mustlast koolin es näe.


    «Bussijänes»

    Jahu Eeri oll’ teedä ummi viguridõ poolõst.

    Ütskõrd, ku Eeri liinaliinibussiga sõitsõ, tull’ bussi piledikontroll. «Ma sõida jänest,» kitt’ Eeri, ku kontrolja timä käest piletit nätä küsse. Esi näüdäs’ küülikukasvatajidõ seldsi tunnistust. Tuu selts oll’ sis Võron õkva luud.

    Piledikontroll sai väega pahatsõs ja tahtsõ bussijänesele joba trahvi tetä. A sis tull’ vällä, et Eeril oll’gi prii bussisõit: tä oll’ rahvasaadik.

     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!

      
     Uma Lehe sõbõr!