Nummõr' 163
Süküskuu 9. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Pokumaal tulõ latsikirändüse päiv
  • Uudissõ
     
  • Seo nätäl saa valmis võrokeeline Tähekene
  •  
  • Täüskasunu saava umalõ ammõtilõ tarkuisi mano oppi
  •  
  • Kanepin kõnõldas kavvõst tüütegemisest
  • Elo:
     Vana Võromaa Rõugõ kihlkund
     
  • Minu Rõugõ kihlkund
  •  
  • Sadramõtsan Väino man
  •  
  • Pedäjä Ago tõmbas kaamõrat nigu magnetiga
  • Märgotus
     
  • Misso opilasõ: liinakoolin ei tiiä oppaja su nimmegi!
  •  
  • Küllätüvä miis nakkas tõrva ajama
  •  
  • Sipul põllu pääl, kala järven
  • Perämine külg
     
     
    Sadramõtsan Väino man
     
    Harju Ülle
    info@umaleht.ee
      
     
    Valge Väinot hoit Sadramõtsan juuri vägi. 
      
    Tsaari-ao lõpupoolõ tetti suuri mõtsu sisse üts külä, midä naati Sadramõtsas kutsma. Elämise, pia 30 suitsu, saiva puha vinnekiilse nime: Utsitelskii, Dvoinoi, Mnogougolnõi... «Mi talu nimi oll’ Mohoovõi,» kõnõlõs Sadramõtsa külävanõmb Valge Väino (55), üts väsümäldä toimõndaja ja inemiisi avitaja miis.

    «Olõ joba viis aastat huugu võtnu, et müü kõik krempli maaha ja lää är liina elämä – maru kallis om tüüle sõita – a nii kah’o om!» seletäs Väino. Võrolõ massu- ja tolliammõtilõ tüüle om 30 kilomiitret, seoilmaaigu lätt üte käümisega «Koidula» är. A Sadramõtsan om juuri vägi: Väino eläs vanaesä talon. Talo om ilosahe hindäl kõrda tett, pedäjärida istutõt, tarõn kõik ummi kässiga meisterdet... Ümbretsõõri tiid Väino ekä inemist, ekä seenekotust ja arvada ekä kivikeist kah. Ku himo om, kütt vanaesä suidsusanna (suidsusannast pidä Väino armõdulõ). Kuis sa sis niimuudu läät...

    «Kunaginõ naabrimiis ütel’, et elo kõgõ suurõmb ullus oll’ kompensatsioon vasta võtta ja uma talu käest anda,» kõnõlõs Väino. 60–70 hektärri mõtsa läts’ ärikide kätte ja tuuperäst omgi Sadramõtsan parhilla rassõ häid seenekotussit löüdä:mõtsa inämb piaaigu olõki-i. Külän om alalõ ütessä suitsu. Kõik põlidsõ inemise. Väino lugõ üles: Pettai, Mürk, Pehka...

    «Elu oll’ siin lõbus! Siin oll’ rahvast! Piimäauto tuu võtsõ kõik küläinemise kokku jo umõti. Arutõdi kõik as’a läbi, ütitselt tetti talossidõ viisi, kraavi tetti kõrda,» tulõtas Väino vahtsõ eesti ao algust miilde, ku tä kodotallo tagasi tull’ ja massinaütistü esimehes naas’. «A no – Euroopa Liit! Nõudõ. Väiku talupidäjä kattõ är. Ei olõ kellelgi villä võttagi inämb. Harju Sellal om paar lehmäkeist, kitsõ, Pedäjäl om kah siin vast lehmäkene...»

    Midä tuu tähendäs, ku olõt üte väiku mõtsatagodsõ külä vanõmb? No kõkkõ! Ku suurõ massina Põdrasuu turbatüüstüsest suurõ tii pääle vuurva, lätt tii nii kehväs är, et väiku massin jääs põh’a pääle kinni. Sis Väino taplõs tiimeistritega. Kiäki piät jo tülütsemä.

    Ku kellelgi määnegi hädä om, sis tä kõlistas külävanõmbalõ. «Naabrinaanõ eläs ütsindä, miis läts’ är Suumõ,» seletäs Väino. «Sis omgi nii, et Väino, tulõ no appi, poiskõsõl rattakumm katski, tsiklil kumm katski, toova uma muruniitjä siiä...» Ja Väinol om õkvalt sääne suun, et timä avitas.

    Külh noorõ kah tagasi tulõva!

    Vahtsõnõ muud tulla liinast maalõ elämä olõ-i viil Sadramõtsa joudnu. «Laanõ Helmut, kõva süämearst, tahtsõ tulla, et uma kodukotus, ehit’ majagi mõtsa sisse. A palut’ uma jala är, tollõst lei veremürgitüse ja oll’gi kõik. Poiss möi maaha kõik maja ja värgi, nüüt omma määndsegi ärimehe siin...»

    Väino tiid, et timä latsist olõ-i kah tagasitulõjit. Üts tütär om mehega Soomõn hää järe pääl, tõnõ tütär Tarton, kolmas lõpõt’ Räpinä kooli ja poiss om Võrol kortõrin, Barrusõn käü tüül. «Jätä, no!» lõpõs egä jutt, ku kodotulõk jutus tulõ. Tuu iist kutsutas Väinot hoolõga puhkusõ aigu Suumõ tüüle. Väino lätt kah, palgavahe om iks väega suur.

    A puhkus? «Ma ei saa nii, et viska jala saina pääle ja kae televiisorit. Ei olõ säänest loomust, noh. Võta kasvai muruniitjä ja niidä, tohkõnda auto vai traktori man,» seletäs Väino ja om rahul, et tüükotus om kah sääne, et vapu päivi om hulga.

    Ku om seeneaig, sis hul’k Väino mõtsan, ka puutüü miildüs tälle väega. Pääväga tekk’ ilosa aiatooli är.

    Poig oll’ ütelnü, et esä võissi tuuga leibä tiini, a Väino arvas, et tuu taht äriajamist ja timäl olõ-i ärivaimu. Tä om rohkõmb tüünarkomaan. «Loomus om jah sääne, esä om kah sääne – 87 joba, a sõit autoga!» kitt Väino.

    «Ega taa küläelu soiku ei jää!» usk Väino ja seletäs, et vannu inemiisi latsõ märgotasõ tagasitulõkist, mõni joba ehitäski.

    «Ku siist tagasi sõita, tuu om joba Saki külä, sääl Põdrasuu pääle käändä tõsõl puul tiid jäi kah suur maja tühäs. Tuu maja tetti kõrda ja noorõ tulli elämä,» kitt miis.

    Sadramõtsast peri inemise saiva viimäte kokko paarkümmend aastat tagasi. Nüüt märgotas Väino üten külärahvaga, et võisi jäl külä kokkotulõgi tetä. Olnu põnnõv kaia, pall’o rahvast kokko tulõssi.

     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!

      
     Uma Lehe sõbõr!