| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo: |
| | Vana Võromaa Kanepi kihlkund |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Präska ja pulli | | | | Säinasti Asta | | | | Olli kolhoosiaol Põlva kandin nuurkar’alaudan tüül. Tahtsõ hää tüüga silmä naada.
Mu palganummõr olõni pullõ kasumisõst. Tuuperäst märgoti eläjile vällä vahtsõt muudu nuumamisõ viie, et näil suurõmb manokasuminõ olõsi. Olu kasvatas miihile kõtu ette, kül tä sis mõos pullõlõ kah – lääva kipõmbalõ tsõõrikumbas.
Sai ammõdimiihi käest lua ja naksi pullikõisilõ präskat tegemä. Pääle õdagust eläjide süütmist panni jahu söödäkärro, kuum vesi pääle ja jäti üüses saisma. Hummogu segäsi sisse melassi (peedisiirup) ja pärmi. Katsõ päält kinni. Lõunas vatut’ ja kobrut’ makus ollõjuuk. Algusõn pulli võõristi, a perän tull’ poolõst pangist (egälütel) viil puuduski.
Kilogrammi kah muudku tulli – päiv ja kilo. Sai tuu iist kittä ja rajoonist avvukirä. Veidü kehvemb oll’ eläjil siitmisega – tagaots tükse vurtsma.
Ütel pühäpääväl tull’ mu tõnõpuul appi eläjit tallitama. Mõnõ ao peräst kuuli rüükmist: «Appi, appi!» Joosi helü poolõ, a es näe kongi kedägi. Sis näi eläjide vaihõl musta näoga miist ukõrdaman.
«Niigri laudan, kost tuu siiä sai?» käve mõtõ pääst läbi. A sõs röögät’ must miis puhtan uman keelen: «Naanõ, kurrat, kos sa olõt?» No sai arvo külh, et tuu must rüükjä mu hindä armsa tõõnõpuul om.
Toimõndi pullisitast pümme mehe mõsuruumi. Sõs tull’ vällä, et pull nõstnu handa, miis tsusanu kühvli ala ja jäänü uutma… A pullil tulnu köhä pääle ja kõik tagaotsast vällä pressit kraam linnanu mu mehele näkko. Terve kuu aigu lõhnati miist rohkõmb ku hinnäst.
Präska panè pulli viil muidki tempõ tegemä. Laulmist es kuulõ (vast es piä viit), a möürässi külh ja kette kõlistiva kõvva, nigu Arsisõ ansambli. Alkohol tege nii inemise ku eläjä lustilidsõs vai sis hoobis ikutsõs – pand hüppämä vai ikma.
Pulli hariligult ei ikõ. A olõ nännü pulli ikman, ku tedä tapalõ viidi. No hüpsi eläjä kõvastõ. Üts keskmäne elläi kisk’ ketti nikani, ku tuu katski läts’. Pull tõmmas’ hanna sälgä ja juusk’ laudast vällä.
Mõtlimi, et tä taht vabahust ja tulõ lauta tagasi. Paar tunni läts’ müüdä, a pulli es tulõ. Naksimi otsma. Joba kavvõst oll’ nätä, et lauda takan olõ-i settekaol kaast pääl. Kaost paistu valgõ sarvõ ja hirmunu silmä. Es tiiä, kas pur’on pääga kumahtu mulku vai tekk’ hindätapmisõ. Miihil juhtu säänest asja pur’on pääga sakõstõ. Settekaost pulli kätte saia oll’ väega rassõ, tull’ pruuki auto api. Ku vanasõna ütles: «Jummal kaits joodikit», sõs mi pulli tä külh es kaidsa. Lühkene vabahus massõ trallitajalõ elo.
Pääle tuud ränkä õnnõhtust veimi pulli kuiva kõrra pääle. Präska asõmõl anti piimäjääki: kiä sai lõssi, kiä vadakut. Manokasumist inämb nii pall’o es tulõ, a ränki õnnõtuisi kah mitte.
| | |
| Ruitlasõ evolutsiooniteooria | | | | Ruitlasõ Olavi, filosoohv | | | Ma mõtlõ tõnõkõrd säändsit mõttit, et mille mu naabril om rohkõmb rahha vai mille mõni inemine om must ullimb. Vai mille mõni juu eläjä muudu…
Olõ löüdnü, et kõgõ takan om kimmäs kõrd ja midägi ei juhtu niisama vai kogõmalda, selle et nii ei saaki olla!
Indian om pruugit kastikõrda. Egä inemine käü umma kasti ja ütski kast ei olõ tõsõga võrdnõ.
Kõgõ alomadsõ astmõ pääl omma niiüldä putmalda inemise. Nuu omma nii viledsä tegeläse, et näil umma kasti ei olõki.
Näid kutsutas «puutumatutõs» ja tõisi kastõ inemise näid kässiga ei putu, selle et nä omma kuulnu võro vannasõnna: sitta putut, nakkas haisama.
Kõik saa algusõ tuust, et esätsile Jumala puult ant ülesannõ võimaligult rohkõmb imätsit rasõhõs tetä lää-i kokko imätside ülesandõga laskõ hinnäst õnnõ kõgõ parõmbidõ giinega ja tervil esätsil rasõhõs tetä.
Seost tulõgi, et inemiisi sotsiaalnõ ja vaimlinõ kihistümine saa algusõ joba bioloogilidsõ tasapinna pääl.
Terve, eduka, ilosa ja andõka imädse tetäs niisama tervide, edukidõ, ilosidõ ja andõkidõ esätside puult rasõhõs, näide latsõ saava luudusligus perändis ummi vanõmbidõ hää geeni ja eläse uma elo viil tervembält, edukambalt ja elämisväärsembält.
Veidükese viletsämbide näütäjidega imädse saava hindäle pügälä võrra kehvembä esädse, näide latsõ tuuvõrra kehvembä elo ja niimuudu as’a lääväki – üllest alla.
Maakeeli – miis, kiä ei saa hindäle kuningannat vai kosmeetigaketi umanikku, põrotas kokka ja näide lats ei saa vanõmbidõ puult ello üten muud ku õnnõ külgesündünü andõ putru kiitä.
Retsi riist tüütäs samamuudu nigu pääministri umagi, õnnõ tuu vaihõga, et täl ei olõ suujakkamisõs tõist võimalust ku käändä hindäsugudsõlõ evolutsiooniohvrilõ. Näide latsõkõnõ sünnüs, kujotõlla väits üten, putõl tõsõn käen. Kuritüü, mille tuu lats ütskõrd tege, om joba sama häste ku tett…
Ku jummal on meid loonu, sõs oll’ seo timä mõtõ – jaka inemise korgõhe, keskmäste ja alambahe klassi. Mesipaku muudu – juhtõs, tüümehiläisis ja orjõs.
Om tävveste selge, et kapitalism, miä tege bioloogilist ebavõrdsust kõgõ parõmbalõ perrä, om inimkunnalõ kõgõ parõmb. Ütiskund saa-i sada protsõnti orjõst kuun saista, nigu kommunisti taad nägevä, ega sada protsõnti juhtõst, nigu anarhisti taad uman rumalan vaimusilmän ette kujotasõ.
| | |
| Tossu Tilda pajatusõ | | | Näkko kirotõt dokument
Bussi pääle tull’ piledikontroll. Kordsun näoga mutikõnõ naas’ käekotin puistama, et vannusõ kotsilõ papõrd näüdädä – päält säidsetkümmet aastat om parhilla Võro liinan bussiga sõitminõ prii.
«Olõ-i vaia, mammi! Sul om jo dokument näkko kirotõt,» võtt’ kontroll mutikõsõ huugu maaha.
Äpärdünü ilmaruumireis
Seo jutukõsõ päätegeläne, parhilla keskiän naistõrahvas, kõnõl’ umast latsõpõlvõst.
Uma vele, lelläpoigõ ja tõisi väega nuuri sugulaisiga oll’ tä sakõst Paidran vanaimä man. Timä oll’ kõgõ noorõmb ja ainukõnõ lats’kõnõ, a tõisist es jää sammugi maaha – kõik mängu tekk’ üten.
Varra keväjä miildü latsilõ nuuri piinüide väega hää paindumisõga kõivõga kosmonautõ mängi.
Viuu! Ja puiõ otsa roninu latsõ sõidi tävvega allapoolõ, nika ku jalatalla maad puttõ:sääne saigi ilmaruumi-reis.
Ütskõrd, ku «reismises» läts’ ja lats’kõsõ «kosmosõlaiv» maalõ ligembäle naas’ joudma, näkk’ tä, et timä maandumisõ platsi pääle oll’ suur sitaunik põllurammus tuud.
A minnä es olõ kohegi, iks edesi! «Kosmonaut» sattõ sita sisse. Plurtsti! niildse unik lats’kõsõ kummisaapa. Tuu jäigi sinnä.
Väiku tütrik läts’ suurõ ikuga tarõ poolõ, a vanaimä es lasõ tedä üle läve ni saat’ jõõ viirde mõskma.
Ku tuu naanõ nüüt umaaigsõt äpärdünüt ilmaruumi-reisi miilde tulõtas, sis ütles, et egä kõrd tund iäkülma jõõvett varbidõ vaihõl.
Puravik
Taa lugu juhtu tuul aol, ku Võron sai valmis kino Noorus.
Ütele liinamehele miildü väega naistõrahvas, mehele tundu, et tuul naasõlgi es olõ midägi timä vasta. Nä kõnõli kokko, et läävä kinno.
Ku miis valmisostõt kinopiletidega naasõ poolõ läts’, tull’ naanõ ussõ pääle ja selet’ mesimagusa helüga: «Täämbä mitte kuigimuudu ei saa, mul om plaan Kunnamõtsa puravikkõ korjama minnä.»
Naasõl oll’ uss veidikese vallalõ jäänü ja miis näkk’ tõsõ saina piiglist, kuis üükapikõsõ takan küküt’ pruunõ hiusidõga meesterahvas.
«Sääl om sul puravik,» mõtõl’ miis pahatsõlõ. Miil oll’ nii hapu, et es olõ tujjo kinno minnä. A piledi visas’ tä suurõ süämetävvega Koreli ojja.
| | |
| Kuis eesti poiss üle Jenissei ujosi | | | Taa tõtõlugu juhtu üte Virumaa mehe Lembituga 1970. aastaga paiku (suvõl) Vinnemaal, Krasnojarski krain, Jenissei jõõ keskjoosu pääl.
Juhtunu Lembit ütskõrd Jenissei jõõ keskjoosu man kotusõpäälidse rahvaga ladratama.
Kõnõliva ja kõnõliva, kooni joudsõva kihla vidämiseni: kas Lembit ujos üle laja jõõ vai ei. Senini es ole ütski kotusõpääline inemine säälkandin üle jõõ joudnu ujjo.
No mõtõld, tett – võtnugi Lembit hinnäst alospüksõni pall’as ja naanu sis üle laja Jenissei jõõ ujoma.
A vaesõkõnõ oll’ pia kipõn jõõvoolun ja saa es suurt midägi tetä. Lõpus vei jõgi tedä kolm kilomiitret allavuulu, inne ku kuiki Jenissei tõsõ perve pääle sai.
A kuis tagasi saia? Ujjo es olõ inämb himmo. Naanu sis Lembit pervest üles vantsma, ku näkk’ – kolhoositüüliisi buss tulõ suurttiid piten.
Nüüt võtsõ miis jala sälgä ja juussõ kipõstõ, piaaigu pal’as, nigu tä oll’, pervest üles.
Pia oll’ tä suurõ tii pääl, kon lasksõ viil hää tükk maad bussi takan.
Bussijuht näkk’ piiglist «lämmind eesti poissi» ni pidi kinni.
Lembit astsõ bussi, istsõ maaha ja jakas’ umma tiid rõividõ manu – mis tuust, et ülejäänü inemise muheli.
Hoobi Indrek
| | |
| Kottõ sitmine | | | Sabõrna kolhoosi esimiis oll’ ukrainlanõ Tsuk, nigu kõik tedä kutsiva.
Kolhoosi alguspäivil mõistsõ tä küländ veidü eesti kiilt kõnõlda.
Ütskõrd läts’ Tsuk naasõ mano, kiä villä kottõ sisse panè ja ütel’: «Situ koti kinni kah!»
Hoobi Ilse
| | |
| Hüvä nõu: Leib külmkappi! | | | Loi Umast Lehest Kivi Luule juttu, kiä kaivas’, et leib tüküs suvõl hallitama minemä.
Tuu vasta avitas väega lihtsä asi: panõ leib, sepik vai sai külmkappi, sais nätäl aigu julgõlõ är!
Kruusamäe Maimu
| | |
|
|
|
