| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo: |
| | Vana Võromaa Kanepi kihlkund |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Kannust. Ja rebäsist kah | | | | Är käkit kanapesä | | | Kanapessi tiid egäüts, et sinnä kana uma muna tsilgutasõ. Viil üteldäs vanarahva tarkusõ perrä, et tulõ jättä üts muna luutõs, et kana tühäs kor’atuhe pessä vahtsõst munõsi.
Mul kadonu vanaimä käsk’ vanaesäl tetä puust muna. Tuu oll’ sama rassõ ja samma värvi ku peris muna. Mul imä kaivas’, et tulõ osta rohkõmb «Kanapoli», et nä parõmbalõ munõsi. A võta näpust, mõnõ kana mõtli hindäle vahtsõ pesä vällä.
Mi laut om külmä iist hainapõhuga är täüdet. Et inämb lehmä ei olõ, sõs om tuu täüdüs aastitõga alla vaonu. Täüdüst om kah aigaolt allapanussõs kakut. Võhlu omma kah vahtsit uusi ajanu.
Tuuperäst omgi kannol nüüt häid käkmiskotussit, mida esi ei mõista arvadagi. Õks om niimuudu, et ku munnõ veidemb, sõs om tiidä, et kongi om vahtsõnõ pesä munnõga. Kõik aig om tuu üles lövvet, a seokõrd es lövvä mitu nädälit tuud pessä üles.
A ütskõrd hainakuun imä juhtu nägemä, et kana tuu pesä päält tulõ. Kana näüdäs’ pesä är. A muido om kana kavval tsirk, tä ei näütä huupi umma pessä.
Ku ma muna är korssi, sai viis tükkü. Hää miil, et är käkitüst pesäst muna kätte sai. Üts muna oll’ katski sõkut.
Et pesä kuivas jääsi, võti põhutuustiga tuu lämu är. Ja midä ma näi: umbõs viis-kümme sentimiitret süvämbän oll’ muna nätä. Võti sõs põhu är ja löüdse vahtsõ pesä. Munnõ oll’ katõsa tükkü.
Lasi käega üle pesä, es tunnõ midägi kahtligast. Pesä oll’ tasanõ. Mõtli, et vast om viil sääl all pesä munnõga. Ja oll’gi. Kümme munna. Jälki tasanõ pesä. Veerist es saa midägi arvo, et allpuul viil munnõ olõsi. Ja kae imeht, sai niimuudu viil katõ kõrra jao munnõ. Katskümmend üts. Kokko sai tuust viiekõrralisõst pesäst 44 munna, üts katskinõ muna päälekauba.
Pääst käve läbi, et alomadsõ muna võiva olla halvas lännü. Tuuperäst panni egä kihi eräle. Katskilüümise aigu õnnõ kolm munna haissi.
Viil üts tähelepandminõ. Munnõ korjamisõ aigu käega tundsõ, et pesä oll’ altpuult jahe. Kõrdovahelinõ põhukiht es lasõ alomiidsil munnõl lämmäs minnä. Mõtõlda, ku suur Jumala tarkus om toolõ tsirgulõ antu.
Muna kor’adu, mõtli, et pidänü pilti kah tegemä. A sõs turgat’ päähä, et pildi pääle jääs õnnõ pesä munnõga. Film’mä pidänü, sõs olnu kõik toimõndaminõ nätä.
Või-olla om kellelgi säänest asja ette tulnu ja tä või mõtõlda, et tiidä värk. Mullõ külh oll’ vahtsõnõ asi, midä sai är käkit kanapesä kotsilõ teedä ja kirja panda.
Mandli Sulõv
| | |
| Vaia om rebäsekäpä-säädüst! | | | Istsõ üte hummuku lavva veeren ja kai – repän kõnd aknõ takan, vaivalt miitre jagu sainast. Tuu tälle es loe, et mul om ümbre maja kinnine aid. Ütel mu tutval om 1,5 miitret korgõ kana-aid, mille ütes sainas om kuurisain. Ilda aigu oll’ repän istnu kuuri otsan ja kaenu, kuis saanu alla kannu sisse hüpädä.
Mineväaasta ma kirodi, kuis repän vei är mu pini söögipoti. No oll’ iks häbemäldä! Päält linnukide päält marutõvõ-vaktsiini pildmist om rebäsit ja kährikit perädü pall’o siginü ja nä omma väega häbemäldüs är lännü.
Jahimehe näid kah hää meelega laskõ ei taha. Tuuga köüdüssen tull’ mullõ miilde, et ku ma lats olli ja Urvastõ kandin elli, sis jahimehe inne suurõ eläjä laskmisõ lupa es saa, ku olli ette näüdänü kimmä hulga varõssõjalgu.
Siist ka ettepandminõ: jahimehe las laskva kõgõpäält rebäsit ja kährikit, näütäse kimmä jao käppi ette, muido suuri eläjide laskmisõ lupõ ei saa. Nii saanu vast tuust rebäsenuhtlusõst vallalõ.
Kruusamäe Maimu
| | |
|
|
|
