| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo: |
| | Vana Võromaa Kanepi kihlkund |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Kübärä Merili: looda alalõ hoita Võromaal maakooli elojõudu |
| | | | | | Kübärä Merili meelest piät oppaja latsilõ iinkujos olõma. | | | | |
Osola kooli võro keele oppaja Kübarä Merili (25) esi koolin võro kiilt opnu olõ-i. «Kõik om võrokeelitsen perren esihindäst külge nakanu,» ütles tä. Merili eläs parhilla Sõmmõrpalo vallan Puna külän, a peri om Kanepi vallast Hurmi küläst. Merilil sai seo aasta valmis magistritüü võro keele ja kultuuri oppamisõst aoluulidsõl Võromaal. Väiku jutuajamisõ man tundus Merili häätujolinõ ja paistus, et tä armastas Võromaad hingega.
Mis om kirän ti magistritüün?
Mu tüü tsiht om olnu tetä innekõkkõ hindäle selges, mis om Võromaa, määne om võro keele umaperä, kiä omma võrokõsõ, mille om vaia võro kiilt-kultuuri latsilõ ja nuurilõ opada. Olõ pandnu kirja uma keele-kultuuri oppamisõ man vällä tulnu raskusõ ja paknu vällä, kuis oppaja tüüd saanu parõmbalõ kõrralda.
Tahas kõiki tulõvaisi nuuri võro keele oppajit julgusta ni näide tüüd tukõ.
Kas latsõ tahtva koolin võro kiilt oppi?
Et seo tunn olõ-i kohustuslik, sis kõik nuu latsõ, kes tsõõri tulõva, tahtva iks oppi.
Võro keele tunn olõ-i õnnõ keeletunn. Sääl om pall’o esisugumast tegemist mitmõsugudsõ vannusõga latsilõ. Kõik saava üles astu ja tetä midägi ummamuudu. Tuu latsilõ miildüs. Puhtan keeletunnin om sakõst nii, et kõnõlõsõ nuu, kiä mõistva, ja tõsõ omma vakka. Võro keele tunnin tahtva kõik üten lüvvä.
Midä plaaniti seo aasta latsiga tetä?
Võro keele oppaja saa plaanõ tetä sis, ku käen om rehekuu ja ku tsõõr om kuun. Mille: et tunn olõ-i kohustuslik, sis pandas tä hariligult tunniplaani lõppu. Ja tõsõ tsõõri omma kah samal aol. Tuuperäst ei tiiä, pallo ja mis vannusõn latsi võro keele tsõõritunni tulõ ja midä nä joba mõistva.
A kimmist as’ost (võro keele nätäl, Puiga näütemängu päiv) proovimi iks ossa võtta ja egä aasta olõmi vanal Võromaal ka huvisõidul käünü.
Hariligult om nii, et noorõ oppaja ei taha maalõ tüüle minnä. Kuis teil taa tull’, et nüüt lää maalõ oppajas?
Ma olõ kõgõ tahtnu kimmähe kodokanti jäiä, kon eläse mu sugulasõ ja vanõmba.
Mul oll’ valli kas Meremäe vai Osola kuul, kohe oll’ vaia eesti keele ja kirändüse oppajat. Ma valõ sis Osola kooli. Esi olõ opnu nii väikun maakoolin ku suurõn liinakoolin. Oppaja praktikat olõ ka mõlõmban saanu. Olõ-i suurt vahet, kas tüütät maa- vai liinakoolin, a maal om inemiisi läbikäümine vabamb ja loomuligumb. Maakoolin tunnõt kõiki latsi ja vanõmbit ni saat latsivanõmbidõga parõmbalõ kuuntüüd tetä.
Midä soovitati nailõ noorilõ oppajilõ, kes ka tahasi võro kiilt oppama naada?
Latsõn ma es kõnõlõ ülepää võro kiilt ja vanõmba latsiga es kõnõlõ kah, a umavaihõl kõnõli nä võro keeli. A ku vanõmbas sai, naksi esihindäst võro keeli kõnõlõma nii vanõmbidõ ku küläinemiisiga.
Võro keele oppaja tüüd naksi ma ka tävveste nullist pääle. Naksi kirändüst lugõma, kullõma siist-säält, kõnõli tõisi võro keele oppajidõga ja Võro instituudi tüütäjidega ja nii mõttõ tulliva.
Om vaia tahtmist ja julgust alosta. Tasos iks tuud tetä, selle et latsilõ miildüs ja ku sa esi ka nakkat tegemä, sis tulõ sääne vaimustus pääle ja tahat tetä ja tahat, et latsõ mõistasi parõmbalõ võro kiilt kõnõlda ni tunnõssi umma kodokanti.
Mis ti arvati, kas kunagi võisi terven Lõuna-Eestin võro keelega toimõ saia?
Tuu olõs külh üts suur asi, ku võro keele pruukmisala laembas lääsi, võro keelen saasi kõigin ammõdiasutuisin ja koolõn asju aia. Esieränis illos olõs kullõlda ka latsi ja nuuri uulidsa pääl umavaihõl võro keeli kõnõlõman.
Kas oppaja tüü om rassõ?
Ma ei tiiä üttegi tüüd, mis olõ-i rassõ. Oppaja ammõt om põnnõv, egä tüüpäiv om esisugumanõ, saa pall’o suhelda ja mano oppi. Oppajal om hää miil, ku latsil saa midägi selges vai om huvi herätet.
A nigu ütiskunnan vai suurõn perren om häti tuuga, kuis inemise hinnäst üllen pidävä, nii om ka koolin. Oppaja piät mõistma rassõst saisust välläpäsemist löüdä ja nuuri õigõ tii pääle juhtma.
Oppaja tüü olõ-i õnnõ uman ainõn tiidmiisi anda, a tä piät ka iinkujos olõma ja pandma latsi huvvi tundma noidõ asju vasta, mis omma tähtsä ja huvitava.
Kas ti olõti uma eloga maal rahul?
Olõ õnnõlik, et elä Võromaal, et mul om tugõja pere, elokotus ja meeleperäne tüükotus.
Sõmmõrpalo vallan omma lahkõ ja abivalmi inemise, pall’o opihimoliidsi ja võimõkit latsi. Maal olõ-i kunagi ikäv. Tan piät esiki rohkõmb pingutama ku liinan, rohkõmb tüüd tegemä ja mõtlõma. A tuu hoitki vaimu poolõst tervembä ja rõõmsamba. Looda siiä luvva uma peris kodo ja perre, ni alalõ hoita maakooli elojõudu.
Küsse Peedosaarõ Kaisa
| | |
|
|
|
