Nummõr' 161 Põimukuu 12. päiv 2008 TOIMÕNDUS UMA LEHE TEL´MINE ARHIIV PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)     Pääleht   Suvõülikuul Kaikal Uudissõ   Näütemäng mitmõst kuulsast kalamehest   Tulõ kolmas öko-pido   Kanepi raamadukülä edimäne raamadupäiv   Siska Johannesõ luulõtusõ kaasi vaihõl Elo:   Vana Võromaa Karula kihlkund   Mõts ja inemise   Terve elo Apja mõtsu seen   Lattiku kodotalon eläs nuur pere   Kivist poiskõnõ ja ei üttegi pinni Märgotus   Traksi Marko: mu jaos omma kõik võidu tähtsä!   Parksepä perrepäiv jäi laadalõ ja ilmalõ ala Perämine külg     Terve elo Apja mõtsu seen   Harju Ülle ylle@umaleht.ee       Kivi Luule uma lehmä Reesi ja pini Mukiga.       Määne tunnõ om ellä ütsindä mõtsu vaihõl, talvõl soe ulgmist kullõlda, seltsis õnnõ kass, kats pinni ja üts vana lehmäkene? Kõgõ parõmbalõ tiid tuud Kivi Luule (75), Karula valla Apja külä perämäne inemine, kedä olõ-i viil ütski eloraskus maaha murdnu.   Määne tunnõ om ellä ütsindä mõtsu vaihõl, talvõl soe ulgmist kullõlda, seltsis õnnõ kass, kats pinni ja üts vana lehmäkene? Kõgõ parõmbalõ tiid tuud Kivi Luule (75), Karula valla Apja külä perämäne inemine, kedä olõ-i viil ütski eloraskus maaha murdnu. Põimukuu päiv paistus Uue-Apja talo muro pääle. Luule nõst parajalõ hainakuurmat käro pääle ja kõgõpäält tulõ tutvust tegemä rebäsekarva pinikene Muki. Luule om väega rõõmsa, et kiäki küllä tulõ. Tütär Ene (Lüllemäe kultuurimaja juhataja), poig Arvin ja latsõlatsõ iks käävä kaeman, ku määnegi tähtsämb päiv om. Vallaammõtnigu kah: inne jõulu ja ümärigumba sünnüpäävä aigu. Ku Luule inne jaanipäivä haigõs jäi ja es jõvva kilomiitret autopoodi piätüse mano kõndi, sis kaupmiis, hää miis, sõit’ uma lahvkaga õkvalt Luule kodovärehtihe. Luule om tälle seoniaoni väega tenolik. «Jah, üttegi ei olõ, kõik omma lännü!» kõnõlõs Luule uma külä inemiisist. «Siin oll’ perädü rahvas, tan oll’ kümme perekunda Kivi ja Sillaga kokku. Torni puul oll’ viis tütärd ja poig ja vanaimä ja esä ja imä – rahvast oll’ kõik tarõ täüs! A nigu latsõ kooli lõpõti, lätsi är, siin tüüd es olõ. Vanõmba – osa om koolnu, osa latsi manu lännü.» Luulõ kõnõlõs, et kotost saa tä väega harva vällä: buss käü ülepääva Koobassaardõ, sinnä om kats kilomiitret minnä ja ku rahvast ei olõ, sis vahepääl ei tulõki. Lehmäkene om kah koton, kuis sa sis niimuudu läät... Nädäli iist sai tohtri man käütüs, rohoretsepti läts’ vaia. Sis tütretütär vei. Autopuut käü tiiotsa egä riidi. Hää tuugi, arvas Luule. Hädä om õnnõ leeväga – nädäliga tüküs hallitama minemä. Lehmä ei olõ Luule jo kolm aastat paaritanu – olõ-i vaskat kohegi panda. Ja sis pidänü kolm kõrda päävän nüsmä. Põra nüss Luule üte kõrra päävän ja saa nii kolm-neli liitrit piimä. «Mullõ kassiga küländ! Ku inämb piimä ei anna, sis vii är ja om rahu,» arvas Luule. Lehmä nimi om Reesi ja tä om jo kümme aastat vana. Latsõst pääst mõtsatüül Luule om sündünü Suurõ-Apja talo rehetarõn. Tuu kotussõ ost’ esä puult vanaesä. «Sääl kuivatõdi villä, linnu rabati ja suiti, tetti tsuugõ, kaplu ja hobõsõ taossit,» seletäs Luule. «Naasõ kudasi, kedrässi villu ja langu. Mullõ oll’ üts kast pantu, nööriga tala külge kinni ja vahepääl kiigutõdi.» 1934. aastagas ehit’ esä lähküle Uue-Apja talo huunõ. Kavva es saa pere kuun ellä – esä kuuli 1940. aastagal, Luule oll’ sis kuvvõaastanõ. Sügüse läts’ kuuli, üten naabrilatsiga Harglõlõ. A viie aasta peräst kuuli ka imä ja Luulel jäi koolitüü sinnäpaika. Tä naas’ tüül käümä. «1950. aastal läts’ mu sõsar Tüüsangari kolhoosi,» seletäs Luule. «Ma käve kah linna kakma. Aasta peräst naksi mõtskunnan tüüle. Mõtskunnal oll’ kolm hobõst, a haina tetä koskilt es olõ – kõik maa oll’ kolhoosi jago.» Nii kävegi Luule Kallõtõ järve viirde haina tegemä: vikat ja rihä sälgä, jalaga. Et maa oll’ pikk, jäädi sinnä üüses kah: Luule, Meieri Alma, Kargaja Juhan uma poja Kaljuga ja Antoni Tanel (tuu oll’ brikatiir ja käve rattaga Kolskist). Mõtsatüü oll’ rassõ. Naasõ lõiksi käsilde puid: küttepuud, paprõpuud, propsõ. Küttepuu tull’ är lahku ja riita kah panda. Suvõl oll’ tüü aian, hobõsilõ haina ja vihategemine, sügüse tull’ luvva tetä, kukkõ kor’ada-kuivada. «Tüüd oll’ hulga, mõnikõrd tulli üüse kodu,» mälehtäs Luule. Talvõl oll’ mõnikõrd rõnnuni lumi, a tä kopõrd’ kuiki kodo är ja hummogu jäl tagasi. A iks oll’ aigu ka märdi- ja katrisandin kävvü, Tsiruli Meeta mäe otsan ja Kolskin simmanit pitä. 1961. aastagal läts’ Luule mehele: «1962. aastal sündü tütär, 1963. aastal poig, 1964. kasvi abielost vällä ja kasvati ütsindä latsõ!» võtt Luule uma abielo lühkült kokko. Kosilaisi käve perän kah, a Luule arvas’, et mehe saa, latsilõ essä ei saa ja nii tä ütsikus jäigi. Luule käve tüül, tuusaos pand’ latsõ luku taadõ. «Mõtsavaht and’ hobõsõ, vidi tuuga puid vällä, mullõ tuu hobõsõga tüü miildü,» ütles tä. «Peränpoolõ lasti eläjit kah pitä, sis pei eläjit, kats lehmä oll’, mullikit möi, nii koolidi latsõ.» Kotost är ei taha Vahtsõ Eesti vabariigi kotsilõ Luule midägi halva ei ütle: uma maa sai tagasi. Talomiis Visnapuu Silver avitas haina är puruta ja võssa rako. Lehmähaina om Luule joba kolm aastat ostnu. Küttepuud ei saa kah uma maa päält tetä: kopra omma mõtsan vii üles sulgnu. Poig tüütäs Saru lavvatehassõn, säält saa küttes klotsõ osta. Inne pidi Luule kannu kah, a rebäse vei är. Viimädse vei mustlanõ ja rohkõmb Luule inämb es võta. Kümme lammast kah oll’, viimädse murd’ susi. Soe iks ulgva ja haukva talvõl mõtsan. Luule pelgäs iks kah veidükese. A kotost tä är ei lää, mis sis, et tütär om mitmit kõrdo hindä mano Lüllemäele kutsnu. Kodo om iks kodo.     Uma Internetin   Võro-Eesti sõnaraamat!!!       Uma Lehe sõbõr!