Nummõr' 160
Hainakuu 29. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Võromaa rituaalõ tetäs Munamäe pääl
  • Uudissõ
     
  • Moosten peeti lina- ja käsitüülaatu
  •  
  • Pöörädse sannalidsõ Tarto hansahoovin
  •  
  • Pillipiknik ja käsitüüpäiv Süvähavval
  •  
  • Võrokõnõ Villändi folgipidol
  • Elo:
     Vana Võromaa Urvaste kihlkund
     
  • Prisko Mart ots ja löüd
  •  
  • Rahvajutt, Van’t ja vana pühäpaiga
  •  
  • Kihlkunna-päävä köütvä ütte
  • Märgotus
     
  • Võrokõsõ Tarto hansapäivil
  •  
  • Frey Karli suguvõsa sai 8. kõrda kokko
  •  
  • Soomõ traktori-muusõum om kõva sõna
  • Perämine külg
     
     
    Rahvajutt, Van’t ja vana pühäpaiga
      
     
    Valpri Valdo, perimüse-uurja  
      
    Ku rahvajutu perrä rehkendä, sis Urvastõ kihlkunna kõgõ kuulsamb tegeläne om arvada olnu 18. aastagasaal tan jutust pidänü Johann Christian Quandt (vanõmb) – pastor Van’t. Ütski tõnõ seo kandi inemine ei olõ nii pikält rahva meelen püsünü. Oll’ väega pühä miis, kiä õigõlõ pand’ki mi rahva uskma ristirahva jumalat.

    Ku as’a tõist puult kaia, sis oll’ Van’t vandaal ja okupant:väega pall’o om kõnõld ka tuust, ku pall’o tä häöt är seo kandi vannu pühhi kotussit.

    1955. aastagal om Tiidla talo miis Neumanni Kristjan kõnõlnu: «Hiie kotus om ollu Urvastõn Märdäni talu maa pääl. Urvastõn om ollu katõssakümmend viis ohvrikotust. Tuhat säitsmelsaal kolmõlkümnel tõsõl aastal om tullu Urvastõhe opõtaja Kvant, tuu opõtaja Kvant om kõik nuu vana ohvrikotussõ maha lahknu.»

    Arvatas, et rahvajuttu ei taso väega usku – tan om iks veidükese mano pant vai hoobis maaha salat. Tan jutun and kõnõlõja kimmä ao, kuna Van’t om Urvastõlõ oppajas tulnu. Selge, et taa ei olõ vanaimä käest kuulõt, a loet tiidmine. Arvada tastsamast om tä võtnu ka ohvrikotussidõ hulga – 85. Hiie kotus om kah raamadutarkusõ perrä pant nimi – Lõuna-Eestin om hiie nimi võõras. A miä päätähtsä – jutust saami teedä, et Märdäni talon om olnu ohvrikotus. Rahvajutt om läte, kost või löüdä säänest teedüst, midä kongi muial ei olõ.

    Kõnõldas, et kõik mi vana pühä kotussõ tulõssi kaitsmisõ ala võtta. Hää üteldä, rassõ tetä. Rahvajutt and täpsät tiidmist väega veidü. Kimmä kotussõ – nigu Osula Juudapedästü, Tinnipalu Helsekivi jms – omma kaitsõ all jo nigunii. Ku usku, et pühhi paiku om tankandin olnu hulga rohkõmb, tulõ rahvajuttu kaia tõsõ prilliga.

    Ei massa mõtõlda, et tähtsä kotus piät kimmäle olõma illos puu vai mõtsanukk, suur kivi, selge läte – Kassimõisan om ohvrit annõt eski ohtjalõ. Tasus rehkendä paikuga, kon om jutu perrä käünü tont, vanakuri vai juudas. Essütäjät vai virbitäjät om taasama Van’tki trahvnu ka säändsin paigun, kon ohvõrdamisõst vai vannust jumalist joht ei kõnõlda. Vana kalmõ omma kah kunagi olnu niisama putmalda rahupaiga nigu täämbädsel pääväl kalmuaid.

    Luteri kerik es kannahta rahvausku, a niisama tihkõ oll’ tä katoligu kombidõ vasta. Kerik, kabõl vai ka rist kotussõnimen või tähendä, et sääl paigan oll’ ristiusu pühäpaik inne lutõrusõ oppusõ mi maalõ joudmist. Säändsit paiku ei saa ohvrikivvest ja -lättist eräle panda – sakõstõ tettigi katoligu-aigsõ pühäkotussõ kohegi, kon jo inne midägi pühhä oll’. Rahvausk om olnu kristlusõga segi: ristimõtsu tulõsi kimmäle kaitsa, ütskõik määne usk taa kombõ takan om.

    Rahvajutun jääs päälmädse koorõ ala suur jago säänest, midä tulõ mõista lukõ. Õnnõ nii saa üles otsi nuu kunagi mi rahva jaos tähtsä paiga.

    A rahvasuu om üts võimas asi – lahksõ tuu Van’t, pall’o tä lahksõ, a jutu seen omma alalõ nii lahkja esi ku ka lahudu kotussõ.
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!

      
     Uma Lehe sõbõr!