| Pääleht |
Uudissõ |
Elo: |
| Vana Võromaa Urvaste kihlkund |
Märgotus |
| |
|
|
| | | | Prisko Mart löüdse uma kodo lähkült mõtsast üles esierälidse «mõõga ja võtmõ» kivi. | | | |
Ku pätt olõt, hoia parõmb Kuldri-lähküdsest Toku küläst kavvõmbahe: kaitsõliitlanõ ja vannu asju otsja Prisko Mart (69) löüd su üles nigu om löüdnu 1600 tõist pätti, pia 700-aastadsõ piirikivi ja vana-ao ravvatüükotussõ. | | Prisko Mardi elolugu om pöörätsemb ku määnegi märulifilm. Ja tä mõist tuust põnõvalt kõnõlda. Näütüses tuust, kuis tä 12aastadsõlt külänõvvokogo aknõst vällä karas’, nii Tsiberist är pässi ja perän amnestiaga mõtsast vällä tull’. Tuust mõtsavelles olõkist pääle om Mardil mõtsan hulkmisõ ja asju otsmisõ pisiläne seen.
Paari aasta iist tull’ Muinsuskaitsõammõdi Tartomaa vanõmbinspektri Undi Arnold (Kah Võromaa miis) kolleegiga Mardi moro pääle ja kõnõl’, et ollõv Sangastõ kandin üts põnnõv «Mõõga ja võtmõ» kivi, a kiäki tiiä-i, konkotsil täpsele.
A Mart tiidse tuud kivvi, tuu kotsilõ olli vanainemise egäsugutsit juttõ kõnõlnu: umal aol olnu ruutslasõ kohegi kulda matnu ja võti näütäs, kohepoolõ kuld jääs. Mart olõ-s 20 aastakka tuu kivi mano trehvänü, a kraapsõ mõtsan üte kahtligadsõ mügärigu samblõst pall’as ja oll’gi kivi käen.
«Aoluumuusõumi mehe arvasõ võtmõ kujo ja mõõga perrä, et tuu kivi om peri 14. aastagasaa tõsõst poolõst,» kõnõlõs kivist Undi Arnold. Sändsit kivve om Eestist lövvet mõni ütsik ja arvada om tuu umaaignõ Sangastõ mõisa piirikivi. Tuust kivist lätt ka vana Võromaa ja Valga ja Võro maakunna piir.
Laskõtiiru alt tull’ vällä vana ravvatüükotus
Mineväaasta inne joulu löüdse Prisko Mart Urvastõ lähkült viil üte põnõva as’a.
«Sääl oll’ eesti aigu Kaitsõliidu laskõtiir,» seletäs tä. «Mõts om muiduki pääle kasunu, a ma löüdse laskõtiiru valli üles ja kai metalliotsjaga, kummal puul kuuli seen omma, sai laskmisraa kätte.» (Tuud kõkkõ tekk’ Mart tuuperäst, et Kaitsõliit taht umma laskõtiiru tagasi saia ja tuus om vaia teedä, konkotsil tuu täpsele om.)
«Tulli sis bussi manu, unõhti metalliotsja tüüle,» seletäs Mart edesi. «Kai: kurrat, mõtsa all hulga kikkasiini, tiiät. Lätsi, metalliotsja ribasi takan, kõrraga naas’ kangli all hirmsahe rüükmä, ala oll’ nii viis kõrd viis miitret.»
Mart võtt’ bussi päält lapju ja naas’ kaibma. Ravvasulatusjäägi tulli vällä. Kultuurkiht kah. Mardilõ oll’ kõrraga selge, et tuu om muinsuskaitsõväärtüsega kotus ja sääl tohe-i esi edesi tsungi. Kõlist’ sis jäl Undi Arnoldilõ ja põnnõv paik sai kaardi pääle pantus. «Tuud naatas uurma, kas sääl om sepikoda vai sis ravvasulatuskotus,» seletäs Undi Arnold.
Mõtsavelli punkrihe oll’ käkit tähtsä leping
Viil om Mart uurnu mõtsavelli punkrit. Metalliotsjaga löüd’ tä suu päält ütest punkrist vana pangi, mink ala oll’ käkit mitmõkandilinõ klaaspurk.
Purgi seen oll’ kolmõn eksemplarin maa ostmisõ-müümise leping, eestiaigsõ lõvi pääl:Saarõmaal Lööne mõisast 17 hektärri ostõt. Ostjas kiäki Mets. Mart otsõ tuu Metsa tütre üles, tuu oll’ väega õnnõlik: täl maa tagasi saamalda, selle et olõ õs üttegi papõrd.
Kas kulda olõt löüdnü? «Mis kulda, ma otsi rohkõmb sõa-aigsit asjo,» seletäs Mart. «Mis ma lövvä, kõik läävä muusõummi. Kohe ma tuu kullaga lää? Hauda vai?»
Mart om ka jahi- ja kalamiis, kolhoosiaol ja päält tuudki kasvat’ kallo.
1992. aastagast pääle om tä Kaitsõliidun. Mille? Tuud om Mart pidänü innegi seletämä. Näütüses Aunastõ Mairelõ «Meie» saatõn, ku kõnõldi Kaitsõliidust. «Kurrat, Eesti vabariiki om vaia kaitsa, kes tedä muidu kaits!» om Mardi arvaminõ. A aokiränigõlõ ollõv tuud rassõ selges tetä: neo iks arvasõ, et kaitsõliitu mindäs selle, et hindäle püss saia ja tuuga mõtsan ümbretsõõri juuskõ.
Kaitsõliidu mehe omma iks olnu politsei abilidsõ. Mart seletäs, et pidi inne päivikut, kohe pand’ kirja kõik päti, kelle tä om kätte saanu. 1600 sai kokko. «Noid om olnu egäst kandist ja egät sorti: varga, rüüvpüüdjä, salaküti, mõtsavarga,» lugõ tä ette.
Kolm aastat tagasi varasti noorõ poisi mõtsa peris Mardi kodo lähkül. Mart ja tuudaignõ politseimiis Juhan tulli näid kinni võtma. Sangastõ puult mõtsast, et vargit är hanita. Muido olõsi noorõ mehe kipõstõ mõtsa pagõnu ja vanamehe es joudnu perrä joosta. Saadigi kõik kinni. «Ma võti üte kinni ja ütli, et kae, är pagõgu, ma lasõ sul jala läbi, perän söövä hussi su mõtsan är. Külh miis värisi!» pugistas Mart naaru.
A pätte püüdmise iist saa-i õnnõ kittä – ku õks om kellegi pojakõnõ kinni pant, sõs sõimatas kaitsõliitu nii et maa must. Ja hää, ku õnnõ sõimatas.
«Miis, nüüt nakkat väist saama!»
Pokumaa takast võtt’ Mart ütskõrd mõtsavarga kinni, luuduskaitsõinspektri abiga. Inspektri oll’ pättega kõnõldõn tuu kinnivõtmisõ kõik Mardi kaala ajanu: peläs’. Perän õigust’ Mardilõ: «Sul naid vainlasi niigi pall’o, üts veidemb vai rohkõmb!»
A päti es jätäki: poisi tulli ja kutsi Mardi vällä. Ütli: «Kulõ miis, nüüt nakkat väist saama!» Üts võtt’ väidse vällä ja naas’ tuuga vehkmä. A pätipoisi es tiiä, et Mardil om kõik aig Waltheri püstol üten. Mart võtt’ püstoli sälä takast vällä ja ütel’ väidsemehele: «Ku ma su maaha lasõ, sis tõsõ tunnistasõ kõrraga, et tullit väidsega kallalõ – kõik varga omma jo reeturi!» Päti lätsi minemä ja nii tuu asi lõppi.
Ütel Urvastõ talomehel käve vinläsest varas. Mart võtt’ tuu kinni, ku miis kaubaga aknõst vällä ronõ. Pätt ähvärd’, et tulõ üüse, palotas Mardi maja maaha ja tapp naasõ-latsõ är.
Mart peläs’ kah. Pand’ automaadi valmis, tekk’ kiviunigu taadõ laskmispesä. Uut’ mitu tunni, kedägi es tulõ. Sis käve alajaama man kolksahus – eelektriliine lõigati maaha. «Ütte pätti passõ, a tulli tõsõ, nii tuu elo om!» seletäs Mart. Lõikaja pässi pakku, a lätsi lõiksi tõsõst kotussõst kah ja võeti sääl kinni. A vinläne olõ-i seoniaoni majja palotama tulnu.
Sõamehe verd om Mardi suguvõsan ütsjago: esä oll’ kah eesti aigu kaitsõliitlanõ ja üts Mardi tütär, Maarja, om suur sõaväeläne – Talinan mereväe miinisadama ülemb. Aiga tiin’nü saksa merejalaväen ja käünü Saksamaal sõakoolin. Tütre üle om Mart väega uhkõ.
Lõpõtusõs oppas Mart pikält ja mõnuga, kuis saa esi pommi tetä. Tuu jaos tarvilikku kraami saa no või-olla mitte Vaabina poodist, a Antsla ja Võro poodist kimmähe. A lehen mi tuud edesi oppama ei nakka. Ku Kaitsõliitu lääti ja hääs Eesti kaitsjas saati, võiti esi Mardi käest küssü.
|
|
|
|