Nummõr' 159
Hainakuu 15. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Pidolidsõ saiva leeväst väke
  • Uudissõ
     
  • Varbusõlõ tahetas tetä tii-ilm
  •  
  • Ämariku juttõ raamat
  •  
  • Varas vei sildi «Vana Võromaa»
  •  
  • Tulõ põllumiihi päiv
  •  
  • «Mino Võromaa» võistlusõ parõmba kirotaja saiva avvohinna.
  • Elo:
     Vana Võromaa Põlva kihlkund
     
  • Miä om lõõtspill?
  •  
  • Massinamiis Vardjalt
  •  
  • Pedäjä ja vapikuus
  • Märgotus
     
  • Näütemäng üte suguvõsa mälehtüisist
  •  
  • Kodo-kandilidsõ Missoh: väiku vihm pito es sekä!
  •  
  • Maakiil vai läti kiil – ku keelel tõsõ otsa käänät, võit kõnõlda kumba tahat
  • Perämine külg
     
     
    Maakiil vai läti kiil – ku keelel tõsõ otsa käänät, võit kõnõlda kumba tahat
     
    Saarõ Evar
      
     
    Graudini Silvile tege nall’a, et muru pääle tulnu võõra (nigu üten Silviga pildi pääle jäänü Saarõ Evar – UL) egä kimmämbä ütlemise pääle kirutama nakkasõ: kas taad haussi no kuna viländ saa! 
      
    Lätimaal Vana-Laitsna vallan (Kornetin) eläs mitmit kümnit inemiisi, kiä mõistva võru kiilt kõnõlda külh, a arvasõ, et ei mõista ja pruukva egäl võimaligul juhtumisõl iks läti kiilt.

    Umbõs kümme inemist om säänest, kiä ei häbendä umavaihõl kõva helüga võru kiilt kõnõlda ja noist sõs ka külä pääl teedäs, et nimä mõistva. Nimä omma hariligult käünü Eesti poolõ pääl põhikoolin ja mõnõ ka eesti keskkoolin vai tehnikumin. Kornetin eläse ka mõnõ inemise, kiä omma üles kasunu Eestin ja läti keele viil täüsinemise iän är opnu.

    Säändse üldpildi saimi 4.–8. hainakuu päävä seen Vana-Laitsna vallan ümbre kävven. Uurmisreisi kõrrald’ Tartu ülikooli lõunaeesti keskus, küsümän ja Vana-Laitsna võru kiilt üles võtman olli Jüvä Sullõv, Plado Helen, Fastrõ Mariko, kolm eesti keele tudõngit ja allakirotanu. Pall’o avit’ meid Prangli Jaan, kedä paigapäälidse kutsva tunnustavalt sillas läti ja eesti rahva vaihõl.

    Lätiaigsit inemiisi om veidü perrä

    Vana-Laitsna vanõmba põlvõ eestläisist, kiä omma käünü viil Roomuskala eestikeelitsen koolin, om parhilla elun ja hää tervüse man õnnõ Škepasti (Kepaski) Olga (89).

    Timäst veidü noorõmbist jäi väega häste miilde Vasseri (Kasaku) Silvi (80), kiä ei olõ uman elun kuigimuudu Eestiga köüdet olnu, kõnõl’ joba uma papa ja mammagagi õnnõ läti kiilt ja om võru keele kätte saanu vanaimä ni lellänaasõga kõnõldõn. Poodi man istja mehe ütli meile tävven tiidmisen, et Vasseri Silvit ei olõ kiäki kuuldnu muud kiilt kõnõlõman ku läti kiilt.

    Raadio- ja telekajutust saias kehväste arvu

    Säänesama asi om harilik Silvist viil noorõmbidõ inemiisi man: nä omma külh kotun mõlõmba keele kätte saanu, võru keele ummi täüsvõrukõisist vanavanõmbidõ käest, a tal’nakeelidsest raadiost ja telekast saava nä arvu väega halvastõ. Tuuperäst arvasõ nä, et mõistva eesti kiilt halvastõ ja parõmb ei kõnõla tuud.

    Ku säändse inemise muru pääle satas sisse park nuuri, kä ütlese, et nä läti kiilt sukugi ei mõista, sõs tulõva edimädse võrokeelidse sõna väega aigupiten, a veeränd tunni peräst juusk jutt nigu vesi.

    Kepaski Olgal om jo latsõst saani olnu kimmäs läbisaaminõ katõ keelega: «Mis tuu sõs om, käänät keele tõisildõ ja lasõt tuud, kumba vaia, kas lätit vai eestit!» ütel’ tä meile. Timä tütär Graudini Silvi, kah jo pensionär, arvas õkva niisama.

    Ummõhtõ om näide perren hariligumb kõnõlda umavaihõl läti kiilt ja Silvi latsõ inämb võrokeelitsest jutust suurt midägi arvu ei saa.

    Huvitav om märki katõ umbõs ütevannudsõ mehe pääle: Raadi Heino (54) om käünü külh Luutsnigu koolin, a Eestiga tedä nüüt inämb ütski asi ei köüdä ja massinist ni elektroonikast om täl pall’o keremb kõnõlda läti keelen.

    Kepaski Märt (Martins Škepasts (53)) om saanu haridusõ Eestin ja olnu Viitinän tüükua juhataja, nii et timäl om jälleki keremb eesti vai võro keelen egäsugutsilõ massinajuppõlõ nimme anda.

    Kukki Heino om passi perrä eestläne ja Märt lätläne, lätt eesti keele mõistminõ edesi innembi Märdi perren, selle et seo ilma aigu om eestläisiga läbikäümise huvi saanu tähtsämbäs ku vanavanõmbidõ kiil.

    Vana-Laitsna vald tetti 1920. aastal Eesti ja Läti vaihõl poolõs. Huvi Eestiga läbi kävvü om Läti poolõ rahval kimmäle olõman, a vastastikust keelemõistmist om veitüs jäänü.

    Võro ja tal’na kiil tüküse segi minemä

    Võro keele taustaga keskiälidse inemise, kiä pall’o eesti telekat kaesõ, omma kõnõlamisõga viil kõgõ rohkõmb hädän, selle et näil om võro keele grammatiga tal’na keele umaga segi lännü. Sõs nä märkvä egä tõsõ sõna man, tuu asõmõl, et üteldä nii, kuis latsõn opit.

    Pelgämist tegevä suurõmbas kehvä üleelämise. Ku viil katskümmend aastat tagasi sai egä Võrumaa kaupmehepreili võru keelest arvu, sõs nüüt mõni inämb ei taha saia ja Vana-Laitsna inemine märk, et vaest om viga timä man, ju vast latsõn opit eesti kiil om meelest är lännü.

    Vana-Laitsna valla raamadupidäjäl Rentsi Ainul (Aina Rence) om kabinetin silt «Tan või pruuki võro kiilt».

    Tuu pääle pilku hiiten halgaht’ Prangli Jaanilõ päähä mõtõ, et Korneti inemise pidänü Eestin kävvün pandma rõnda sildi «Kõnõlõ mukka võru kiilt!».

    Olkõ kuis om, viie päävä joosul Kornetin tull’ meil läti kiilt mõistmaldagi õnnõ paaril kõrral vinnet vai inglüst pruuki. Taa om üts kotus maamuna pääl, kon võru keele mõistmisõst om kõvastõ kassu.

     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!

      
     Uma Lehe sõbõr!