Nummõr' 159
Hainakuu 15. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Pidolidsõ saiva leeväst väke
  • Uudissõ
     
  • Varbusõlõ tahetas tetä tii-ilm
  •  
  • Ämariku juttõ raamat
  •  
  • Varas vei sildi «Vana Võromaa»
  •  
  • Tulõ põllumiihi päiv
  •  
  • «Mino Võromaa» võistlusõ parõmba kirotaja saiva avvohinna.
  • Elo:
     Vana Võromaa Põlva kihlkund
     
  • Miä om lõõtspill?
  •  
  • Massinamiis Vardjalt
  •  
  • Pedäjä ja vapikuus
  • Märgotus
     
  • Näütemäng üte suguvõsa mälehtüisist
  •  
  • Kodo-kandilidsõ Missoh: väiku vihm pito es sekä!
  •  
  • Maakiil vai läti kiil – ku keelel tõsõ otsa käänät, võit kõnõlda kumba tahat
  • Perämine külg
     
     
    Puuminõ
     
    Ämariku Volli
     
    Edimädse Eesti aigu elli Petseri veereliinah üts vikurvänt miis uma naasõga. Tuu miis oll’ küländ hüä viinamiis. Vanah iäh oll’ timäl veiga pall’o krutskit selgest saanu ja ka viin oll’ magusast lännü.

    Tuu päiv tull’ timä koskilt haigõ pääga kodo. Nakas’ naasõ käest rahha nuiama. Naanõ oll’ timäl veiga hoolõlinõ ja kipõ tüüd tegemä, kor’as’ ja hoit’ kõik sendikese alalõ. Naanõ pidi õks hindä jaost ka tsiapõrsakõist ja kasvat’ aiah kõik juurvilä. Sügüse käve tallõh tüül, tiine ka tsialõ talvõst kardohka.

    Vanamiis tiidse, õt naasõl om väikene rahatagavara, a naasõ käest oll’ viinarahha võimalda saia. Miis ütel’ sõs, õt timä koolõs pohmelli kätte är. Naasõ süänd tuu ülepää õs liiguda. Miis ütel’ suurõ nuiamisõ lõpõtusõst, õt timä lätt ja poosõ hinnäst üles. Naanõ hõigas’ süämetävvega takast perrä, õt ammuki võinu joba puvva.

    Naanõ toimõnd’ ummi tegemiisi ja õs panõ tähelegi, õt miis oll’ jo jupikõnõ aigu kaonu. Aig oll’ nii kavvõlõ joudnu, õt oll’ vaia õdagust süvvä tetä ja naanõ läts’ aida mano liha perrä. Nii ku aidaussõ vallalõ tougas’, nii kõrraga näkk’, õt miis ripnõs kabla otsah.

    Naanõ hiitü veiga är, pand’ suurõ rüükmisega keskliina poolõ juuskma. Kuts’ terve tii kõiki appi. Tuu rüükmise pääle karas’ konstaabli kotost vällä, pidi naasõ kinni ja nimä lätsi üteh kodo tagasi.

    Ku nimä aita astõ, näi sääl naabrinaist meelemõistusõlda põrmandu pääl pikäle maah, lihatükü põllõ seest vällä sadanu. Konstaabli õs mõista äkki, kumba avita. Võtt’ siski karmanist nuhutusõpiiretüse ja tsusas’ naabrimutilõ nõna ala. Mutt tekk’ silmä vallalõ, kai nigu ullimiilne ümbretsõõri, karas’ üles ja pand’ kodo poolõ pakku.

    Konstaabli läts’ kergoga puudut maaha lõikama. Vanamehel oll’ suur hapõn ja pikk hius. Konstaabli kai, kuis tulõ lõigada, ku ütekõrraga puudu ütel’: «Kae, õt kaala sisse ei lõika!» Konstaablikõnõ hiitü ka veiga är. Tundsõ, kuis tagomadsõst mulgust tull’ midägi lämmind pükse sisse ja nakas’ siiri piteh alla juuskma. Üte lõikõga oll’ kabõl läbi lõigat. Katõ rasõhusõ all läts’ pink ümbre, mõlõmba mehe olli põrmandu pääl unikuh. Konstaabli õs ütle pääle «kuradi» midägi. Karas’ üles ja läts’ joosuga minemä.

    Tükü ao peräst tull’ konstaabli tagasi ja nakas’ kõgõ juhtunu kotsilõ seletüst nõudma. Laot’ paprõ lavva pääle ja nakas’ protokolli kirotama.

    Tull’ vällä, õt sis, ku pernaanõ rüükmisega minemä juusk’, läts’ naabrinaanõ kaema, õt mis sääl aidah juhtu. Timä näkk’, õt lihatõrd om ilma valvõlda. Tahtminõ oll’ suur, tuu õs tähendä midägi, õt peremiis ripnõs kabla otsah. Naabrimutt marssõ tünnü mano ja nakas’ lihatükke põllõ pääle ammutama. Sis ütel’gi peremiis kabla otsast: «Okse, jätä õks puhtidõ jaost kah lihha!» Sis Okse är mineht’ki.

    Konstaabli kullõl’ ka tõõsõ as’aosalisõ üle ja täüt’ paprõ är. Vanamehe võtt’ tä kõrraga üteh ja vei soolaputkahtõ, a naabrinaasõlõ ütel’, õt viil kaes, midä timäga ette võtta saasõ. Asi lõppi tuuga, õt vanamiis sai kuus kuud türmi ja naabrinaasõlõ anti kolm kuud.

     
    Rahha saa iks rahva käest!
     
    Ruitlasõ Olavi, potipoliitik
     
    Eesti elo om rassõ. Valitsusõl om viil rassõmb aig: õkva sai rahakotti kolmõ miljardi krooni jago kokko tõmmatus, tulõvaasta om vaia löüdä vapa rahha, midä kärpi – kümme miljardit kruuni. Kost seo raha löüdä?

    Valitsus tege näo, et mõtlõs, kost võtta, a vastus om lihtsä: kellegi tõsõ käest pääle massumasja nigunii võtta olõ-i.

    Miljard om harilik arv 1 000 000 000. Kümme miljardit om sis 10 000 000 000. Eestimaal elli aastagavaihtusõl 1 340 935 inemist. 10 000 000 000 : 1 340 935 = 7457,5 kruuni. Nii pall’o sõs tulõgi egäl eesti inemisel tulõvaasta ökonoomita!

    Mahlakuust pääle om meil rahvapinss 1913 kruuni ja 14 senti kuun. Aastan tege tuu kokko 22957,68 kruuni. Arvami 7457,5 kruuni mant är ja saami rahvapensionäri tulõvadsõ aasta sissetulõgi, 15 500 kruuni. Tuu tege 1291 kruuni kuun.

    1291 kruuni om peris hää raha. Ku rahvapensionär veidükese mõtlõs, saa tä tuuga toimõ külh. Mõtsast saa mustikit ja maasikit, siini, jänesekapstast. Ojast saa särge püüdä, tii veerest saa massinidõ ala jäänüisi kährikit, rebäsit ja siile kor’ada. 1291 krooni iist kuun või puhtalt leibä osta, kolm pätsi päävän, sööge hinnäst vai lahki.

    Pidäge pensionär eläjit. Ku lammast vai lehmä ei jõvva pitä, pidäge kassõ! Kassi kasusõ esi. Piät sõs jõulu aol hani potin olõma? Kass kõlbas kah! Ja ku esi ei viisi eläjit kasvata, võta var’opaigast puhas ja vaktsineerit elläi, sääl om näid nii pall’o, et jakkus.

    Rahvapensionär saa viil ummi matussidõ päält ökonoomita. Mink jaos rahvapensionärile uma havvaplats? Võtkõ kamp pensionääre kokko, kutskõ kopp ja laskõ ütine haud kaiba. Saa pall’o odavampa...

    A ku pensionär mulisõma nakkas, nõstami pinsivannusõ 103 aasta pääle. Jäl tulõ vapa rahha nigu muta...

    Latsi päält saanu kah kokko hoita. Tuu väiku lats taha-i tegeligult muud ku tissi. Imäpalgast maaha, tissi omma immil tävveste muido käen.

    Üte vangi üllenpidämine euroopaligun kinnimajan mass massumasjalõ 16 000 – 17 000 kruuni kuun. Eestin om pia 3500 kinniistjat. Laskõ nä kõik vallalõ ja õkvalt saa priis 5,7 miljardi krooni ümbre.

    Ma ei näe kuikimuudu, et kümmet miljardit kokko hoita es saanu. Ku vaia, hoiami 20 miljardit. Saatkõ haigõkassa lakja: Eesti ütiskunnalõ olõ-i vaia haigit inemiisi, rõhku tulõ õks tervide inemiisi pääle!

     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Tähtsile inemiisile küllä

    Kingitüisi puuti tull’ väega piinü provvakõnõ suurõ murrõga: «Meid om tähtsile inemiisile küllä kutsut. Ei mõista midägi kinki, näil om jo kõik olõman! Kõik, kõik!» hädäld’ provva.

    Tä ütel’ ka külläkutsja nime. Oll’ külh tunnõt inemine – Võro liinan vähembält.

    Kingitüsepoodi noorik es olõ kah suu pääle sadanu: «Sis võtkõ kätte sukavarda ja kudagõ kuvvõ varbaga sukk. Tuud ei olõ kimmäle!» oll’ timä lämmi soovitus.


    Võro kiil

    Võromaa vanaimäle tull’ suvõs küllä latsõlats Tal’nast. Vanaimä tahtsõ, et lats opisi ka võro kiilt: tuujaos ost’ tä eski võrokeelidse aabidsa.

    Lats lugigi hoolõga. Asi laabu: egä pääväga sai «vanaimä kiil» selgembäs.

    A ku tä joudsõ sõnnoni «kiäki muu», küsse tä vanaimä käest, midä tuu tähendäs.

    Vanaimä jäi mõtlõma, kuis lats’kõsõlõ nii selletä, et tuu arvo saa.

    «Tuu tähendas: kuri lehm!» kilgas’ terädse taibuga latsõlats viil inne, ku vanaimä suu valla tekk’.

     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!

      
     Uma Lehe sõbõr!