Nummõr' 159
Hainakuu 15. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Pidolidsõ saiva leeväst väke
  • Uudissõ
     
  • Varbusõlõ tahetas tetä tii-ilm
  •  
  • Ämariku juttõ raamat
  •  
  • Varas vei sildi «Vana Võromaa»
  •  
  • Tulõ põllumiihi päiv
  •  
  • «Mino Võromaa» võistlusõ parõmba kirotaja saiva avvohinna.
  • Elo:
     Vana Võromaa Põlva kihlkund
     
  • Miä om lõõtspill?
  •  
  • Massinamiis Vardjalt
  •  
  • Pedäjä ja vapikuus
  • Märgotus
     
  • Näütemäng üte suguvõsa mälehtüisist
  •  
  • Kodo-kandilidsõ Missoh: väiku vihm pito es sekä!
  •  
  • Maakiil vai läti kiil – ku keelel tõsõ otsa käänät, võit kõnõlda kumba tahat
  • Perämine külg
     
     
    Pidolidsõ saiva leeväst väke
     
    Peedosaarõ Kaisa
          
     
     
     
    Arvada umbõs niimuudu küdseti leibä kiviaol. Saarõmaa leibä ostõti laadu pääl häste, a Võromaa leibä silmä es nakka. Hartsmäe pernaanõ Helgi opas’, kuis tetä rosinaleibä. 
          
    Kuimuudu saa säändsel hariligul as’al nigu leib vägi olla? Et siski om, tuu sai ma selges suurõl folklooripidol, midä peeti Võro liinan 10.–13. hainakuul.
     
    Kuimuudu saa säändsel hariligul as’al nigu leib vägi olla? Et siski om, tuu sai ma selges suurõl folklooripidol, midä peeti Võro liinan 10.–13. hainakuul.

    Võro folkloorifestivaalil oll’ nätä hulga tunnõtuisi inemiisi ja tull’ mõtõ küssü, et kas nimä iks esi kah leibä söövä vai kitvä niisama üten, et leeväst saa väke. «Ma ülepää koton saia ei süü, ma olõgi õnnõ leeväsõbõr!» kitt’ Võro liinapää Kõosaarõ Kersti naarulidsõlt. Siski tull’ täl tunnista, et peris esitettüt leiba sei tä kümme aastat tagasi, ku imä taad küdsi.

    Koorijuht, «Uma Pido» kuurõ üldjuht Otsari Silja ütel’ ausalõ vällä, et timä koton leibä ei süü – om rohkõmb sepigusõbõr. A küsümisele, et kuna tä viimäte esitettüt leibä sei, oll’ vastus kipõ tulõma: «Eelä (10.07 –UL) õdagu, ku festivaali vallategemiskontsõrdil Hilaroga lava päält tullimi, oll’ pernaanõ meile leevä tennü. Saimi hääd lämmind leibä süvvä.»

    «Jaanipääval seimi umatettüt leibä, lihha kah suitsutimi mano. Mi perrel om tihtsäle umatett leib lavva pääl,» selet’ Võromaa kutsõhariduskeskusõ hotellindusõ oppaja Veeroja Eda.

    Võro folkloorifestivaali pääkõrraldajal Laursoni Piitrel nii häste ei lää: «Esitettüt leibä saa väega harva. Süü poodileibä. Kõgõ rohkõmb miildüs Naabrimehe leib.»

    Käve ka Saarõmaa pekri leti man uurman, midä sis inämb ostõtas – leibä vai sis šerbette, saia ja muud magusat kraami. Leevänaasõ Lemberi Helmi ja Kitsemetsa Annika ütli nigu ütest suust: «Kõgõ minevämb kaup laadul om iks leib!»

    Ja egä tuu esi leevätegemine kah nii rassõ olõ-i: Võro leevämeistri Metsla Valve joudsõ tuu katõ minodiga selges tetä. Tälle hindäle miildü kõgõ inämb latsõpõlvõ-lihaleib: «Võeti ümärik vorm, sinnä sisse panti leevätainas ja taina sisse käkiti är lihakuubi. Oi, tuu miildü meile, latsilõ, väega!»

    Ja ma viil imehti, kuis saa leeväl vägi olla. Saa külh ja määne vägi viil!

     
    Juhtkiri: Liin täüs umma ja võõrast
     
    Kiä minevä nädäli lõpun Võro liina trehväs’, näkk’ kimmähe mõnt ossa Võro folkloorifestivaalist. Liin oll’ rahvast täüs, nii umma ku võõrast, Liiva huulidsa pääl käve kõva kauplõminõ, siist-säält kostu mõni kontsõrt.

    Võro folkloorifestivaali om peetü joba 14 aastakka. Egä aasta omma määndsegi kimmä as’a vai üritüse, miä folkloorifestivaaliga köüdedü.

    Mu meelest üts tähtsämbit taa festivaali man om lõõtspillimäng. Võistumängmine ja Teppo Augusti avvus mängmine. Võro folkloorifestivaal om kotus, kon lõõtspillimängjä egä aastak kokko saava. Tulõ noid, kiä inne käünü ja ka noid, kiä edimäst kõrda. Ja ku näpu kõgõ kipõmbalt ei käüki ja egä kõrd õigõt nuppi üles ei lövvä, sis tuust olõ-i midägi. Tähtsä om tuu, et tan Võromaal vällämärgitut pilli paiga pääl tähtsäs peetäs ja avvustõdas. Ja tuud Võro folkloorifestivaal tege.

    Võro festivaal om egä aastaga inämb naanu pidämä umast paigapäälitsest keelest ja kultuurist. Festivaali reklaamitas võro keelen, esinejit juhatõdas sisse ja vällä niisama võro keelen. Ja timahavadsõ pido teema, leib, ja tuu, et leeväst saa väke, om nii Võromaalõ umanõ ku viil olla saa.

    Festivaalil om kats päämist mõtõt: näüdädä Võromaa rahvalõ tuud, miä vällänpuul tetäs ja näüdädä nii umalõ rahvalõ ku küläliisile tuud Võromaa umma. Ja kuigi tuud umma om nätä egä aastak iks inämb ja inämb, om tedä tihtipääle rassõ üles löüdä. Nii, nigu timahavagi olli uma leevätegijä tõisi kauplõjidõ taadõ är käkidü. Kiä eräle es otsi, es trehvä noid nägemägi. Äkki tasonu kõrraldajil tuu pääle veidükese märki.

    Rahmani Jan

     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!

      
     Uma Lehe sõbõr!