| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Võru keele kittüses | | | | Rebäse Marina | | | | Taa lugu sündü inämb ku kümne aasta iist. Ma olli nuur imäkeeleoppaja Harglõ ja Valga vahel Koikkülä 7-klassilidsõn koolin. Võru keele kõnõlõminõ oll’ sääl avvu seen, õnnõ ma esi es saa tuust suurt midägi arvu.
Ma olli säitsmendä klassi juhataja. Oll’ mul tan klassin üts püsümäldä poiskõnõ Venda, kiä istsõ tõisi var’on perämädsen pingin. Ku tä ütskõrd vinne keele tunnin sääl takan jäl sipõl’, käsut’ oppaja tä edimäste pinki, kon parajalõ üte lats’kõsõ man prii kotus oll’.
Tuu asõmõl, et sõnna kullõlda, haard’ Venda uma koti kanglide, lei klassiussõ takastkätt kinni nii et paugat’ ja tekk’ koolist minekit.
Tõsõl pääväl poiskõsõ kõnõli, et Venda es lupa inämb ülepää kuuli tulla. Ku direktri tuud kuuld’, võtt’ tä minnu käsile: «Sa piät kotun är käümä ja perrä kaema, mille Venda koolin ei olõ!» Ma pruuvsõ vasta aia: «Las vinne keele oppaja esi lätt, ma ei tiiä, miä näil juhtu, ei mõista tan millestki kõnõlda!»
Es olõ päsemist. Direktri Kõivumäe August, esi ka üts mehka, mugu käsut’: «Sa olõt klassijuhataja ja piät tuu as’a kõrda ajama!»
Egäs midägi. Naksi Lannamõtsa poolõ astma, kon mu Vendakõnõ elli.
Venda immä trehvsi köögin. Ega timä mul suurt küssü vai kõnõlda es lasõki, pand’ õkva esi tänitämä: «Kas tuu no mõni tüü om, ti panõti poiskõsõ lats’kõsõ manu istma!» Ja nii tull’ tuud võrukeelist juttu uma viis minutit üttejärge. Es saa midägi õigõlõ arvu kah, mugu üts poiskõnõ lats’kõnõ, poiskõnõ lats’kõnõ käve kõik aig ku üts refrään.
Kõgõ ullimb tuu as’a man oll’, et ma kas es saa ülepää arvu vai sis sai võlssi arvu. Ma arvsi, et «lats’kõnõ» tähendäs eesti keelen laps, a tull’ vällä, et tütarlaps.
Ku imä veidü hinge tõmmas’, poeti ma vahelõ: «Mis tan iks nii pall’u õiõnda, ma koolin ei tii määnestki vahet, üttemuudu lats’kõsõ kõik!»
Sis imä silmäs’ minnu jupp aigu nigu ime-eläjät. Ku ma tuud võru kiilt veidükene jagama naksi, sai arvu kül, mis tuu imä võisõ säändsest koolist arvada, kon üts ull pand poiskõsõ lats’kõsõ manu istma, tõnõ, viil ullimb, ütles, et koolin omma ütesugumadsõ lats’kõsõ kõik! Sääne ull jutt võtt’ imäl õkva sõna suust.
Ma tarviti olukõrra är! Pruuvsõ imäle selges tetä, et lats’kõnõ olõs pidänü minemä juuskma, ku üts ull poiskõnõ timä manu istma pandas. Millen timä süüdü oll’? Timä ei sekä tunni, opp ilosalõ, käü koolin ja perän lätt viil ülikuuli kah, a Venda jääs igäväste ullis.
Kae, tuu jutt naas’ mõoma. Ei taha ju ütski imä umalõ latsõlõ halva ja nii mi kokku lepemigi, et Venda tulõ iks kuuli.
Lätsimi sis tarrõ poiskõsõlõ kah umast otsussõst teedä andma. Venda istsõ aknõ all, vahtsõ põrmandut. Esä, pikä halli habõnaga vanamiis, istsõ sängüveere pääl. Nigu ma tuud essä näi, oll’ mul õkva selge, ku vanalt poiskõnõ ja lats’kõnõ võiva kõrvuisi istu.
Imä es anna mullõ aigu õigõlõ tereki üteldä, põrut’ õkva: «Mi oppajaga otsusti, et Venda piät kuuli minemä!»
Venda, kiä oll’ kõik aig maaha vaht’nu, nõst’ silmä üles nink ütel’ kõva ja selge helüga: «Minke ti õigõ persede!» Ja esä, tuu puruvanakõnõ, kitt’ pääle: «Õigõ, poig!»
Sis tull’ tarrõ suur vaikus. Imäl jäi esiki suu vallalõ. Venda vaht’sõ jäl põrmandut ja esä kai aknõst vällä.
Minuta maltšanija, olõsi vinläne tuu kotusõ pääl kostnu. Ma ütli sis ilusalõ riigikeelen: «Ma hakkan siis minema!» Es jätä mi jumalaga es midägi, astsõ tarõst vällä ja säädse sammu Pügeri poolõ. Ullimuudu tükse naar pääle.
Ku Ohkari manu Mäeveski sillakõsõ pääle sai, sis naari suurõ helüga. Esi mõtli: «Kül taa võru kiil om illus! » Olõs mullõ eesti keelen niimuudu üteld, ma olõs lasknu üllenpidämise hinde õkva katõ pääle võtta.
Tuul aol oll’ koolin kõva kõrd, es tohe latsõ koolist puudu ega suud pruuki. A tuu – ehtsä oll’ iks illus, parla võtt naardma, ku tuu pääle mõtlõ.
Lõpõtusõs. Tõnõ päiv oll’ Venda koolin, istsõ uman perämädsen pingin ja oll’ nii häülä olõmisõga, es nõsta silmigi pingiplaadi päält üles. A lats’kõnõ läts’ki ülikuuli ja opsõ tohtris.
| | |
| Kas lasõmi purki? | | | | Ruitlasõ Olavi, elokunstnik | | | Londoni oksjonimaja Christie’s möi prantsusõ impressionisti Claude Monet maali «Le Bassin aux Nympheas» maaha 40,9 miljoni nagla, mi rahan 810 miljoni krooni iist.
Claude Oscar Monet esi kuuli 1926. aastagal maaha, a tuu ei tähendä – 810 miljonni näütäs esi, mis kaliibri pintslividäjäga tegemist om...
Miä om meil Monet’lõ vasta panda: Köleri maali «Itaalia maastik» iist massõt 1 305 000 kruuni? Katõ miljoni krooni iist ärmüüd Mäe Konradi maal «Capri maastik»? Katõ milli iist saa-i kõrralist maiagi...
Claude Monet maali «Le Bassin aux Nympheas» pääl om väiku kaarsild üle oja, tagapõh’as om sammamuudu maastik, paar kõokõist ja kõik...
As’a iva om tuun, et ku pildi iist rahha tahat saia, kasvai päält surma, tulõ maali maastikkõ ja mitte pallit perssit! Vai tulõ sõs pintsli nukka visada ja vassar peio võtta. Ja esi maastikkõ ümbre tegemä naada.
Kõgõ edumeelitsemb mi maa kunstnik parhillatsõl aol omgi kujoragoja Kangro Tauno. Tä om vast ülepää edimäne kunstnik, kinkal mudso pään. Van Gogh lõigas’ hindäl näütüses kõrva pääst, Toomiku Jaan sääd’ sitajunnõ purki... Kõik kunstnigu sitvagi päävä läbi purki, irisese õnnõdu elo üle, seeni kooni Taunopoiss tüüd tege...
Ku rahvarinde 20. sünnüpäävä mälehtüstahvlit valla tetäs, om autoris Taunokõnõ, ku Mus’umäele pandas kats raudkivist kujjo «Hetk enne suudlust» ja «Hetk pärast suudlust», om jälki asi Tauno tett! Ku lätt jutt Tal’na lahe pääle, tulõ õkvalt silmi ette viil paikapandmalda Kalevipoig, Rakvere pull om sammamuudu Tauno uma, «Mustamäe kaunitar», Ergo Kindlustusõ «Ninasarvik» ja «Kalevipoeg kündmas» niisama.
Kon omma tõisi kujotegejide kujo? Noidõ uma, kiä Tauno tegemiisiga rahul ei olõ? Istva koton, laskva purki, ja ku Taunokõsõl om kunstilõ veidükese laemb kaeminõ ja timäl tulõ plaan merre laskõ, sõs om hädä suur...
Ehitüskunstnigu pidävä hinnäst kah kunstnigõs, nimä kah kar’aga Kangro kallal. Mördiöpigu! Eestläne ei kannahta kuikimuudu vällä, ku mõni tõnõ rahha saa. Ku Claude Oscar Monet ei olõs 1926. aastagal är koolnu, elänü Eestin ja olnu Keskeräkunnan, olõs täl 810 miljoni iist silmä pääst vällä kraabidu.
Keskeräkunnal ei lubata säändsit märke nigu Kalevipoig puttu. Ku Tal’na lahtõ olõs kümnemeetrine nõnasarvigu kujo tett, olõsi rahu majan. A hääpoolitsidõ kunstiandi saa kah pia nätä, ku tuu läbipaistva Vabahusõvitriin Harjumäel plinkmä nakkas. Targõmb olnu tä muidoki sinnäsamma lähküle, Nigulistõ kerigu kõrvalõ Ullõmäele ehitä...
| | |
| Tossu Tilda pajatusõ | | | Leeväõgija poiskõnõ
Suvõvaheaos saadõti liinalatsõ vanaimä ja vanaesä mano maalõ.
Ütele poiskõsõlõ miildü väega leibä süvvä: tä sei tuud söögilavvan ja süümisaigõ vaihõl kah. Oll’ sääne leeväõgija poiskõnõ. Nii pall’o viil, et tuu es olõ umaküdset leib, a peris harilik poodipäts.
Peräkõrd käkiti leib är, peläti, et ei jakku tõisilõ. A ku vanaimä vahtsõl süümisaol lauda katt’, läts’ täl ärki meelest ärkäkit leib lavva pääle tuvva.
Ku kõik tuu pere oll’ lavva ümbre istnu, naas’ poiskõnõ väega kõvva ikma. «Ma ei ikõ tuuperäst, et leibä ei olõ! Ma ikõ tuuperäst, et tii taha-i mullõ leibä anda!» lõvvas’ tä tävvest kõrist.
Laul oll’gi laulõt
Taa lugu juhtu sis, ku Eestimaa oll’ väikeisi maarajoonikõisi täüs. Egän säändsen rajoonin ilmu uma aoleht kah.
Muidoki pidi egä säändse aolehe iin olõma ka riigitruu toimõndaja.
Üten paigan tan Lõuna-Eestin juht’ aolehte miis, kiä oll’ ülearvo akar. Ilmast ilma oll’ hädä, et põllusaagi ja piimäliitri olli väega suurõs puhudu. Miis esi külh õigust’ kümme kõrda suurõmba numbri man, et null ei olõ nummõr. A tõsõ es taha säänest juttu kullõlda.
Päält rajooni laulupito saisõ üle terve leheküle väkev päälkiri: «Meie laul on nüüd lauldud». Rahvas naard’ ja irvit’. A toimõndajal es olõ nal’atujjo: tä võeti ammõtist maaha. Timä laul oll’gi laulõt.
|
|
|
|
