| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | | | | Haava Erika olõ-i ütegi valitsusõ aigu kerget ello nännü. | | | | |
Määnest ello eläs üts vanainemine Vahtsõliina kihlkunna veere pääl – no inämb-vähämb säänest nigu Haava Erika (81) Orava lähkült Madi küläst, kiä lehmä ja tsika inämb pitä ei jõvva, a umast kotost är vannokotto minnä ei taha.
«Jaanuarih sai 60 aastat tah eletüs ja joulu aigu sai 25 aastat, ku läsäs jäi,» kõnõlõs Erika umast eloluust. Pall’odõlõ tutva lugu: rassõ (kolhoosi)tüü tsurk’ tervüse (Erika liigus katõ karguga), neli last (kats tütärt eläse muial ja omma tüüinemise, niitvä vahepääl imä murro ja kitskva pindrit; kats «grupi pääl» poiga omma koton), söögikraami piät kiäki kodo tuuma (puut om Oravil (3 km), bussi pääle minnä ei jõvva).
Kerget ello olõ-i Erika kunagi nännü: «Tüüd ja vaiva om õga valitsusõ aigu olnu. Tüüd olõ saanu tetä latsõst saani.»
Ku Erika umast kotost Tegova küläst mehekodo tull’, oll’ mehe esä joba halvat. Ku Erika edimäne lats sai katõ kuu vannudsõs, sis halvatu ka mehe imä. Erika pidi kõik majapidämistüü ütsindä är tegemä, egä päiv kavvõst kaost vett vinnama ja tuu nahka vast jala lätsiki.
Erika arvas, et ku olõt tüüinemine, sis olkõ määne valitsus taht, õks saat söögi lavva pääle. Õnnõ noid tä ei kannahta, kiä suurt rikkust takan ajava. Kõgõ vähämb pidä tä noist, kiä kolhoosõ-sovhoosõ lagonõmisõ aigu hindä karmani riigi varra täüs topõ ja kitvä egäs juhus ekä valitsust, miä parajalõ om.
Riigi kotsilõ Erika väega kõvva kriitikat ei tii: päält tuud, ku tä 80 sai, omma vallaammõtnigu iks sünnüpääväl küllä tulnu, õnnõ suuvnu ja kingitüse kah üten toonu.
Valitsusõ käest mõista-i Erika kah midägi tahta. «Või-olla noorõ tahasi midä parõmbat, a nüüt saava kah vallast tuhat kruuni, ku tüül ei käü: leevä saava, midägi mano kah, ei olõ noilgi midägi tahta!»
A valdu kokkopandmisõ vasta om Erika külh kõvastõ: «Ku Orava piäsi Verska ala minemä – no tuust ei tulõ meil kuigimuudu vällä! Noil om tõnõ usk ja ku määnegi asi om vallah aia, tetäs inemiisile lisna käümiisi. Las noil vallol olla nigu nä omma!»
Erika arvas, et ku midägi ümbre tahta tetä, tulõsi kõgõpäält iks inemiisi käest arvamist küssü: «Käüge iks egäh vallah majapidämise läbi ja kullõlgõ, midä üteldäs!»
Sõamehe esä mõistsõ ilma ennusta
Erikal om tunnõtuisi sugulaisi kah: inneskine Rõugõ kooli juhataja Mureli Aksel oll’ timä veli, veletütre Saima tütär Mureli Hilje om Eestin tunnõt näütlejä.
Üts tunnõt inemine om peri naabriküläst Kliimalt – sõamiis Kunnasõ Leo. «Timä esäga kävemi üteh tüühü, sovhoosi põllu pääle,» seletäs Erika. «Esä oll’ nii-üteldä nupumiis, tark. Pottsepätüüd tekk’ ja ütel’ ilma ette. Õigõhe kah: hummogu, ku tüüle läts’, kai taiva pääle är ja ütel’ niiviisi: õdagu nakkas vihma sadama. Nakas’ kah! A küsse Enno käest niiviisi, et kost sa tiiät? «A ti kaegõ pilvi, kolmõkõrdsõ pilve omma!» Kandlõmängjä oll’ ja muidoki napsi kah võtt’.»
«Ega edimädse Eesti aigu kah midägi laiuta saa-s nigu nüüt,» ütles Erika. «Sis ollit tuu söögiga rahul, mille umast majapidämisest sait, nüüt tahat poodist võtta. Mi küläh ei olõ ütelgi ei lehmä, lammast ega tsika. Sügüse viil tapi tsia, a ei taso vällä. Õnnõ kana omma jäänü.»
Poodi man käü poig rattaga vai ku ei jõvva minnä, sis kõlistas Erika tütrele ja tuu tuu liinast söögikraami. Nii saaki-i Erika poodin küläuudissit kullõlda. Muialõ kah ei olõ täst minejät, õnnõ telehvoniga saat kõnõlda.
A vahepääl tulõ iks pääle suur himo ilma nätä. Inne jaanipäivä käve Erika tütrele pääle, et lääsi Vahtsõliina laatu. A tütär ohas’ õnnõ: «Imä, sa lasõt hinnäst maaha sõkku sääl!» «Nii ma elägi noorõ ao mälehtüisist!» naard Erika.
A kukki tervüs olõ-i inämb kittä, om Erika kimmäs, et vannokotto timä ei lää.
Kaemah om käünü: noorõmb tütär (Mulgimaal vanõmb sotstüütäjä) vei. Es miildü. Või-olla sis lännü, ku jõvvasi tuu umast pensionist kinni massa. Latsi kaala pääle Erika jäiä ei taha.
| | |
|
|
|
