| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Mehe kesvämärjukõsõ ostminõ | | | | Mandli Sulõv | | | | Oll’ kõva Vinne aig, vast 1970. aastak, ku sündü üts tõtõ lugu, kuis kaupmehe saava joodikut karskõs mehes vällä opada.
A tuud õnnõ jupikõsõs aos: joodik ei taha süämetävvega inämb tuu kaupmehe käest päähävõtjat kraami osta ja kavvõmbalõ puuti tä ka ei viisi jalaga kõmpi. A tuu joodigu süä kakk’ uma aastakõsõ, sõs naas’ vahtsõst tuusama kaupmehe käest kesvämärjukõist ostma.
Läämi as’a mano. Joodik miis Pedäjä Meinhard (ei olõ inämb elävide kirän, kuuli 1974. aastagal 42-aastadsõlt – viinasurma läts’) pand’ hummogu tüühü minnen tühä katõliitridse kilukarrakõsõ Haani puuti var’olistõ paika, et ku tä õdagu tüüst tulõ, sõs ost sinnä sisse päähävõtjat. Toda sõs koton hää juvva. Klaaspudõli omma rassõ ja egäüts näge kah, et olõt jälki raha tühä pääle raisanu. Egä joodik ei taha vällä näüdädä, et tä joodik om. Märjukõnõ om hää valla kilukarrakõistõ, kohe kaas pääle käü. Käe otsan kerge kanda ja jupikõsõ maa takast hää rüübädä.
Haani poodi kaupmiis näkk’ hummogu tuud kilukarrakõsõ käkmist. Eks tä leti takast vilksamiisi tõisi ostjidõ vaihõlt pand’ tähele. Tuu kaupmiis vihas’ joodikit ja ku tull’ mõni võimalus, sõs mänge viguri kah vällä. Joodigu es saa kaupmehele midägi tetä, nä kas käve hääga sääl poodin edesi vai es näütä inämb ülepää sinnä puuti näko.
Nüüt kõgõ magusamba as’a mano. Ku puut oll’ rahvast tühi, võtt’ kaupmiis tuu kilukarrakõsõ ja pand’ ahost tuhka täüs. Tuu kraam om kerge. Kätte haardõn saa ei arvo ja ku sa midägi ei tiiä kah, et sääl midägi seen om, sõs olõt tõisilõ naarus, ku lasõt tuud karrakõist täütä, tuuperäst oll’ kaupmehel hari ja likõ lapp kraam’misõs valmis pant.
Ja nii läts’ki. Õdagu oll’ miis, paras kilk pään, kilukarrakõsõga hannan. Et rutõmbalõ lääsi, pidi inemise esi anoma laat’misõs kõrda säädmä. A kaupmehel oll’ kaas häste kõvastõ pääle litsut. Ku vana Meinhard küüdsiga ütskõrd tuu kaasõ päält sai, sõs linnas’ tuhk anomast huuga lakja.
Kõik ilm oll’ tuhka täüs. Tuud jakku egäle poolõ, külh ostjilõ, kes järekõrran olli, külh mehele hindäle kõgõ rohkõmb, mis vasta larhvi tsiugõl’, ja ka kaupmiis sai uma jao kätte. Timä valgõ kitli oll’ kõik tuhanõ. Kes jäivä tuust tuhast ilma, noil oll’ nall’a ku pall’o.
Et mehel hõngu kinni lei, tahtsõ tä naada õiõndama, a kelle pääle sa umma süänd vällä näütät. Arvada võit, et kes tekk’, a sa piät olõma vakka, ku ei taha miilitsät kaala.
Kaupmiis and’ valmispant har’a ja lapi kätte, et olkõ kõrda tett. Ka mõnõ ostja nõudsõ valurahha är tsurgituidõ rõividõ iist. A miis pidi olõma väega vakka ja tegemä kõik, mis nõuti, selle et miilisät tä peläs’ ja kotusõpäälist Munamäe sovhoosi partorgi Pormeistrit kah. Täämbädses om Pormeistri ka är koolnu ja tuud sovhoosi ka ei olõ inämb.
Kodotii pääl Meinhard vannõ ja koton naasõlõ kaivas’, et tu es saa olla kellegi muu ku kaupmehe tüü. A tetä es olõ midägi. Miis es lää sinnä puuti tõtõstõ uma tükk aigu, nigu algusõn sai kirotõdus.
| | | | |
| Urvastõ vai Turvastõ? | | | | Ruitlasõ Olavi, leheneegri | | | Urvastõ ütel’ valla aolehe toimõndajalõ Contralõ tüü üles, selle et tä ollõv väega pall’o lühkümbäs tennü vallavolinigõ juttu, miä õigust’ kotusõpäälitsehe suuhu turbakaivandusõ tegemist.
Tuu sai häste tettü ja näütäs, et vallavolinik om kah inemine. Kuradi pasatski, tege jutu lühkümbäs! Egä veidükesegi aokirändüst nuhutanu inemine tiid, et vallavolinigõ juttõ tetäs pikembäs, mitte lühkümbäs! Ja vallavolinikku ei saadõda ilmangi lühkült, a pikält!
Vallavolikogo seletüs oll’ Päävälehen sääne: «Seitsme Urvaste vallavolikogu liikme poolt koostatud artiklit on põhjendamatul ning arusaamatul moel toimetatud.»
Toimõndaminõ omgi rassõ asi, ma esi saa-i kah tuust arvo, selle ma ei toimõndagi, õnnõ kiroda. A nii hää nõna om mul külh, et Urvastõ vallavolikogo peris plaani paistva mu jaos läbi.
Ku jutu kirotajit oll’ säidse ja nä tahtva hirmsalõ kaiba, om vast tegemist Urvastõ säitsme pässäpikäga. Näile miildüs kirka ja kangõga oosõn kaiba ja Urvastõst Turvastõ tetä.
Pini om matõt Urvastõ Ess-suuhu. Pässäpikä tahtva muidoki kaiba, a seltsing Roheline Urvaste ei olõ tuuga nõun. Pelätäs, et suun tuhnminõ või kotusõpäälidse inemise viist ilma jätta. No oodõtas as’alõ keskkunnaministeeriumi arvamist, kiä varsti ütles, kas om õigõ laulda: «Kes veel kuulnud pole armsast Urvastest» vai «Kes veel kuulnud pole armsast Turvastest...»
Väega rassõ om puuli valli ja ütele vai tõsõlõ õigust anda. As’a ärklaarmisõs ja õigõ poolõ valimisõs olõsi mõistlik Ruitlasõ lihtsät testi pruuki. Mõtlõt katõ lihtsä värmi pääle ja omgi selge, kas suu paheldõ käändä vai mitte.
Kõgõpäält ütlet hindäette «rohilinõ!» ja mõtlõt perrä. Sõs ütlet hindäette «lilla!» ja mõtlõt jälki perrä. Samal aol mõõdat pulssi. Ku rohilidsõ pääl süämetunnistus paar põksnat mano tege, olõt uma poolõ valinu. Ku «lilla» pääl paari põksnat tunnõt, sõs olõt sääne veli, kiä velega kuun piät õiõndama. Nigu vele Grimmi, vele Bolšihhi, vele Strugatski ja või-olla et vele Reiljani kah...
Toimõndusõlt: Seod juttu om lühkümbäs tett ja osa juttu (Ruitlasõ meelest arvada küländ tähtsät) vällä jätet!
| | | | | | Hindäle trahvi ei tii! | | | Maakotussõ konstaabli kisk’ mahlakuu viimätsel õdagul hindä auto talvõkummõst naklu vällä. Külämiis trehväs’ pääle ja küsse: «Midä sa ummõhtõ tiit?»
Konstaabli selet’: «Kae, hummõn inämb naglakummõga sõita ei tohe. Ja ma esi olõ konstaabli, ma piä sõs hummõn hindäle trahvi tegemä. Väikeist trahvi olõ õi mõtõt tetä, tuud ei piä kiäki minkaski, a suurt trahvi ma jo massa ei jõvva!»
Maas’ka Miili | | | | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Pihta sai!
Taa lugu juhtu viil tuul aol, ku egän tüükotusõn ammõdiühisüs suvõl bussiekskursioonõ kõrrald’.
Kolhoosnigu vana Võromaa veerest pia Tartomaa piiri päält lätsi Lätimaad kaema. Üüses jäädi Siguldahe, kon telgi üles säeti. Pikk tii, pall’o käütü ja nättü – inemise olli väsünu ja lätsi varra magama.
Kamban oll’ ka vanõmb naistõrahvas, kar’atallitaja Liine. Liinel es olõ und. Tä roitõ mugu telke vaihõl ümbre ja visas’ egät muudu vigurit: tsusk’ tõisi inemiisi telgiveere alt tokikõsõga, näpist’ vai ai suust jället hellü vällä. Niimuudu es saa tõsõ kah rahhu.
Viimäte joud’ Liine telgini, kon agronuum Enn uma naasõga olli hinnäst sisse säädnü. Ennu es olõ Liine vigurdaminõ suurt midägi segänü – tä magasi umma und. Nigu Liine käe telgiveere alt sisse tsusas’, et Ennu näpistä, lask’ Enn suurõ kärinäga kõtutuult. Liine hiitü, pagõsi är umma telki ja oll’ vakka. A timä telginaabri tsusõva: «Noh, Liine, kuis om – kas sait pihta? Kas olõt viil ülepää elon?»
«Infarkt»
Miis ost’ küläpoodist viinapudõli. Ku poodist vällä läts’, kopõrd’ tä kalitorin: põrmand es olõ sääl sille.
Oll’gi hädä käen: putõl sattõ maaha ja läts’ katski. Miis röögäht’ perädü jälle helügä ja vandsõ kurradit. Sis jäi kõik vakka. Ussõst miis viil ummõhtõ vällä es olõ lännu, tuu olõs kuulda olnu! Peräkõrd sai infarkti? Kaupmiis hiile ussõlõ lähembäle ja kai läbi ussõklaasi. Miis oll’ põrmandu pääl käpile maan ja nutsut’ maast viinakõist, midä oll’ sääl peris pall’o. Kallis kraam es tohe jo hukka minnä!
| | |
| Hüvä nõu | | | Kissel vällämaa ubinist
Latsõ tõi vällämaa ubinit, nii kõva olli, et es saa süvvä. Tei näist sis kisseli. Sändse söögioppusõ perrä:
3 rabarbrivart
4 vällämaa ubinat (kuuriga)
4 liitrit vett
Keedä, panõ tsukõr manu, kartulijahhu ja kaneeli kah. Ma tei viil manu puulvedelä mannapudru.
Kissel sai nii hää, et kõik üten tuudu poodikoogi jäivä perrä.
Latsõ võti rabarbrit kodu üten, et pruuv’va kotun kah ubinidõga kisselit tetä.
Kruusamäe Maimu
| | |
|
|
|
