| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Inne ku naada liinan puid maaha võtma, tulõ inemiisiga nõvvu pita | | | | Puhm puu kotust ei täüdä |
| | | | | | Rohu Urmas, puu-uurja, luuduskaitsõmiis | | | | |
| | | | | | 9. piimäkuul võeti Võrol Kreutzwaldi uulitsan maaha kats edimäst puud. | | | | |
Viimätsel aol om pall’o kõnõld puiõ ragomisõ plaanõst Võro liinan: Katariina allee maahavõtmisõst, Kreutzwaldi uulidsa veere puhtasragomisõst jne. Mu selge arvaminõ as’a kotsilõ om tuu, et meil om liinaplaniirmise man päämine tehnokraatlik suhtuminõ: paprõ pääle tõmmatas joonõ ja kõik, mis ette jääs, võetas maaha.
As’a, midä saa tetä betoonist, klaasist ja kivvest, omma odava. Luudust – puid ja puhmõ – mi tetä ei saa, neo omma kalli. Tuuperäst piäs inne kümme kõrda mõtlõma, ku kirvõs puu sisse lüvvä. Kas iks ei olõ tõisi võimaluisi?
Suur märgotaminõ käü Katariina allee üle. Ma olõ ka Võromaa keskkunnateenistüse inemiisile mitu kõrda vällä ütelnü, et tuu allee om tuu kotussõ pääl suur väärtüs ja teenistüse inemise omma tuuga peri. Et terve puiõrida tuuperäst maaha võtta, et mändsitki torrõ ja kaablit maa sisse panda – tuu om tävveste jama! Toda inämb, et nuu puu olõ-i uma loomuligu lõpu lähkülgi. Mi ei piäs ehitämä liinu buldoosõri ja kopa mõõdi perrä, a iks inemise mõõdi perrä. Ku asju tuu mõõdi perrä kaia, sis olnu as’a kõrran.
Tehnilidse poolõ pääl tulõ kaalu kõiki võimaluisi ja tõnõ asi: tulõ küssü ka liinainemiisi käest, midä nuu tahtva. Seo ao liinaplaniirjä unõhtasõ tuu inämbältjaolt är. Hulga inemiisi, esieränis vannu jaos om egä liinapuu köüdet mälestüisiga, nail puiõl om uma lugu. Inemise köütvä tihtipääle umma ello üte vai tõsõ puuga. Ku sis puu maaha võetas, om inemiisil väega vallus. Ku inemiisiga nõvvu peetäs, sis ma arva, et sutõtas ka kokko leppü.
Tõnõ asi, millest ma tahas’ kõnõlda – Võro Vinne kerigu ümbrekund. Ku võetas mitu suurt puud maaha, asõmõlõ pandas määndsegi ruumaja puhmukõsõ, nii 50 tükkü, ja mõtõldas, et asi om kõrran, sis sukugi ei olõ. Üts suur liinapuu om mitmõsaa säändse ruumaja puhma iist. Sääl om tuu tasakaal tävveste paigast är.
Puul ja puul om kah muiduki vahe seen. Tuust om kõnõld ja kirotõt, et mõni liinapuu om inemisele parõmb ja tõnõ jäl kehvemb. Näütüses arvatas, et saar om halva auraga puu. Millegiperäst inemise väega ei kannata paplit. Paplil tegeligult om hõelit umaduisi kah: juurõ omma häste maakamara ligi ja võimsa, naa nõstva teie päält asfaldi ja jalgtiikivi üles, läävä vundamente sisse. Tõnõ asi om tuu, et ku papli häitsese, ajava nä tublistõ säänest «vatti». Ku inemisel om hingämisteie haigus, sis mõos tuu halvastõ. Imädse papli ajava säänestsamma vatti sis, ku siimne valmis saava. Tuuperäst, ku paplit liina panda, võisi nuu olla esädse papli – nuu ei anna seemend.
Mille mõnõ liinainemise ei kannahta puid ja tahtva noid egä hinna iist maaha võtta – ma ei saaki tuust peris häste arvu.
Vihada puud, tuu tähendäs laembalt vihada kõkkõ elävät. Nuu ei olõ hää inemise, kes ei kannahta puid.
Ma olõ tähele pandnu, et nuu inemise ei saa tõisi inemiisiga läbi ja ei olõ süämen lõpuni hää.
| | |
|
|
|
