| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Võiutüüstüse salahuisi uuri Häidkindi Heino käest | | | Harju Ülle
ylle@umaleht.ee |
| | | | | | Häidkindi Heinol om kats riiolit kroonikat Põlva piimäkombinaadi tegemiisist. | | | | |
Ku tahat teedä, kuis umal aol võidu tetti vai määne meier joodik oll’, sis tasos küllä minnä Häidkindi Heinolõ (79), kiä eläs üten uma virga naasõ Leaga Linten uman ilosan Tolsta kodotalon.
Heino tüüt’ terve tüüao võiu- vai piimätüüstüsen: Linte võiutüüstüsen tossin, Räpinäl viis-kuus aastat. Oll’ paprõmäärmise tüü pääl: raamadupidäjä, ratsionalisiirmise insener jne.
Uma viimädse tüükotussõ, Põlva piimäkombinaadi kotsilõ om täl ette näüdädä kats riiolitäüt kroonigaraamatit – aastist 1978–2000. «Põlvah sukati mullõ tuu kroonigategemine kaala, a tuust sai sääne väikene hobi,» seletäs Heino.
Olõ õs tuu võiutüüstüse-elo nii ikäv midägi: vigurit tetti iks kah. Heinol om meelen aig päält sõta, ku Linte võiutüüstüst juht’ üts MitiValter. Tuu oll’ olnu kangõ viinamiis. «Või-olla muido ei olõski olno, a meieri vastah oll’ küläpuut ja sääl olliva kõikvõimaligu piinü napsu kah,» seletäs Heino.
Viinavõtminõ naas’ Valterile nii miildümä, et võiutüüstüse kassapidäjä oll’ timäga kõik aig hädän: pangalõ allkiräproovi andmisõ aigo juhtu pää selge olõma, a ku ildampa oll’ vaia piimä- vai palgarahha vällä tuvva, sis üteldi pangan, et direktri allkiri ei olõ õigõ ja rahha es anda.
Pidi sis Valter esi minemä ja pangainemiisi näten ala kirotama vai jäigi tuu päiv raha toomalda.
Üts meier oll’ kah joodik (süüdü oll’ muidoki jäl taa küläpuut õkvalt meieri vastan!). Tuu võtt’ ütel pühäpääväl tüü man sõpruga olut. Ütel sõbral tull’ mõtõ kaia, miä saa, ku rõõska kuurt ollõga sekä. Sõbõr naas’ koorõanomat näpmä ja ku sis naas’ kuurt lindama!
Rüükmise pääle juusk’ paiga pääle võiutüüstüse direktri, kiä oll’ õkvalt kerikust tulnu, lips iin ja ülikund sälän.
Annom sai kinni, a nii meieri sõbõr ku direktri olli päälaest jalatallani koorõga kuun.
Kuu lõpun oll’ muidoki piimärasva veidemb ku pidi olõma. Meieril tull’ tuu kinni massa, oll’ olnu suurõmb summa ku timä kuupalk.
Heinol om umast kodoküläst muudki meelen: oll’ sääl üts esieräline talopidäjä Höörberg Eduard, kedä 1949. aastagal kiuduta taheti. Ku kiudutaja perrä tulli, sis käkk’ Eedu hindä är ja tedä kätte es saia.
«A Eduard oll’ täpne ja truu inemine – nakas’ rutto asjo kokko pandma,» kõnõlõs Heino. «Tä oll’ kunagi kängsepätüüd tennü, oll’ uma nahaumblõmisõ massina ja muu kompso kokko pakno, paari päävä peräst valda kõlistano ja ütelnü, et kah’o jah, ti es saa minno varõmb kätte, a nüüt olõ valmis. Tullivagi perrä, a Verioralt oll’ kiudutõduidõ rong är lännü, viidi sis Võrolõ.»
Höörä Eedu tull’ Tsiberist iks tagasi kah, a tallo oll’ vahepääl kolhoosi kontor tett (parhilla eläs tan viimädse kolhoosiesimehe tütär, keeleuurja Leivo Maeve). Tüüt’ sis Eduard Tarto bussijaaman, pand’ pullõ spermakastõ bussõ pääle ja elli viimäte Elvan. Võtt’ viil Heino esä käest maja ostmisõs lainu ja jõud’ tuu inne ärkuulmist tagasi kah massa.
Heino tiid ummi Linte juuri aastast 1831. Tolsta talo ostminõ panti kirja aastal 1856. Taa iist massi kolm põlvõ, Heino esä oll’ viimäne. Vanast oll’ talon tossin lehmä, tsia, lamba, kana, esä pidi mehitsit. Täämbädses om jäänü õnnõ kass: lehmäpidämise lõpõt’ Heino 13 aastat tagasi, tsika ei olõ kah 15–16 aastat olnu.
Heino esä elli 80 aastat ja viis kuud vanas. Aasta peräst olõsi Heino tur’a pääl sama pall’o. Heino tunnistas, et joba om seen veidükese kõhedu tunnõ. A kiä noid taivaesä-asjo iks nii ette tiid...
| | |
|
|
|
